Sex and The City

Sai ka käidud ja kultusfilm ära vaadatud. Pole juba ammu nii palju rahvast kinos näinud, eriti veel sellist kanakarja :) Üksikud häbelikud mehed olid ka muidugi ära eksinud või õigemini kaasa tiritud.
Tulime kinost välja ja sõbranna ütles, et polegi ammu näinud sellist filmi, kus lihtsalt naerda saab. Ütlejaks oli siis see sõbranna, kes end depressiivseks peab...Nojah, ma olin vist kinos ainuke, kes nutta löristas. No õigemini küll ei löristanud vaid näpistas ennast Rosa Garcia moel käsivarrest ja neelatas kahtlaselt tihti. Äratundmiskurbust põhjustas ilmselt see, et kõik oli nii reaalne, olgugi et mingid meessoost kommenteerijad imestasid, kuidas küll naised saavad nii lihtsameelsed olla. Saavad, ja ongi. Ja mida need mehed paremad on? Ma oskaks küll nimetada tüüpe, kes käituks täpselt nagu Big ja õnnetuseks just nende hulgast, kellega midagi loodaks. Tegin seda testi ka sealt filmilingi alt ja loomulikult saingi tulemuseks, et "my match" on Big. Mitte, et ma seda kohe aimanud ei oleks. Ma ei teagi, kas see on mingi kindel mehetüüp selline, kellega kõik tundub ideaalne ja siis järsku läheb kõik paugupealt peesse või on tegemist sugudevahelise arusaamatusega ehk siis naispool oleks pidanud ammu aru saama, et asi peesse kisub? Noh, õigupoolest ju naispool saabki aru, aga ta keeldub seda endale tunnistamast (nagu filmiski).
Kas pole õudne kujutada ette, kuidas istud ise vana-aasta õhtul üksi kodus ja luristad kiirnuudleid ning isegi helistada pole enam kellelegi? Mingitel hetkedel ei ole seda eriti raske ette kujutada...
Filmis läks ju lõpuks kõik hästi ja nö õpetlik lõppsõna kulus ka mulle ära - elada võib nii nagu sa ISE tahad, elama ei pea nii nagu sulle tundub, et peaks elama. Minu mure on ainult see, et kuidas kindel olla, mismoodi ma siis ISE elada tahan...ja kui võimalik on siiski õnnelik olemine elades elu, mis ei lähe päris kokku ühiskonna/perekonna/sõprade ootustega. Nojah, aga mida mina ka tean - 20 smth naine, kui 50 on uus 25. Oh, oleks ma juba vanem ja targem, eks :)
Samal teemal kirjutas ka ajakiri Lilit, mis üle ootuste loetavaks osutus. Et siis mille järgi me mingis vanuses endale mehi valime ja millised mehed selle tulemusna saame. Ma natuke refereerin, kuna netis Lilitil kodukat pole ja number, mida lugesin on ka juba 2 kuud vana:
20ndad - valime esimese enam-vähem sümpaatse mehe, kes meie vastu huvi ilmutab. Ei armuta mingite eriliste väärtuste tõttu vaid lihtsalt sellesse, kelle silmades enda peegelpilti nähakse. Ja selle "elu armastuse" nimel ollakse nõus ükskõik, mida tegema, isegi kui kõik ülejäänud ütlevad, et mees on nõme, loll, vaene jne. Kohutav, aga oi kui tõsi...
30ndad - bioloogiline kell tiksub, romantilised tunded tagaplaanil, kaine arvestus - klassikaline isane (reaalsed väärtused ja kindel majanduslik seljatagune). Jube fakt, mis meid tegelikult ju hirmutama ei peaks aga alateadlikult millegipärast solvab - 65% meestest, kes naist esimesel kooseluaastal ära ei võta, ei tee seda kunagi.
40ndad - et saada klaasikest piima, ei pea tingimata kodus lehma pidama. Sul on kõik olemas ja sa oskad ennast väärtustada, kellegi teise nimel sa ennast enam ei ohverda. Mehi oskad juba ka valida ja pole vaja otsida sellist, kes sind ülal peaks pidama.
Oh, oleks juba sealmaal...Ainuke asi see, et kuidas neisse õnnelikesse 40ndatesse jõuda kui enne seda selline jama läbi elatud ja eeldatavasti ka kaasa tassitud - mida sa 40ndates enam rõõmustad kui kodus 20ndatest kaasa saadud süüdimatu tossike või 30ndates hoovi tõmmatud rikas aga tüütu mees? Hoiduda enna 40ndaid igasugustest suhetest? Kahtlane.
Filmist veel, minu lemmikmees oli sealt kindlasti Smith. Ja mitte ainult SELLE pärast! :P Ja kui te jumaldate sushit ja Starbucksi jääkohvi (mida ma loomulikult vaid ühe korra elus saanud olen...) siis on teil filmi valus vaadata :)
Ja seal oli veel minu roll ka sees - see tsikk, kes Carriele ennast assistendiks pakub: "No, I don't lift boxes, no, definitely not"; "Oh my God - this is not fatfree!!!" Oi, ma oleks tahtnud seda mängida, absoluutselt geniaalne roll mu meelest :P