Oli juba lootus, et saan tänast postitust alustada sõnadega: "Mind koondati lõpuks ometi ära!", aga no kus sa sellega.
Taustaks siis see, et meil on alates septembrist kõigil siin tööd olnud keskmiselt nii 2,5 tunniks päevas - üks suur klient, kes väitis mõni aasta tagasi, et tema paberist iial ei loobu, sõi oma sõnu ja õigupoolest ma olen isegi õnnelik, sest need mahud olid ikka jubedad ja mu sõrmed valutasid sellest trükkimisest ning silmad jäid Exceli jõllitamisest pimedaks. Teiste klientide mahud vähenevad samuti pidevalt. Täielik AIga asendamine meie töösektsioonis on hetkel veel liiga kulukas, kuigi toimiks küll. Seega, kui emafirmast teatati, et nad tulevad esmaspäeval meile külla, siis mina ei osanud küll midagi muud ette näha kui koondamine. Saaks jah kirja teel ka, aga äkki nad on viisakad või midagi, me siin kõik üle 20ne aastase staažiga ju.
Pikka aega pole näinud, introvertsed rahvad, meil kerge ärevus ka sees - selge, et tekivad kommunikatsiooniprobleemid. Öeldi, et lähme kohvikusse arutama, no me siis kõik mantlid selga ja davai, kuni järsku kohviku ees krahmab üks härradest L.-il varrukast, et mis su plaan on? Et me nagu sinuga üksi tahame arutada, minge te teised šoppama või midagi. Oi, ma oleks taht käratada, et aga onu, köhi pappi ka siis, aga püüdsin viisakas olla. Igatahes, kui ma sellest situatsioonist hiljem kodus Minile huumorivõtmes rääkisin, tulid tal vaesekesel pisarad silma - ma ei oska ise seda enam traagilisena nähagi. Analoogiat mõne kaassõltuvusega?
No tulevad siis sealt oma "salanõupidamiselt" tagasi ja mida ma kuulen - mina hakaku müügiga tegelema! Mina ja müügiga?! No ma olevat kõige ekstravertsem. Pärast mõtlesin, et vabalt võin müügiga tegeleda - eks see ole umbes nii nagu lapsepõlves, et ju ma ujuda ikka oskan, pole lihtsalt proovinud veel...Reaalselt mõeldes ei oleks mul sellise müügi vastu midagi, mis kellelegi mingit ebavajalikku kraami maha ei parseldaks vaid aitaks teenusega, ainult et...ma täpselt nagu ei tea, mis see teenus on. Meie oleme siin Eestis tegelenud ainult väikese jupikesega kogu teenuspaketist. Nemad tegelevad seal Rootsis töövoogude arhiveerimisega, millest ma saan umbes aru nii, et kliendil saab olema võimalik leida oma ükskõik kui ammu arhiveeritud meilide hulgast vajalik kahe klikiga üles jms. EL-i seadused ju kohustavad riigiasutusi oma dokumente pikaks ajaks alles hoidma ja rootslaste väitel see alles hoidmine iseenesest õnnestub ka, aga katsu sa sealt teabenõude tähtaja sees mõni asi üles leida - see olevat nende riigis keeruline. Teisalt räägivad nad ka skännimise meile üle toomisest st ümbrikes paberdokumendid, kus siis meie firma selekteerib need vastavalt osakonnale ja arhiveerib. Ehk siis mu arusaam süsteemist on ebaselge ja konarlik ning isegi kui ma ilmselt saaks mingi sisendi, siis keeruline on teada, kas sellele siin meie riigis üldse turgu oleks. Kuidas meie avaliku sektori asutused ja suurfirmad siiani seda teinud on? Uuri välja! Soovitati kõigepealt ukselt uksele küsitlust...no minge te ka, eks. Lähen hüppan linnavalitsuse uksest sisse ja...? Küsi Ülikoolist - teil siin ju on üks, äkki keegi tudeng viitsib mingi uurimistöö sellest vorpida, millest meile kasu oleks, me maksaks talle. No ma ei tea, see ju võtab jälle aega nagu. Ehk siis jälle see, et kust mina tean, kuidas maailm toimib? Kas teie teate, kuidas riik oma paberimajandust haldab ja kuidas seda üldse teada saada? Küsin AI käest lihtsalt?
Ahjaa, kui mina firmat päästa ei suuda, siis ei suuda seda keegi ikkagi ei koondata, enne läheb kontor ja alles siis vaatame seda inimeste asja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar