Egotripp

Ma ei usu eriti teiste inimeste võimesse nõu anda - mitte et ma neid rumalaks peaksin, vaid seetõttu, et igaüks ju lähtub endast ja teiste sisse ei näe. Avastasin aga seda, et raputamise mõttes on see kõrvaline nõu isegi kasulik. Ainus viga, mida selle juures teha, on seda kuulda võtta - hakata kaaluma, et äkki olengi midagi valesti teinud ja peaks ennast muutma hakkama. Tegelikult on ainuke järeldus, mille tegema peaks see, et jumal tänatud, et olen selline nagu olen. Ainult niimoodi tundes on võimalik ennast rohkem austama ja armastama hakata ning ennast hästi tunda.
Mäletan, kuidas kunagi umbes 12-13 aastaselt küsis klassiõde teiste plikade käest, kes on endaga rahul. Mina astusin ette - mitte sellepärast, et ma endaga 100% rahul oleks olnud, vaid seepärast, et teadsin, et keegi teine nii ei tee. Miks ei võiks vastandumine inimest õnnelikuks teha? Ma ei või pead anda, kuidas asjad tegelikult olid, kuna lugesin "Kuristikku rukkis" pikka aega tagasi, kuid mis mind seal võlus oli just peategelase vastandumine idioote täis ühiskonnale. Ja kui siis õpetaja üritas meile selgeks teha, et raamat räägib täiskasvanu paratamatust kohanemisest ühiskonnaga, justkui vähendades selle vastandumise perioodi tähtsust, siis tundsin ennast koledalt petetuna. Kuidas saab haritud täiskasvanu nii rumalat juttu ajada?
Palju on räägitud ka inimese mentaalsest/emotsionaalsest vanusest, suhtlemistasanditest või kuidas iganes seda laps/vanem/täiskasvanu jaotust nimetatigi. No mina jään ilmselt eluks ajaks sinna teismelise tasemele. Ja hea meelega jään, sest enamik, kes enda arvates täiskasvanu tasandil on, käituvad rohkem despootse vanemana teistele reegleid ette kirjutades. Ausalt öeldes olen kohanud väga väheseid tõelisi tasakaalukaid täiskasvanuid - minu austus neile.
Muuseas, üks väga tõsiseltvõetav ja paikapanev psühholoogiline test pidas minu kõige suuremaks riskiallikaks ühiskondliku arvamusega mitte arvestamist ja vähest hoolitsemist enda maine eest. Olen riskigrupp nagu Võsa-Pets, kes ütles ausalt, et talle meeldib inimesi šokeerida. Tal vaesekesel enam see eriti ei õnnestu, sest kõik teavad, et ta selline "hull" on. Minul õnnestub see sageli tahtmatult (ja alati see mind ei rõõmusta).
- SINA ja jood?!
- SINA ja olid kaine?!
- SINA ja ülikoolis?!
- SINA ja said lapse?!
Ja minule jääb alati võimalus selliseid inimesi taktivaesteks pidada. Krt, isegi Postimehes kirjutati "solvavatest komplimentidest" nii et ma pole ainuke, kes selliseid asju tähele paneb. Minu lemmik seal kommenteerinud inimeste kogemustest: neiu, kelle boyfriend kommenteeris tema kuuldes, et ilusad naised on tavaliselt voodis halvad. Palju õnne, eks.