Vaikselt hakkavad meenuma asjad, mis enne haiglasaagat kopsu üle maksa ajasid. Iroonia korras - päeva, mille ma õhtuks haiglas lõpetasin, alustasin sellega, et tõmbasin endale potitäie suppi kaela, seejärel murdsin küüne (ei, selle pärast ma õhtuks haiglasse ei sattunud) ning lõpuks kuulsin asja, millest ma nüüd kirjutada tahan, kusjuures terve päeva veensin end, et paar halba kokkusattumust ei tähenda veel, et terve päev maha kanda tuleks...
Teemast siis, tegelikult mõtlesin ma, et ei hakka sellest üldse kirjutama, sest inimesed võivad ennast ära tunda jne. Aga täna mõtlesin, et mida iganes! See asi häirib mind tõeliselt ja ma arvan, et kuna mina ei ole milleski süüdi, siis võin ka oma suu puhtaks tatistada. Mis sest, et teiste pihta, sest krt küll, vahel ongi teised süüdi. Postimehes ilmus ka täna selline artikkel. Ehk siis palgalõhe on palgaootuste lõhe - miks peaks keegi maksma rohkem palka sellele, kes end ise madalaks hindab. Evelin Sepp võttis kah ses suhtes kunagi sõna, et miks naised nii vähe palka küsivad ja sai muidugi sõimata, et kuidas tema, kõrgepalgaline, riigikogu nuumpõrsas, julgeb üldse sõna võtta - tema ju ei tea, millega lihtinimesel rinda pista tuleb. Mina peaks ikka nagu lihtinimeseks kvalifikatseeruma aga julgen küll palka küsida ja olen sellega siiski pidevalt rahulolematu. Võib ju öelda, et ma olen õnnelik lollpea, kes pärit toetavast perest, selline, kel nälg ja võlg selja taga ei kummita ning seega võin endale töökohast loobumist lubada aga pigem tundub mulle, et üksinda enda eest rabades oleks motivatsioon normaalset sissetulekut omada isegi suurem. Miinimumpalka saavad endale lubada need, kes hobikorras tööl käivad. Ok, on piirkondi, kus tõepoolest midagi muud ei pakutagi ja inimesi, kes olude sunnil kuhugi mujale minna ei saa aga minu meelest peaks ikka püüdma tööandjapoolse nöögi vastu astuda. Miks ma pahandan? Olles kogu aeg üritanud oma töökohal palku ülespoole suunata põhjendades seda inimeste ootuste ja teiste ettevõtete palgapoliitikaga, tegid mõned magistrikraadi omavad naistöötajad selgeks, et natuke üle miinimumpalga on absoluutselt vastuvõetav pakkumine. Mis ma siis enam tööandjale valetan, eks? Saab küll ka sandikopikatega elatud. Tuleks lisada, et eelnevalt lahkus just palgatingimuste tõttu töökohalt meesterahvas. Temal oli kesk-eriharidus. Ta sai rohkem palka kui summa, millega kõik kolm magistrikraadiga naist rahul olid. Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Kas ma olen mingi puuk kui leian, et kõrgharidusega, laia silmaringi eeldavat tööd hästi tegev inimene võiks vähemalt Eesti keskmist palka teenida? Või olengi mina loll ja targad on need netikommentaatorid, kes väidavad, et keskmist palka pole olemas ja 90% eestlastest teenibki 350 eurot ning ülejäänud istuvad riigikogus ja riigifirmade juhatustes?
tööd hästi tegev inimene võiks vähemalt Eesti keskmist palka teenida
VastaKustutaSee on vale ajast-arust eeldus, et palka peab maksma hea töö eest.
Firmad saavad palka maksta siis, kui see "hea töö" midagi reaalselt sisse toob. Kui töötaja valmistab midagi, mida müüa õnnestub.
Ma ei usu, et kedagi, kes toob firmale kasumit sisse hoitakse väikese palga peal. Just ahnus sunnib selliseid inimesi iga hinna eest kinni hoidma.
Nõus, meil ses mõttes nadi olukord, et teeme taaskord tööd teistele ehk siis emafirma ei asu Eestis ja nende huviks on tööjõukulud võimalikult madalad hoida. Müügiosa käib vaid nende kaudu ja see võiks tõepoolest palju parem olla.
VastaKustutaSeda muidugi, et firmad on ahned ja kasutavad praegust situatsiooni ära, kuid konkreetselt palgalõhe probleemi tuleks otsida mujalt.
VastaKustutaEelkõige sellest, et - naistel on lapsed.
