Jäta oma palgatöö ning saa rikkaks!

Tartu Ülikooli vilistlasblogis ilmuvad ikka lookesed edukatest lõpetanutest. Kellele inspiratsiooniks, kellele selleks, et kadedusest roheliseks minna. Hiljuti kirjutati seal Kaari Simsonist, kes on Playtechi tippjuht nö hobikorras, sest raha pärast ta tööl käima ei peaks. "Tänu oskuslikule finantsplaneerimisele on Kaari koos abikaasa Egertiga saavutanud sellise rahalise vabaduse, mis võimaldab neil ära elada ka üksnes investeeringutelt passiivset tulu teenides. See võttis neil aega kaheksa aastat." 
Kes meist ei tahaks elada seesugust elu? Vana tõde on ju see, et palgatööga ei saa iialgi rikkaks. Samuti on avaldatud ikka väga palju raamatuid sellest, kuidas investeerimine on see ainuke tee, kuidas igaüks meist rikkaks võiks saada. Meie Kender ja Lõhmuski kirjutasid sellest täitsa toreda ja igaühte rõõmustava raamatu. No miks me siis kõik juba ometi rikkaks pole saanud? Mu meelest seetõttu, et tegelikult päris valimatult tehinguid tehes rikkaks ei saa. Börs ei ole garanteeritud võiduvõimalusega kasiino. Lihtsalt huupi tulistades ja õnnele lootma jäädes ilmselt edu ei saavuta. Teiseks rikkaks ei saa üleöö (kaheksa aastat on ikka ülihea tulemus tegelikult). Vahepealsel ajal tuleb ka kuidagi ära elada. Kolmandaks - sul peab olema mingisugune stardivarustus.  Kender ja Lõhmus pajatavad küll, et iga kuu 50 krooni (raamat on vana) investeerida on täiesti piisav vanaduspõlveks, aga noh, tahaks ju natuke enne seda. Eelmises postituses mainitud Adojaan mängis kah börsil ja kaotas üleöö miljoni. Kuidas ta nii kaugele üldse jõudis? Mingi vihje ta annab, kui väidab, et laenas peale seda sõbralt viiekohalise summa. Kui paljudel meist on selliseid sõpru? Kusjuures Adojaan mängis ka selle laenatud summa maha ja on siiani elus.
Kaari Simson annab ka neli konkreetset soovitust, selle kohta, kuidas palgatööst väljuda:
1) Sul peab olema pidev sissetulek ja sa pead selle tegema nii suureks kui võimalik.

2) Sa ei tohi mitte kunagi laenata. Kui sul on laenud ja liisingud kaelas, siis saa neist kiiresti lahti.

3) Sa pead säästma võimalikult palju. Kaari soovitab vähemalt 50% igakuisest sissetulekust kõrvale panna.

4) Investeeri targalt! Raha, mis oled investeerinud, ei tohi enam välja võtta, ainult uuesti investeerida. Esimesed viis aastat tundub nagu see ei kasvagi, kuid ühel hetkel hakkab see massiliselt suurenema.   
Pidev suur sissetulek ilma palgatööta on päris hea väljakutse. Üürikorterid? Majas, mille oled vanatädilt pärandusena saanud. See on õnne, mitte kättevõtmise asi.
Ei tohi laenata. Mul on eluasemelaen. See on valikute küsimus, aga teised variandid oleksid minu jaoks ikka pehmelt öeldes nadid. Üürikorter rahalises mõttes mingit kokkuhoidu ei tähendaks. Võimalus elada vanemate kukil oleks tõesti kena kokkuhoid, aga muud rõõmustavat selles poleks. Oleks ehk pidanud niikaua kannatama, et oma kodu sissemaks oleks kokku kogutud? No selleks oleks ikka aastaid kulunud. Kümneid aastaid. Millegipärast meenuvad taas õnnelikud inimesed, kelle suguvõsa on suure kinnisvara ülejäägiga õnnistatud.
Säästa. No see on loomulik punkt. Aga vähemalt 50%. Selleks peab ikka väga, väga suur sissetulek olema. Ja mitte mingeid laene. No see tegelikult välistati eelmises punktis. Seega jah, ilma laenuta oleks isegi võimalik. Tjah, ilma laenuta oleks väga palju võimalik, ainult, et kus siis elada.
Investeeri targalt. Esimesed viis aastat ei kasva midagi. Kujutate te seda ette? Et olete loobunud kõigest ja investeering ei kasva viis aastat? Raske on. Ehk siis investeeringurikkaid ei ole meil ikka sellepärast, et pole see nii lihtne midagi.
Jah, ilmselt on see kõik kättevõtmise asi. Ja planeerimise. Et elamegi 10 aastat peost suhu ja siis saame rikkaks. Vähemalt nende puhul, kelle tagala pole kindlustatud. 10 aasta pärast rikkaks saamine pole samuti kindlustatud. Kui paljud julgevad selle riski võtta? Mina mitte. Minu puhul muidugi õige ka, sest finantsasjades pole ma mitte mingil juhul pädev. Ilmselt peaks need finantsplaneerimisalased teadmised vähemalt varastes kahekümnendates omandama, hiljem pole enam kasu.
Keskmine inimene käib palgatööl, maksab laenu, säästab, et paar korda aastas endale luksust puhata lubada ega saa kunagi sellest rattast välja. Kõrgepalgaline tippjuht või ettevõtja teeb veel rohkem tööd ning tal pole aegagi, et oma sissetulekust rõõmu tunda. Äkki tema lastel on lootust päriselt rikkaks saada? Ma ei taha sugugi öelda, et need soovitused valed oleks, ma olen nõus, et rikas pole mitte see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab, kuid nende soovituste järgi joondumine pole samuti kergete killast.