Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud?

Lugesin aprillikuu Lilitist artiklit "Feministide eraelu" (ausõna, täiesti loetav ajakiri, netist teda veel ei leidnud, seega linki ei saa anda). Seal on kirjas ühe rahvusvahelise naisliikumise eestvedaja, Gloria Steinemi seesugused karmid sõnad: "Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud." OK, see on šokeeriv, aga kui mõtlema hakata - äkki ongi nii? Ma olen kohanud päris mitut meest, kes väidavad, et nad ei tahaks naised olla peamiselt seetõttu, et naised PEAVAD sünnitama (jah, ma olen tõesti selliseid teemasid meestega lahanud). Ja minu imestuseks kohtab ikka veel rohkem abordivastaseid mehi kui naisi. Ma olen täiesti nõus, et lapse sünd on mõlemapoolne asi ja meest sellest välja jätta oleks ebaõiglane, kuid mismoodi saab mingi võõras mees väita terve vastassoo kohta, et nad ei tohiks aborti teha ja see on igal juhul kuritegu? Pealegi, olgem ausad, lapse esimestel eluaastatel on ta siiski rohkem emaga seotud kui isaga ning ema on see, kes last 9 kuud enda sees kandma peab ja kõik sellega seonduvad muutused üle peab elama. Loomulikult on osa mehi sellest ka aru saanud ja arvab, et kogu vastutus ongi naisel, sh raseduse ära hoidmine - nemad lihtsalt ei taha lapsi, kuid kuidas selle eest hoolitseda, et neid ei tuleks, nemad oma pead ei vaeva.
Kunagi vaatasin ise ka viltu neile, kes olid aborti teinud lihtsalt põhjusel, et a la "pill läks meelest ära" ja kes siis kahe kuu pärast jälle sama portsu otsas olid. Ma ei tea, kas ma olen nüüd vanemaks ja targemaks või siis hoopis rumalamaks saanud, aga nüüd usun ma pigem, et igaüks peaks tegema seda, mis talle antud hetkel õige tundub. Kui naine tõesti seda last ei taha, siis peaks tal olema võimalus lapsest loobuda - ka sel juhul kui tal on kõik olemas, et laps üles kasvatada. Kõik need abordivastaste koledad pildid veristest loodetest ja loosungid, et loode on inimene, ei mõju, sest need seavad veel sündimata inimese õigused suuremaks sellest, kes juba elab. Operatsioonil, kus tuleb valida, kas päästetakse ema või loode, valitakse alati ema, sest temal on elu olemas - on olemas suhted, ta on kellelegi oluline, teda on millekski vaja jne. Loode ei saaks üksinda hakkama.
Põhimure on vist selles, et nii meeste kui naiste hulgas on inimesi, kes lihtsalt ei soovi lapsi, kuid õnnetuseks satuvad paljud neist kokku sellistega, kes soovivad. Ma ei tea, kui palju on neid, kes tõesti mingi hinna eest lapsi ei taha ja kui palju on selliseid, kes ütlevad, et ei taha, kuid kui laps olemas oleks, siis nad lepiks olukorraga või siis veel hullem, laste mittesoovimise avalik kuulutamine on lihtsalt poos või kompleks. Teistpidi leidub ka nende õnnetute hulgas, kes ise lapsi tahavad, aga kelle partner ei taha, palju neid, kes loodavad, et see laste mittetahtmine on poos või mööduv tuju. Aga kui ei ole ja nö salaja siginenud laps (meest ei huvitanud, kas midagi võeti ette ja naine lootis, et ehk siis ei ole see lastevastasus nii suur) mehele kohe üldse rõõmu ei tee? Vastupidisel paaril, kus mees lapsi tahab ja naine ei taha, on veidi lihtsam (kui tunded mängus, siis lihtne see just pole, aga) - kui naine ei muutu, siis otsitakse uus. Huvitav, milline oleks olukord siis, kui mõlemad sood saaks sünnitada?