See on põhjus, miks naised ei jaksa konkureerida. Lapsed tõmbavad nad energiast tühjaks ja seavad tööajale piirangud. Heapalgaliste kohtade pärast konkureerimine eeldab aga suurt pühendumist. Õppimist, ideedega tegelemist ka väljaspool tööaega ja nädalavahetustel.
Samuti on mingis valdkonnas edu saavutamiseks vajalik suhelda selle ala inimestega ka väljaspool tööd - kohtumised klubides, restoranides, baarides, saunapidudel.
Lapsed tõmbavad sellisele tegevusele kriipsu peale.
Kle, Mad, kuidas need lapsed ainult naistega seotud on? Lapsed saab ju vahel mehega koju jätta ja vahepeal käivad vanaema juures jne. Kui ikka kogu pere ühiselt lastega tegeleb, jääb emal ka rohkem aega, et konverentsidel käia.
VastaKustutaAga mida mina ka tean, ma olen etnoloog, seal on tavaline, et ema seob lapse selga ja läheb informante küsitlema (ja hiljem laps jookseb kõrval).
Ahjaa, tean naist, kelle karjäärile tõmbasid kriipsu peale need samad saunapeod. Tema oli ainuke naine, kõik teised istuvad laval, kellad paljad. No ei ole päris selline üritus, kuhu see üks naine end siis vahele hakkab pressima. Nii et ütleksin, et konkreetselt söödi välja. Tegu kusjuures riigiasutusega, kuigi ca kümme aastat tagasi.
VastaKustutaMa ei tea, mul 2 last ja tõesti, neid saab edukalt vanavanemate hoida jätta, näiteks. Ja neil kolmel enda alahindajal meie firmas pole ühelgi lapsi. Mulle tundub ikka rohkem, et kes tahab, see ka saab.
VastaKustutaNo me räägime siin ikka üldises plaanis.
VastaKustutaNaiste põhitähelepanu läheb siiski lastele. Isegi tööl olles nad helistavad, mõtlevad, kirjutavad ja plaanivad lastega seotud tegevust.
Väga paljudel naistel pole võimalik last mehe hoolde jätta, sest lapse sünniga seotud tülid ja pinged on nad lahku ajanud.
Keskendumine määrab ära inimese olemuse.
Kui mitme lapse ema tahab olla samal ajal edukas misiganes reaalses äriringkonnas on see sama hea nagu keegi tahaks olla üheaegselt joodik ja parim sportlane.
Loodusseadused on sellised - kõike korraga ei saa.
Muidugi on variant saada endale selline töökoht, kus tegelikult midagi tegema ei pea. Riigitööl, kus palk tiksub:))
Mulle üldistada üldiselt ei meeldi, tean liiga palju näiteid, kus see ei kehti. Pigem on lastele pühendumine ikka teadlik valik mitte sundus. Pigem küsiks, et kui palju on üldse inimesi, kes tahavad tõesti karjäärile pühenduda - nii naiste kui meeste hulgas? Minu tähelepanekute kohaselt igatseb enamik niisama logeleda (nii et raha ikka kuskilt tiksuks) ja naistel on see võimalus lastega kodus olemise näol kergem võtta. Jutt, et lastega kodus on raske, on mu meelest natuke üle pingutatud. Meestel on see surve pere ülalpidaja olla suurem kui naistel, nad ei saa kodus istumist endale lubada.
VastaKustutaPalgalõhest rääkijate juttu aluseks võttes võib öelda, et naised on rohkem haritud ja nad on ka paremad töötajad. Ning lapse omamine neid absoluutselt ei sega häid tulemusi saavutamast.
VastaKustutaJäreldus - enamuse väärtust loovad ettevõtetes tegelikult naised aga pahad firmajuhid kandivad tasud meestele.
Ehk siis - firmad ei maksa mitte neile, kes reaalselt kasu teenisid, vaid peavad üleval lollide ja laiskade meeste armeed, kellele raha maksta.
No minu meelest ei ole neil ses osas õigus.
VastaKustutaNo tehke või tina, ei näe ma kuskil massides neid tibuemmedest naisi, kes päeval ka rahulikult tööd teha ei saa, sest peavad lapsele helistama. Mõnda olen näinud, aga massiliselt küll mitte.
VastaKustutaRents, see mu meelest mingi inimtüüp lihtsalt...kui last ei ole, helistatakse mehele, et lihtsalt "öelda kui kallis ta on" ja imestatakse kui sina ei helista, et kas sa ei hooligi üldse vä? See vast mitte vajadus helistada vaid vajadus teistele näidata kui harmooniline suhe neil on. Eks ma olen õel ja kade ka muidugi.
VastaKustutaKuule Rents aga milles siis probleem ma ei mõista?
