Tehnoloogia mõjust lastele

Viimastel päevadel on ilmunud vähemalt kaks artiklit, mis rõhuvad nutiseadmete ja üldse tehnika kehvale mõjule laste arengule. Üks neist oli alguses tasuline artikkel Soome haridusspetsialistilt, kes toob välja lugemisharjumuse vähenemise ning teine Kuressaare kunstikooli direktorilt, kes väidab, et lapsed ei oska enam joonistada. Ma saan enda kogemusest rääkida ainult eelkooliealiste laste puhul, aga mullegi tundub, et miskit on kuskil mäda.
Suure õhinaga räägitakse sellest, kuidas tehnika lapsi arendab ja kuidas on olemas arendavad äpid ning muu selline, kuid kas keegi on kunagi näinud kedagi, kes nutiseadmes midagi arendavat teeks? Eee...noh, Angry Birds arendab ka mingit ruumilist taju või miskit? Olgem ausad, väikesed lapsed mängivad neis ainult mänge või vahivad Youtube'st multikaid. Jee, teine telekas! Aga laps on ju nii andekas - oskab juba titena näppu ekraanil vedada! Sündinud tehnoloogiaguru! Tegelikult on näpuga mööda ekraani vedamine siiski hoopis lihtsam tegevus kui pliiatsi käes hoidmine ja sellega kirjutamine. Mida saan mina ära teha, et mu laps ei sukelduks juba eelkooliealisena nutiseadmesse, kust teda teismelisena juba täitsa võimatu kätte saada oleks? Nutiseade on muuseas tugev vastane, sest ta tõmbab last mitu korda kõvemini kui näiteks raamat, sest sellest mõnu kättesaamiseks pole vaja ju üldse vaeva näha. Nagu telekas - vajutad nuppu ja show käib. Ma ei usu, et karmid keelud ja kisa aitaks, kui vanemad ise teistsugust eeskuju ei näita. Ma istun päev otsa arvutis, aga enamasti teen ma seal päeva ajal tööd ja laps näeb kohe ära, et see on mingi igav must-valge maailm ning sinna ta ei kipu. Meelelahutusega arvutis tegelen ma üldjuhul laste uneajast. L. seevastu suudab lisaks kaheksale tunnile tööarvuti taga ka kodus enamuse ajast arvutis istuda. Ja tema arvutielu on laste jaoks huvitav, sest ta mängib. Enamasti ta kupatab küll lapsed minema, sest nad ju segavad ning püssi sihik kipub viltu minema. Kui ma Mikroga haiglas olin, siis avastasin, et minu arvutisse oli tekkinud kiirtee Delfi mängude lehele - Mini oli seda kasutama hakanud. Eks nii oli mugavam, aga ma kustutasin selle ära ning ei ole teda arvutisse lasknud muidu kui heegelkummide videote vaatamiseks. Ääremärkusena leitakse kui kohutavad on need odavalt valmistatud keskkonda reostavad heegelkummid, kuid teiseltpoolt on need võrreldes ekraanimaailmaga siiski loovust arendavad käegakatsutavad asjad. Mina õhtuti loen. Mini oskab mu meelest ka lugeda, aga tal pole püsivust, et seda teha. Üks viisakam koomiksiajakiri Muumidest pandi ka kinni, see oli selline lugemine, mida ta viitsis ette võtta. Vähemalt ta joonistab ja meisterdab palju. Raamatuid meil ka on. Enam-vähem. Lasteraamatuid. Täiskasvanute raamatuid on häbiväärselt vähe, kahe riiuli jagu, sest ma võtan oma raamatud raamatukogust ning kui ma neid kõiki ostma hakkaks, lõpetaks me kiiresti pankrotiga. Loomulikult igatseks ma sellist tuba nagu nõuka ajal pea kõigil oli - maast laeni sektsioonikapid raamatuid täis. Seoses korteriotsimisega sai kunagi erinevaid elamisi külastatud ja tänapäeval enam selliseid raamatukappe ei leidu, sektsioonides eksponeeritakse alkoholipudeleid. See