Üksikud lapsed on imelikud?

Räägitakse küll, et iibega on asjad halvad ja lapsi ei sünni, kuid just viimasel ajal on mu meelest sagenenud arvamused, et ühelapseline perekond ei ole normaalne. Ise juba kolmandat põlve ühelapselisest (ühetütrelisest :P) perest põlvnenule on tuttavad küll ka juba lapsepõlvest erinevad ainsa lapse definitsioonid - meiesugused olevat ärahellitatud, halvad suhtlejad jne. Kooliajal oli ka suhtumine, et "oo sa oled ka ainus laps" ja seeläbi vennastumine. Siis ma veel pikemalt ei mõelnud selle peale, et miks mõnel on 1 laps ja teisel 6. Praeguseks olen märganud, et ühelapselisus ei ole tavaliselt valik vaid lihtsalt asjaolude tõttu nii juhtunud. Et kui juba lapsi saadakse, siis ikka mitu. Olen kohanud vaid paari naist, kes on julenud öelda, et neile ühest lapsest täiesti piisab. Ilmselt loetaks sellist avaldust paljulapseliste hulgas egotsentrismi või siis lihtsalt arusaamatuse tingituks - kuidas saab mitte tahta lapsi juhul kui üks on juba olemas ja on nähtud kui palju rõõmu ta toob?
Kas ainsad lapsed on kuidagi teistsugused, eristuvad? Hellitamine on ilmselt vanemate stiili küsimus, kõik kindlasti oma lapsi ära ei hellita, tähelepanu saab ainus laps aga kindlasti rohkem. Samamoodi saab tähelepanu aga ka pere esimene laps. Paljud on rääkinud, kuidas teod, mis nende puhul vanematel pea halliks ajasid olid nooremate õdede-vendade puhul absoluutselt lubatud. Ses mõttes ei ole ainsaks lapseks olemine kindlasti vaid meelakkumine - sageli koondavad vanemad kõik oma lootused ja ootused sellele ühele lapsele ning lapsel võib olla äärmiselt raske sellise koormaga elada. Ambitsioonikad saavad üldiselt vähem lapsi (sest omavad rohkem ambitsioone ka tööelus) ja esitavad kõrgemaid nõudmisi ka oma vähestele lastele?
Suhtlemisoskust saab arendada ka näiteks lasteaias. Mina olin muidugi kodus vanaemaga kasvanud üksik laps ja kuigi sellel olid omad plussid (arenes fantaasia ja lugemus oli suur), siis suhtlemisoskust see just ei arendanud. Lapsele on aga sõbrad mitu korda tähtsamad kui kiitus heade hinnete eest (no vähemalt minule oli see nii). Üldiselt aga leian, et suhtlemisoskust saab ka muudmoodi treenida kui vaid õdede-vendadega mängides.
Mida veel üksikutele süüks pannakse - nad ei oska teistega arvestada. Ega ma ei oska küll, kuid samas tänu sellele, et ma olen enamasti saanud seda, mida tahan, ei kipu ma praegu üle tarbima. Olen kuulnud päris mitut inimest ütlemas, et nad elavad üle oma võimete just seetõttu, et lapsena ei olnud neil midagi oma vaid kõike pidi õdede-vendadega jagama.
Oma ruumi vajadus on mul kindlasti suur - ei kujuta ette elamist mitmekesi ühes toas nagu see tegelikult paljude inimeste jaoks reaalsus on. Samas ehk see just lähendab neid inimesi ning muudab nende elu lihtsamaks (a la magad suure lärmi sees, samas kui minusuguse ajab üles ka siutsuv lind).
Perekondi on muidugi igasuguseid ja ühelapselistest ei erine palju ju ka need, kus laste vahel väga suured vanusevahed. Mu isapoolse vanaema kolme lapse omavahelised vanusevahed on igaühel umbes kümme aastat - ega nad enne täiskasvanuiga ilmselt eriti omavahel suheldud saanud. Vanematele on selline olukord jällegi omaette huvitav - ei ole eluperioodi, mil kõik lapsed on väiksed vaid keegi on alati pisike lausa 30 aasta vältel.
Kuna perekondi on tõesti nii erinevaid, siis ei saa kuidagi ette kujutada, kuidas oleks ühes või teises olukorras üles kasvada ning kuidas see hilisemat elu mõjutaks. Mina ei saa näiteks kunagi teada, mis tunne oleks omada õde või venda. Kas ma väiksena igatsesin õde-venda? Ei mäleta küll, ainus mõte oli see, et vanem vend võiks olla, keda kõik kardaksid :P Aga see oli juba selles eas kui sain aru, et see kuidagi võimalik ei ole. Eks ilmselt igaüks on oma oludega harjunud ega oska teistsugust igatseda. Ahjaa, meenub üks tüdruk laulu- ja tantsuringist (jah, minusugune elevandi alla jäänu käis sellises kohas), kes informeeris kõiki sellest kui vastikud ja räpased on väikesed titad ning et õe või venna saamine on hirmsaim asi, mis ühe lapsega juhtuda võib :)
Ehk siis - üksikute laste (oh sa õnnetuke, sul ei ole ju kellegagi mängida olnud!) ebanormaalseks pidamine on sama taktitu kui lastetute "ahistamine". Ja paljulapseliste asotsideks tembeldamine pole ka ok muidugi.

Tegelikult tahaksin ma teada, kuidas inimesed mingite elus fundamentaalsete otsusteni jõuavad. Mismoodi ühed inimesed jõuavad otsuseni, et lapse saamine on siiski nii suur pingutus ja ohver, et rohkem kui ühe korra nad seda oma elus teha ei soovi, teised aga leiavad, et laps on väärt igat hinda. Kuidas saab üldiselt samasugune kogemus (sünnitusi ja lapsi on küll nii raskeid kui kergeid aga on need tõesti niiiii erinevad?) inimesi erinevalt tundma panna? See on ilmselt juba ülemõtlemine ja võimatu on mingit "tõde" või üldist suundumust välja selgitada. Ei tea ju ilmselt ükski inimene ka ise surmkindlalt mitu last ta saada soovib.