Facebookis oli täna huvitav jututeema selle artikli põhjal. Minu kogemus on selline, et kui ma põhikooli lõppedes tundsin suurimat kergendust käsitöö tundide kadumisest, siis peale keskkooli valdasid mind samad tunded kehalise kasvatuse suhtes ja ma tundsin siiralt kaasa neile, kes kutsekoolidesse siirdudes seda jama edasi kannatama pidid. Asjatu kriitika vältimiseks tuleb öelda, et ma ei ole päriselt ka kunagi ülekaaluline olnud. Kooli kehaline kasvatus aga kasvatas mind selles suunas, et enamasti ajab sport mind öökima. Miks? Sellepärast, et sport ei olnud mitte meeldiv ajaviide ja harrastus, mis muuhulgas ka tervisele kasulik vaid peamised olid normid ja tähtis see, kes kellest kuipalju parem. Ja mõlemal minu õpetajaks olnud naisterahval ei olnud veel vaimne puberteet üle läinud. Ma olen nimelt õudne õigluse tagaajaja ja nõrkade eest seisja ning kehalise õpetajad millegipärast selliseid vihkasid - no näiteks pidin ma kord tunni lõpuni ümber saali ringe jooksma kuna juhtusin õpetaja tähelepanu suunama sellele, et korvpalli võistkondade koosseis oli äärmiselt ebavõrdne. Ma, ülbe teismeline, ei jooksnud, vaid demonstratiivselt kõndisin, tema sundis mind ähvarduste saatel jooksma. Kobisesin veel selle üle, et miks saab inimene, kes ennast ületades kilomeetri ära jookseb aga alla nõutud normi, ikkagi kahe ja lootustandev trennitüdruk, kes aastast aastasse sama ajaga jookseb, alati viie, mis sest, et arengut pole kuskil. Vastuseks oli, et norm on vanem kui meie. Kõige lõbusam näide on see, et kord juhtus üks masin jõusaalis minu all ära surema (kordan, ei ma tõesti ei kaalu sadat kilo) ja kuna see olin va intrigandist mina, siis oli õpetaja veendunud, et ma õnnetuse oma lollusest ja oskamatusest põhjustasin. Selle eest mind väga karistada ei saanud aga oma õnnetuseks ja õpetaja õnneks juhtusin ma hajameelsusest veel ka kingadega riietusruumi minema. Pealtnägijad kinnitasid, et minu WC-s viibimise ajal oli riietusruumi tuhisenud marus õpetaja ja mu kingad likvideerinud. Läksin siis kingi otsima, eeldades, et õpetaja need lihtsalt koridori pani, kus nende koht aga sealt ma neid ei leidnud, õpetaja oli kah kadunud, lõin käega ja läksin spordijalanõudes koju. Järgmise tunni alguses teatas õpetaja, et keegi oli oma kingakesed jõusaali unustanud. Unustanud? Hmm, nojah, ilmselt lahtus ka tema viha. Igatahes ei osanud ma eriti säärasest inimesest lugu pidada ja tema ei suutnud mulle kuidagi spordiarmastust süstida.
Facebookist jäi kah mulje, et õpetaja isik on tegelikult väga olulise tähtsusega - inimlike õpetajate käe all sporti teinud inimesed reeglina seda ka ei vihka. Aga artikli autor arvab ju suisa, et "Ja kui vabatahtlikult ei liiguta, siis tuleb sundida. Äkki hakkab meeldima?". Ei, ei hakka. Päris kindlasti kohe. Ma tegelikult ei saa aru, miks seda liikumise teemat nii raevukalt peab esitama, kas lihtsalt oma lõbuks ei või kuskil rahulikult sörkida või võimelda? Millegipärast on mulje jäänud, et ei või - pea kõik spordifanaatikud ju postitavad netti oma uusi saavutusi ja jooksuteekondi, mõni halab suisa, et "täna sai jälle koogikesega patustatud - nädalavahetusel topeltrenn!" Milleks see kõik? Mina selliste inimeste seltskonnas küll treenida ei tahaks - vaatavad ainult, kas mul kuskil mõnd lõtva lihast ei ole ja mõõdavad mitu meetrit ma jooksen. Mingi pidev edukultus - kas ei või lihtsalt olla ja tegutseda, ilma end kellegagi võrreldes? On jäänud mulje, et spordis ei ole siiski suurim rõõm osalemisrõõm vaid peamine on ikka "kiiremini, kõrgemale, kaugemale!" Põhiprobleem oleks nagu see, et ei osata kasulikku asja inimestele meeldivaks teha, selle asemel sunnitakse ja hirmutatakse - on selline asi kunagi töötanud?
Minu kehalise kasvatuse õps keskkoolis oli jälle teise äärmusse kaldunud, 30-aastasena tige nagu mõni vanatüdrukust penskar :) Mittesportlastest õpilaste vihkamine ja talle mittesobivate isiksuste mõnitamine kuulus ka tema arsenali. Ja tulemuseks oli minulgi, et hakkasin igasugust kehalist tegevust vihkama. Ma polnud ka mingi paks ega kehaliselt saamatu, aga see iga-aastane normiparandamine tundus võimatu.
VastaKustutaMeie ajal oli kõrgkoolis kehaline kasvatus sees, aga mina olin jalavigastuse tõttu nn. erigrupis. Nii ma ei tea, mis tavalises tunnis toimus. Aga mu erigrupi ainus tegevus oli jooksmine, mida ma oma jalavigastuse tõttu korralikult teha ei saanud ega oleks tohtinudki. Täielik absurd ja ma nägin kõvasti vaeva, et arstitõend saada ja sellest pääseda. Minu arust võiks kehaline kasvatus isegi kavas olla, aga ilma normide täitmiseta, hinneteta ja sunduseta teha kõiki erinevaid spordialasid. Kuidagi võiks ju olla võimalik koostada erinevad grupid ja lasta valida, mida keegi sooviks teha. Siis tõuseks sellest tõesti ehk tervisele tulu ka.
Mul kulus 10 aastat, et sellest spordi vihkamisest üle saada, ise vabatahtlikult trenni minna ja liikumisest mõnu tundma hakata.
mnjahh. ma olen ka psühhotraumeeritud.
VastaKustutaMul oli tore õpetaja, ise olin nn sportlik, käisin lisaks veel paar korda nädalas trennis. Aga kui olin kehalise kasvatuse lõpueksamiga(!!!) ühelepoole saanud, siis tõotasin endale, et ei kunagi enam.. seda lubadust pidasin ligi 10 aastat.
Ülikoolis oli meil ainult orienteerumine ( mis oli mõnus) + tantsimas käisin ka- need ei lugenud.
Kui ma mõtlen, et miks ma ometi niimoodi vihkasin, siis eelkõige ma arvan- lõhna. Kui ma praegu satun kuhugi võimlasse, siis olen hulluks minemas- pallid, higihais, spetsiifiline mattide lõhn, staatiline elekter. ÕUDNE;
ja muidugi armas VTK, kuigi meil oli mõistev õpetaja, oli see ikkagi kohustus ja sundus ja jama.