Palju on räägitud Eestis lokkavast meeste ja naiste ebavõrdsest kohtlemisest tööturul. Eks ta ole - meil üllatutakse kui nähakse meeskassapidajat, Rootsis näiteks on see täiesti tavaline nagu ka med. vennad ja meesõpetajad. Lapsega tegelevat meest mänguväljakul vaadatakse samuti tunnustavalt kuigi see võiks ju iseenesestmõistetav olla. Samas on ülikoolid täis noori naisi, kes peale diplomi saamist kuhugi rõivapoodi leti taha maabuvad ning kuhugi edasi ei pürgigi. Enamik selliseid naisi saab peagi lapse ning jääb rahulikult ja õnnelikult koju. Riik küll üritab soosida töö- ja pereelu ühildamist aga tegelikud hoiakud? Täiesti tavaline on kohata vastukaja stiilis, mis ema see on, kes oma lapsega kodus ei ole ning sageli on karjäärinaistest rääkivate artiklite juures targutused teemal aga kus ta pere ja lapsed on. Seejärel näidatakse telekas paljulapselist peret, kes endaga hakkama ei saa ja paljud inimesed kiidavad, et vaat kui tubli ema, et nii palju lapsi, riik peaks nüüd appi minema. Mis signaali see noortele naistele annab - ära trügi sinna, kus su koht ei ole, sinu koht on kodus võimalikult paljude laste juures. Ma tean, et väga paljud inimesed nii ei mõtle aga siiski on piisavalt neid, kes traditsionilisi soorolle kõige tähtsamaks peavad.
Tööandjate poolt on aga ideaaliks mitte kunagi rasedaks jääv ja mitte lapse tõttu tihti töölt puuduv ininene, kes suudab alati ületunde teha ja töölähetustele sõita. Minu käest küsiti tööintervjuul pereplaanide kohta, samale kohale kandideerinud meessoost kolleegi käest aga mitte. Kui sa oled firmajuht või vastutad muul moel ettevõtte käekäigu eest, siis on see mure tegelikult mõistetav. Ausõna, olen kohanud inimesi, kes loodavadki leida sooja kohta, kust oleks hea dekreeti jääda. Kui esimest korda värbamisega tegelesin, öeldi mulle tuttava juristi poolt rusikareegliks mitte värvata naisi, kel alla 3-aastane laps, sest neist on ebasobivuse puhul raske lahti saada. Ega enamik vist üldse kirjutagi oma lapsi CV-sse, ka perekonnaseis on enamasti vallaline, mis võib ju tähendada ka registreerimata paarisuhet. Aga kas ei mõlgu värbajal ikkagi meeles see, et 25, suhtes ja lastetu? Hmm...ilmselt varsti plaanib. Muuseas, selle perekonnaseisuga on igasugu teemasid, kunagi tundus ühele personalitöötajale kahtlane ka 32 ja vallaline, et mis siis viga? Kas ringitõmbaja või selline, kel mingi viga küljes, et keegi ei taha. Tookord küsiti see isegi naisterahva käest ära (küll juba peale tööle võtmist) ja tegemist oli äsja lahkuläinud inimesega :) Kas sugu ja perekonnaseis mõjutavad värbamisotsust? Kindlasti, inimene ei saa isegi professionaal olles kõigest mööda vaadata (näiteks ka inimesed, kelle puhul on kõik ok, aga vaist ütleb, et ta siiski ei sobi, ebameeldiva välimusega inimesed, ebameeldiva häälega inimesed jne.). Sellist asja, et eelistaks konkreetselt ühte sugu, ma õnneks kohanud ei ole. Samas on silma jäänud, et naiste hulgas on vähe selliseid, kes oskaksid end asjaliku ja enesekindlana näidata, sageli ollakse väga vaikne ja tagasihoidlik, mis aga ei jäta muljet, et tööst tõesti huvitatud ollakse. Meeste puhul jälle vastupidine asi - inimene, kes enda arust kõike teab ja oskab, on tavaliselt siiski kekutaja, mitte tõeline professionaal.
Kui inimene jätab endast hea mulje ja on kompetentne, siis ilmselt on ettevõte valmis võtma ka riski, et ta jääb lapseootele ning on mingi aja töölt eemal. Kui aga tegemist on inimesega, kellest on näha, et töö teda eriti ei huvita ning ta ootab võimalust, et koju jääda, siis ilmselt pole ka põhjust temaga pikemaajaliselt arvestada. Aga enamikes teenindusasutustes ju vaheldubki personal väga tihti. Ja seal on enamasti tööl naised ning nende palgad on keskmisest madalamad. Et siis ongi kujunenud nii, et need, kes pikemaajalist karjääri teha ei kavatse, lepivad enne oma traditsioonilise rolli juurde jõudmist vähese palgaga ning need, kes kuhugi ametialaselt jõuda tahavad, peavad kohe ka kõrgelt alustama ning sealjuures pereloomisplaanid edasi lükkama? Aga mehed, kes madala palga peal töötavad, on lihtsalt laisad? :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar