Seksijuttu

Tekkisid mõned mõtted seoses Punase Hanrahani eilse postitusega (ma tean, et oleks viisakas lisada see, kui kellegi postitusest inspireerituna midagi kirjutatakse, ka inspireerija kommentaaridesse, aga kahjuks ma ei oska seda, help anyone?).
Ma olen kindlasti konservatiivse ja puritaanliku kasvatuse saanud (kui paljud nõukaajal lapsepõlve veetnuist seda ei oleks?), meie kodus seksist ei räägitud. Ka peale seksrevolutsiooni on see teema meil tabuks jäänud. Samas ei pea ma seksi kuidagi häbiväärseks nähtuseks ja tolereerin seda, et igaüks võib tegutseda oma soovide järgi kui ta just sellega teistele häda ei tee. Ehk siis pean ma seksi loomulikuks asjaks, kuid ei ole eriti aldis sellest kõva häälega rääkima. Vähemalt suuremas seltskonnas mitte, kahevahel on seksijutud ju mõistetavad.
Tean aga päris paljusid inimesi, kes seksijutte ei häbene ja igas seltskonnas mõne sabaaluse teema üles võtavad. Minul on ebamugav. Ma ei tea, kas see on nüüd võltsvagadus või midagi muud aga mul on häbi kui keegi mulle näiteks ühistranspordis kõva häälega oma kireööd ümber jutustab. Kas selleks, et näidata oma vabameelsust, peabki seda kõigile kõva häälega kuulutama või võib vabameelne ka vaikselt olla? Üsna kindlalt peavad need suure häälega kuulutajad ennast vabameelsemaks kui mina, kes oma kogemustest rääkima ei kipu.
Minu arvates on vabameelsus ja labasus siiski 2 erinevat asja. Olen olnud tunnistajaks juhtumile, kus meesterahvas küsib naiselt, kes on talle lihtsalt sõber, et kas too on kunagi üles ärganud selle peale, et keegi talle keelekat teeb. Täiesti tühja koha pealt esitatud küsimus muide. Minu reaktsioon oleks olnud kõrvakiil kui ma üldse selle, minu meelest labasuse, peale kuidagi reageerida oleks osanud. Too naisterahvas aga asus vapralt kirjeldama üht episoodi oma sekselust.
Ainus periood, mil mind teiste intiimelu rohkem huvitas oli puberteediiga, praegu jätab selline "meie ka seksime ja kuidas veel!" käitumine lihtsalt labase mulje. Odava populaarsuse otsimine? Et kui ajakiri end seksiga müüb, miks siis mina ei võiks samamoodi teha. Eriti markantne on juhtum, kus 1 tütarlaps rääkis igal võimalikul juhul ja sageli võhivõõrastele inimestele, kuidas ta noorena vägivaldsel teel süütuse kaotas. Minus tekitas see lausa kahtluse, kas see lugu tõepoolest ka toimus, sest ma ei suutnud ega suuda siiani mõista, et sellise asja üleelanu ennast seeläbi "reklaamib". Ausalt öeldes ei kohanud ma ühtegi inimest, kes peale selle loo kuulmist ennast ebamugavalt ei oleks tundnud. Hea küll, võib-olla oli konkreetsel juhul tegemist traumast tingitud käitumisega aga mulle tundus siiski, et tegemist oli pigem vahendeid valimata tähelepanu otsimises.
Igasugused sõprade ühised pornofilmiõhtud ja hilisemad arutlused sel teemal, et kes kuidas, kui palju ja kellega on minu jaoks võõristama panevad. Ma võin vanematega arutada meditsiinilisi teemasid seoses seksuaalsusega (tegelikult on paljud vanemate põlvkonna inimesed ju siiani kinni "tõdedes", et lapsi toob kurg), kuid ma ei laskuks iialgi isiklike kogemuste arutellu.
Jah, seks on loomulik asi, kuid samas on see minu jaoks intiimne ning seetõttu ei pea ma päris normaalseks sellest kõva häälega ja avalikult rääkimist. Aga ma ei pea end seetõttu puritaaniks.