Privaatsfäär

Otsisin arvustusi viimatiloetud raamatu, Sonia Rossi "Tudeng ja poole kohaga hoor" kohta. Ühe pikema leidsin Sirbist. Mind jäi seda raamatut lugedes esimestest hetkedest peale kummitama peategelase oskamatus elada. No vähemalt mina nimetaks tema valikuid niimoodi. Oletame, et olete tark tüdruk aga vanematel pole raha, et teie ülikooliõpinguid toetada, mida te teete? Otsite koristajakoha, rügate päeval ja ööl ning sööte kiirnuudleid või lähete litsiks, rügate päeval ja ööl ning võite endale vahel ka šampanjat lubada? Paistab, et mingeid eneseväärikuse probleeme sellise küsimusega peategelasele ei kaasne - kes ikka tahaks iga päev nuudleid süüa - noor inimene tahab ju elada ka. Kummaline kuidagi. Kummalisi valikuid teeb tšikk edaspidigi - otsus abielluda pidevas kanepiuimas ja pidevalt töötu endise meesprostituudi ja tänavalapsega, kes lihtsalt on nii nunnu. Armumine armumiseks aga halloo! Tervet raamatut ei hakka ümber jutustama aga neid "halloo!" momente seal ikka on. Samas selliseid inimesi on ju küll, kes suudavad alati kõige halvema valiku teha. Tore vähemalt seegi, et Sonia eriti midagi hiljem ei kahetse. Ilmselt peab see aga mingi inimtüübi probleem olema, et prostitutsiooni juures midagi inimsusevastast ei nähta ja see mistahes muu tööga samale palgale asetatakse. Sama teema on meeste puhul varastamise töötamisega võrdsustamine. Kuidas keegi üldse tuleb selle peale, et kui töötuks jään, hakkan varastama või lähen litsiks? Lapsepõlvekogemused, mis ei lase neil tegevustel kuidagi "teistsugustena" paista?
Väga raske on tegelikult leida arvustusi raamatute kohta. Heal juhul on arvustus mõnes meediaväljaandes avaldatud, kuid "tavainimeste" arvamusi oleks ka huvitav lugeda. Blogivasteid ju leiab ka, aga enamasti on ainsaks märkeks, et lugesin seda raamatut ja tore oli. Enamik inimesi vist kirjutavadki rohkem sellest, mis nende elus toimub, mitte sellest, mis nende peas...Ma olen selline friik, et võõrad elud mind eriti ei huvita, võõrad mõtted aga küll. Kas mõtted on privaatsemad kui elud?