VastaKustutaSa ütled, et naised on paremad töötajad ehk loovad rohkem väärtust ja ka lapse kõrvalt on neil lihtne tööl häid tulemusi saavutada.
Millest siis palgalõhe?
Siin ju räägib terve postitus sellest, et naised ise küsivad väiksemat palka/lepivad väiksema palgaga, selle asemel, et nõuda rohkem. Miskipärast on nad nõus leppima vähesega.
VastaKustutaAga miks nad küsivad vähem palka kui nad on meestest paremad?
VastaKustutaVaatame näiteks omadusi, mida neis artiklites alati rõhutatakse:
NAISED:
- on parema intuitsiooniga
- saavad varem täiskasvanuks
- näevad mehi läbi
- on kõrgemalt haritud
- on töökamad
- teavad, mis on reaalne elu
MEHED:
- ei suuda naisi läbi näha
- jäävad olemuselt lasteks
- tarvitavad palju alkoholi ja ei viitsi tööd teha
- on madalama haridusega ja lihtsameelsed
- on küll füüsiliselt tugevamad kuid tänapäeval musklijõu eest palju ei maksta
Ma näen siin kõiki punkte naiste kasuks rääkivat. Miks niivõrd palju paremate omadustega olendid küsivad vähem palka ja lasevad meestel juhtida?
Miks?
Mad, sellest, et naised ise on harjunud oma tööd vähem väärtustama, on sada korda juttu olnud ja ma ei viitsi sel teemal sinuga jälle vaielda, sest ma ei viitsi taas lugeda sinu tüüpargumente teemal "naine, kes end väärtustab, ei tohiks rasedaks jäädagi". Hea siis, et naine, kes end väärtustab, hamstritki pidada tohib.
VastaKustutaLoodus petab naised ära. Nad ei taju, et soov lapsi saada ei ole nende endi vaba tahe. Loodus paneb nad taastootmise läbi oma jõudu kaotama.
VastaKustutaSellest ka palgavahe ja ebaõiglus.
Neid tunge on võimalik kontrollida ja ümber muuta. Selleks on vaja kõigepealt teadvustada, et laste saamine ei ole mingi tore asi naise jaoks.
Ma arvan, et suur osa teadvustab seda endale, et laste saamine pole lust ja lillepidu. Aga nad on nõus selle ohvri tooma, sest nagu mu ema juba ütles, on lastetus mõttekas vaid tõsise karjääriinimese puhul ja kui paljud seda "saatust" igatsevad? Lastega tegelemine tundub siiski lihtsama variandina kui karjäär, pealegi pole suuremal osal karjääriks võimekustki. Mis veel - ühiskond peab lastetut naist ju veel paariaks ka.
VastaKustutaEi ole nii, et mõttekas vaid karjääriinimese puhul.
VastaKustutaVaba saab olla ainult see, kellel ei ole lapsi. Omaenda mõtteid saab mõelda ainult lastetu inimene.
Lapsega inimese kõik mõtted lähtuvad sellest, et ta peab laste eest hoolitsema. Ta ei ole oma otsustes enam vaba. Tema soovib säilitada karja eluviisi ning maha suruda üksikisikut, sest talle on see nüüd, pärast lapse saamist, kasulik. Kari aitab lapse eest hoolitseda.
Seepärast püüavad lastega inimesed lastetuid mõnitada ja karja tahte alla painutada.
Kes soovib aga ainulaadset elukogemust, peab lastest loobuma. Vabadus on väga vastik ja õudne asi, aga selle kogemuse ainulaadsus kaalub üles igasuguse turvalise karja hulgas rähklemise ja teiste inimeste mõtete mõtlemise.
Mina suren tõenäoliselt üksinda, kuid need mõtted mida ma mõtlesin olid vähemalt minu omad. Ükskõik, kui lollid või labased mu tunded elu jooksul ei olnud - need olid minu enda omad. Ma olin olemas.
No ei ole nii...Kõik sõltub inimesest - sinu toodu kehtib ilmselt selle Perekooli kamba kohta, keda mina irl õnneks kohanud ei ole..vähemalt mitte enda lähedal. Mu meelest on lapsed lisaboonus, mitte mingi elu sisu või miski, millega kogu aeg tegelema ja millele pidevalt mõtlema peaks.
VastaKustutaJust. Lapsed annavadki selle boonuse, et ei pea enam elu mõttega tegelema. Pole enam kahtlusi vaid üksnes tegevus - vaja on seda ja seda ja seda ja seda...
VastaKustutaEi ole aega hirmutavate eksisentsiaalsete mõtete jaoks, sest pidev probleemidekuhi vabastab teatud teises mõttes.