oli üldistus nüüd muidugi. Mina lugesin eelkooliealisena ja algklassides väga palju. Olin ainus laps ning enamasti polnudki muud teha, raamatud kadusid tagaplaanile pubekaeas kui elu peale lendas. Tänapäeval on lastel palju rohkem muud, mis juba lasteaiast peale ustest-akendest sisse pressib. Multikad. Meie ajal näidati neid vist pool tundi päevas, nüüd tuleb isegi ETV2 pealt multikaid pool päeva ning lapse teleka eest ära saamisega on häda. Miks ETV, miks? Aasta tagasi lugu veel nii hull ei olnud, aga küllap nõudmine tekitab pakkumise. Konkurendiks on ju Kidzone ja Pingviniukas ning muud, kus multikad jooksevad ööpäevaringselt. Meil kodus need lubatud pole. Ok, pühapäeviti vahel saab satsi Ponisid ära vaadatud. See-eest on muutunud külaskäigud laste omavahelisest mängimisest üksteise kõrval teleka vaatamiseks. Lapsed ei viitsi õues mängida, sest toas saaks telekast lõputult multasid vahtida. Istuvad seal reas ja pärast vinguvad, et kole igav on ja midagi teha ei oska. Käisime ükspäev külas ja Mini ütles pärast tunnustavalt: "Aga nende juures ei panda telekat mitte kunagi kinni!" Just nagu sünnitusmajas.
Tegelikult on ju see "noored on hukas!" kestnud aegade algusest. Mis see lugemine siis ka on kui mitte taandareng? Enne kirjaoskust suudeti eeposi peast ette kanda, peale kirjakeele leiutamist mandus selline oskus kõvasti. Ikka ja jälle tuuakse välja, et ehk on see nutikultus miski, mis õpetab meie lapsi tulevikus paremini hakkama saama, et ehk on neil just selliseid oskusi vaja, mitte süvenemist ja muud ülehinnatud jura. Et äkki lapsed ikka õpivad ka midagi seal arvutis, mitte ainult ei tulista kolle ega küberkiusa üksteist Facebookis. Ma olen ses osas skeptiline. Huvitav oli näiteks selle Soome haridusguru lähenemine, et ehk tuleks vaadata seda, kuidas tänapäeva lapsed ülesande lahenduseni on jõudnud, mitte aga seda, mis see lahendus on. No minu klikiaegset haridust täis ajupestud aju ei mõika, kuidas saab lahenduse käik oluline olla, kui lahendus ise on vale? Eks me kõik ole oma ajastu lapsed ega suuda järeltulijaid täielikult mõista. Tarku lapsi on ju (veel) tänapäeval ka.

Ja mis see väärtkirjandus siis ka head teeb? Mõned tsitaadid eilsest lugemisest (ei ole Palahniuk):  
Unenägudes lõid karud minuga tantsu ja trukkisid mind tagant.
Hakkasin kontrollimatult roojama. Sitt jooksis mööda mu jalgu kingade sisse.
 Kas see on see, mis kuidagi inimest paremaks teeb? Targemaks? Võeh! L. on roppuste osas igavene puritaan ja mulle kohe meeldib talle selliseid tsitaate ette lugeda. Ta väänab siis õuduses nägu ja küsib, miks ma ometi selliseid asju loen. No ma ei loe selliseid asju nimme, need lihtsalt hüppavad tänapäevastest väärtromaanides iseenesest tühja koha pealt välja. Eks ta ole, tänapäeval on sitt, seks ja vägivald igal pool. Ses suhtes imestasin ma sügavalt kui keegi avaldas arvamust, et selline suitsidaalne roppus nagu "Kadunud papagoi tagasitulek" tuleks ära keelata. Jumaluke, me ju kasvasime seda vaadates üles ja kellelgi ei tulnud tahtmist papagoi eeskujul nööri kaela panna! Aga näe, tänapäeva lapsevanemad leiavad, et see multikas on ikka liig mis liig. Edu teile väärtkirjandusega või parem, hoidke heaga eemale!