Minu Tai

Nii, ma kohe tahtsin näha, mida inimesed sellest raamatust arvanud on ega pidanud pettuma - loomulikult ajab see raamat keskmise eestlase närvi. Ok, arvustused blogides olid positiivsemad (aga ma ei viitsinud neid kõik läbi lapata kuna Petrone prindi kodukas on ilmselt selle jõulukampaania reklaami tõttu kole aeglane) aga eks ta ole tavaline, et lõbusad ja elust mõnu tundvad inimesed on meil alahinnatud - kui enamus mutistub, siis kuidas julgeb keegi teistsugune olla, ilmselt on ta ikka rumal ja pealiskaudne (paralleel näiteks Anu Saagimiga). Mai kritiseerijate kurvastuseks rumal ei ole (Anu kohta ma ei tea, aga ilmselt ei ole ka tema rumalam kui keskmine inimene) ning seetõttu on raamatut hea lugeda. Minu arvates seal küll ainult peod ei olnud - kultuuri ja poliitikat oli mu meelest üsna samas proportsioonis kui teistes Minu ... sarja raamatutes. Minu Tai teeb heaks justnimelt see isiklik lähenemine, mida mõni kommenteerija egotripiks on pidanud - mind näiteks on teiste raamatute juures autori nö "salatsemine" häirinud - tahaks ju teada, mis inimene see kirjutaja on ja tema tööde-tegemiste tagamaid mõista. Ilma selleta muutub autor justkui anonüümseks giidiks, kes pajatab lookesi võõralt maalt - aga ma saan aru, et selline Mai moodi avameelsus sobib vaid tugevatele inimestele ja ehk on tõesti turvalisem anonüümne olla.
Tegelikult on selle raamatu kiitmine minu suust üsna kummaline kuna ise ma selline "elu on lill"-tibi olla ei suuda. Elaks kusagil soojal maal, äkki suudaks? Saan aru, et kõik toimub su enda peas ja oma õeluses kodumaad süüdistada on silmakirjalik. Mida on vaja, et olla õnnelik? Eelkõige enesekindlust, mida naistel nagu Mai Loog ja Susan Luitsalu (temast ja tema raamatust kirjutasin siin) paistab jaguvat. Kust saab enesekindlust? Tarkade raamatute toel olen aru saanud, et eelkõige kodust. Ka Mai märgib raamatus oma eluterve suhtumisega isa. Mulle sellised inimesed meeldivad, elagu nad siis nii nagu tahavad. Selliste inimeste missioon on näidata teistele, et õnnelik olemine on tõepoolest võimalik, üldsus on sageli aga liiga oma eelarvamustes kinni, et seda taibata. Mina küll kadestan Maid ja seda positiivses mõttes - hea raamat, mida lugeda kui tunned, et hakkad ära mutistuma nagu keegi kommentaator tabavalt märkis!
"Minu Tai" on kindlasti siiamaani mu lemmik "Minu ..."-raamat. Teistest kirjutasin siin.
Ja appi - nüüd ma tahan tõesti reisile minna! Ja mitte mingile suusareisile. Aga kahjuks ei ole mul reisikaaslast kusagilt võtta ja üksi ma ju ei julge. Sest ma pole piisavalt enesekindel ja üksi välja lõbutsema minemise asemel istuksin hotellitoas ja vahiksin MTV-d. Ma ei julge võõraste inimestega suhelda, sest usun, et siis nad kohe tahavad mult midagi, veavad põõsasse ja vägistavad ära või (mis veel hullem :P) - arvavad, et ma olen nõme. Vastik hädine Eesti naine. Mind jäi kummitama raamatust üks Mai ütlus: "Miks arvatakse, et kurjus on tarkus?". Tegelikult ju - heites baaris kurja pilgu lähenevale (mees)inimesele üritame näidata, et me jumala eest ei ole lõdva püksikummiga Ida-Euroopa naised aga selle peale ei tule, et äkki saaks teist selles ka kuidagi sõbralikumalt veenda.