We’re the middle children of history, man. No
purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great
War’s a spiritual war… our Great Depression is our lives. We’ve all been
raised on television to believe that one day we’d all be millionaires,
and movie gods, and rock stars. But we won’t. And we’re slowly learning
that fact. And we’re very, very pissed off.”
Üks mu tuttav armastas ikka oma mehelt küsida: "Ütle mulle, millal me ükskord rikkaks saame?" Unusta ära, et sinust võiks saada president! Unusta ära, et sul peaks olema harmooniline tuumikpere! Ja hakka elama.
Lugesin nädalavahetusel läbi siin eelnevalt mainitud raamatu Rachel Cusk "Arlington Park". See on hea raamat, jube hästi kirjutatud (ja täiesti kohutavalt toimetatud, kui seda üldse tehti, aga kellegi nimi on toimetaja real siiski kirjas - igal paganama leheküljel on sõnu, kust on mõni täht puudu, keegi enne mind lugenud ja häiritud olnu oli minu raamatus need lausa eraldi ära märkinud) ning ka seal on inimeste häda suures osas see, et nende olemasolev elu ei vasta sellele, mida nad endale kunagi ette kujutasid. Ka minu 15-aastane mina teeks ilmselt eneka (ei, mitte endli, vaid selle sõna algses tähenduses siis) kui praegu mind näeks. No ei ela ma merevaatega villas ega ole maailmakuulus. Hea küll, eraldi teema on see Inglismaa lastehoiusüsteem, mida Bianka oma kommentaaris selgitas, ja ses osas saaks ka väljastpoolt miskit muuta, aga põhihäda, miks need naised seal raamatus nii rahulolematud olid, tuli siiski nende enda seest. Ma ei saa aga nõustuda raamatu tutvustuses välja toodud lausega, et Christine'il on tõsiseid raskusi oma eluga toime tulemises. Mu meelest on Christine raamatus ainuke, kes oma elu kõige kiuste huumori ja kaine mõistusega (paradoks, võttes arvesse, palju ta selleks enne veini jooma pidi) võtta suudab. Ta ei hooli sellest, mida teised temast arvavad (või vähemalt liigub selles suunas). Kas pole selles just võti, kuidas oma elu normaalselt võtta?
Pooled eneseabi raamatud räägivad, kuidas tuleks armastada seda, mis sul on (nõus) ja pooled jälle toonitavad, et tuleb suurelt unistada, sest muidu ei saa üldse midagi (kes palju tahab, see vähe saab, kes üldse ei taha, see üldse ei saa). Tore, aga sel juhul tuleks inimesi unistama õpetada. "Issand, ma sooviksin, et mul oleksid normaalsed lapsed ja arusaaja mees!" - see ei anna ju midagi, ainult ajab vihaseks. Suur osa õnnetuid inimesi aga vist just niimoodi unistabki, et äkki läheb kõik imeväel korda.
Millal ma matsin Holden Caulfieldi endas? Ema just imestas, et see mu kooliaegne lemmik oli, tema olevat juba siis leidnud, et see on puhas p*** jama. Maailm ei muutu kunagi paremaks paigaks ja meie ei suuda mitte kunagi maailma muuta. Me peame hakkama saama sellega, mis meil on ja sealjuures ennast hästi tundma. Vastasel juhul elamegi õnnetuna. Lugesin just kooli kokkutuleku almanahhist oma näiteringi õpetaja mälestusi, kus ta kirjutab ühest meeldejäänud õhtust - "Oli selline tunne, et oleme üks kamp ja võiksime ei tea mida veel korda saata." Millegipärast on selline kõikvõimsuse tunne üldiselt minevikku jäänud. Ka suvel Presidendi roosiaias kõnet kuulates ei olnud tunnet, et mina võiksin olla nüüd see, kelle ees Presidendi sõnul maailm laiali on. Maailm on juba nähtud. Peale seda hetkelist õnnestumist lähen ju ikka tagasi täpselt sinna samasse, kus ma enne olin.
Nüüd jääb vist mulje, et see elu on üks hädade org, aga tegelikult just see, kui sa temalt mingit imet ei oota, teeb su vabaks. Las ta siis olla, see sinu ainuke elu, ela teda ometi nii, et sul lõbus oleks, mitte mingite teiste seatud standardite poole püüeldes.
This is a war in Wonderland
Do it baby, yes you can
Burn your dreamland off the ground
Cause you don't need it
No-Big-Silence "War in Wonderland"
Tänan väga. See oli hea postitus. Kohe väga hea.
VastaKustutaÜldiselt ma loen Sinu blog järjekindlalti ikka Feedly abil. Harva on vaja originaalile minna. Sest kõik on niisamagi hea ja tore. Mis seal ikka kommenteerida. Aga täna läksin. Sest tahtsin kiita ja tänada.
Nii õigeid ja eluterveid mõtteid on väga mõnus lugeda.
Ole ise ka mõnus!
Oi, aitäh! Alati kui keegi uus kommenteerib, siis on ikka hirm, et äkki nüüd lõpuks sõimatakse läbi :D Kuigi need sõimajad armastavad tavaliselt anonüümsust ja seda ma ettenägelikult ei luba.
VastaKustutaUnistusel ja unistusel on vahe. Unistus "et mees enam ei jooks ja lapsed ei kakleks" on naiivne ning äärmiselt tõenäoliselt täitumatu. Aga on ka teistsuguseid unistusi. Olen näinud mitut unistuste aeda, kus nende loojad on südamest õnnelikud. Vahe on selles, kas unistus on isetäituv (loterii vms) - sel juhul võib selle täitumist viimsepäevani ootama jääda - või peab selle nimel tegutsema. Tegutsejad võivad saavutada nii mõndagi imepärast :)
VastaKustutaLisan igaks juhuks juurde, et olen üldiselt Su mõttekäigu ja järeldustega vägagi nõus.
VastaKustutaMe kunagi ka arutasime oma blogides sedasama teemat ja leidsime, et see unistuse sõna on igatepidi üle- (kas -paisutatud, -ekspluateeritud, -tähtsustatud), ühesõnaga enamasti üle-elusuuruses tähenduses kujutatud. Mis toob kaasa selle, et enamuse unistajate jaoks tähendab suuurelt unistamine suurelt pettumist :D Pidasime sobilikumaks kasutada selle asemel niisugust sõnastust nagu eesmärgista oma elu ja see tähendaks ühtlasi ka selle nimel vaevanägemist.
VastaKustutaUnistamise kategooriasse isiklikult minu jaoks jäi vaid noorena suurest armastusest unistamine. Seda ei andnud eesmärgiks taandada ja selle saavutamiseks polnud eriti võimalik endal kaasa aidata. Aga armastusest kooselu ja perekonna vormimine on juba hoopis teine tera, siin unistamisega kaugele ei jõua :P
Oh, armastus on veel eraldi teema lausa ju. Mõne jaoks on armastus ka midagi niivõrd erilist, et seda ei annagi üles leida, mis sest, et kogu aeg otsitakse ja midagi justkui leitakse ka, aga see pole ikka see ettekujutatud ideaalarmastus.
VastaKustuta