Näiteks nagu tehase liinitööline on vaba. Ta ei pea mõtlema - kas toode müüb, kas seda üldse on vaja, kas ta on õigesti valmistatud. Tema üksnes tegutseb - kellast kellani, nagu kõik teised ja las ülemused vastutavad:))
Hirm üksinduse ees - see ongi hirm ise vastutamise ees. Kui pole lapsi, siis pead igal hommikul mõtlema - milleks üldse üles tõusta? Mis mõte sel kõigel on?
Ma arvan, et selline stsenaarium kehtib vaid sügavalt puudelise 24h hooldust vajava lapse puhul. Vabandan otsekohesuse eest.
VastaKustutaViimase kommentaari puhul olen Madmaxiga nõus. Aga seda, mis on selle mõtte boonus, ma hästi välja ei jaga - mulle küll meeldib, et mind vajatakse ja mulle "vbla oleks surnud olla kokkuvõtteks siiski parem valik"-mõtted umbes 7 korda harvemini pähe tulevad.
VastaKustutaEi saa öelda, et neid mõtteid enam üldse poleks, sealjuures, aga kuni see oli peaaegu ainus, millest ma üldse mõelda suutsin, tundus elu kuidagi palju ühekülgsem, kui ta praegu on.
Ilgelt tore, et selle jama selja taha sai ja mingeid muid mõtteid ka tuli =P
to väga väga naine
VastaKustutaSelle mõtte boonus on erakordne tunne, mida on võimatu kirjeldada. See on väljakutsete väljakutse. Eksisteerida siin tühjas, hirmuäratavas universumis keset energia mäslevat merd ilma ühegi toeta, ilma ühegi kindla saarekeseta, ilma mälestusteta, ilma tulevikuta.
Ma ei soovi ühegi hinna eest ilma jääda sellest erakordsest kogemusest - hakata vastu kõiksusele ja otsida elu mõtet kõigest hoolimata.
Seda seisundit pole võimalik sõnadega kirjeldada. Kes mõstab see mõistab. Kes mitte, liigitab mind veidrike kategooriasse ja irvitab idioodi üle, kes tahab surmaga võidelda:))
Ega ma arvagi, et keegi peaks valima sellise vabaduse. See on väga vastik ja õudne aeg-ajalt. Teisalt on täiesti eufoorilisi hetki, kui mõistad oma olemasolu erakordsust.
Ega ma püüa kedagi ümber veenda. Igaüks peab ise otsustama kumma ta valib - kas turvalisuse või vabaduse. Mõlemat korraga ei saa.
Mida turvalisem elu - perekond, positsioon - seda vähem on vabadust.
Mida rohkem vabadust - seda rohkem üksindust, hirmu, tühjust.
Kui ma olen ema ja ei mõtle seetõttu oma mõtteid, kelle mõtteid ma siis mõtlen?
VastaKustutaEksistentsiaalsed küsimused ei kao kuhugi. Võibolla aastakeseks, kui titt on veel pisike ja tema eest hoolitsemine tõesti palju aega võtab ning hormoonid omasoodu toimetavad. See seisund ei ole püsiv. Küsimused tulevad tagasi. Pühendumine tööle (või muudele eesmärkidele) tuleb tagasi. Max, ära kanna naisi sellepärast veel maha, et mõni neist emaks on saanud. Ema või mitte ema, intellekt ja töötahe kas on või ei ole, seda emadus lõplikult ei muuda (niipalju, kui mina enda ümber näen). Pigem isegi vastupidi - naine, kes on olnud aasta-kaks-kolm lapsega (lastega) kodus, on pärast eriti innukas ja teotahteline. Rohkem, kui enne.
Lapsevanemate mõtted lähtuvad sellest, et neil on laps ja eelkõige peab kõik lapsele kasuks tulema. Nad ei saa mõelda mis pähe tuleb ega kaasa minna ideega mis on stabiilset keskkonda muutev. Nad peavad jääma "turvaliste" ideede juurde.
VastaKustutaSeda on näha firmade ideekoosolekutel. Lastega inimesed on tugevalt vastu riskide võtmisele ja eelistavad juba kontrollitud strateegiat.
Seetõttu ei leiutatagi midagi uut, et minnakse kindla peale välja. Enamus firmades on otsustajateks pereinimesed ja nemad soovivad üht - et palk stabiilselt tiksuks ja ei mingit "leiutamist".
Sellise, pereinimeste poolt kontrollitud majanduskultuuri tõttu, ei ole viimase 50 aasta jooksul midagi drastiliselt uut arendatud. Lapsega inimene ei taha uuendusi.