Nädalavahetusel Võrtsjärve ääres ja Viljandis

Kuna Salacgriva variant langes meil ära ja üldse kõik normaalsed plaanid, siis otsustasime ikkagi, et tuleks suve nautida ja kuhugi midagi vaatama minna. Ma jõudsin ise vahepeal endale mõnuse paksu tatiga nohu hankida - ilmad on ju täielik südasuvine sügise ja lootsin, et äkki petan nina ära ja näitan talle, et tegelikult on suvi ja võiks ikka normaalselt käituda. Lõuna-Eestisse ei olnud võimalik minna, sest see oli paksult mingeid rallitajaid täis, seega otsustasime, et teeme Võrtsjärvele ringi peale. Esimeseks peatuseks valisime Järvemuuseumi, kus me enne käinud ei olnud. Järvevaade oli täitsa kena, aga muuseum jäi minu hinnangul 12 eurose perepileti kohta veidi lahjaks. Õigem oleks öelda, et tegemist on kalade muuseumiga, sest järv on ju iseenesest palju rikkalikum ökosüsteem kui ainult kalad. Muuseumi esimene korrus oligi kalade päralt, keda ujus erinevates akvaariumides palju. Akvaariumid meeldivad muidugi kõigile, seega arvasime, et ka ülejäänud maja on sama lahe. Tegelikult ei olnud. Teisel korrusel oli õppeklass ja paar mängu lastele, mis väga hästi ei toiminud. No ei jäänud need krõpsuga kalad kuidagi õnge külge ja golfimängul paistis kepp puudu olevat. Kolmas korrus oli lihtsalt katuseterrass, kust sai järve vaadata. Loodetavasti nad ikka plaanivad seda muuseumi veel täiustada. Tahtsime süüa ka saada, aga muuseumikohvikus pakuti ainult kartulikrõpse, seega otsustasime edasi sõita. Tee peal nagu ka miskit ette ei jäänud ja Mikro keeras vahepeal magama ning lõpuks jõudsime hoopis Viljandisse välja.
Viljandisse jõudes ja söögikohta otsides meenus muidugi, kuidas Eliisabet Viljandi vaatamis- ja toitumisväärtustest kaks kena postitust oli teinud, mida mul muidugi käepärast ei olnud ja mälu on kah teadagi kasutu ballast. Vahelepõikena räägin oma suhtest Viljandiga üldse. Lapsena käisime seal paar korda sugulastel külas, aga millegipärast alati talvisel ajal ja kuna talvel on kõik linnad koledad (mul ei ole seetõttu ka Londonist erilisi positiivseid mälestusi, sest käisin seal vihmasel ja lumetul jõuluajal), siis Viljandi mulle mingit muljet ei jätnud. Kooliga sai mõned korrad Ugalas ka käidud, aga ega siis ka lapsi linna peale lahti ei lastud. Esimest korda avastasin Viljandi enda jaoks 2011. aastal Rock Rambil käies (jah, mina olen see ainuke eestlane, kes pole kordagi Viljandi Folgil käinud...). Siis oli meil aega mööda linna ringi kooserdada ja mina muudkui ahhetasin, et miks ma seda kõike varem näinud ei ole! Eelkõige muidugi vanalinna ja järveäärset. Lossimägedelt on ikka lausa vapustav vaade ning Trepimäe vanad majad on nii lahedad. Käisime siis isegi järves ujumas, mis oli küll vastikult mudane ja vesikasve täis, aga vähemalt ära sai käidud. Söömise koha pealt sattusime toona (ja ka hiljem koos hispaanlasest sõbraga, kes siin Eestit avastas) Arkaadia aeda, kus asus mingi popp lounge. Ka seekord seadsime sammud esmajoones sinna, aga koht paistis kuidagi mahajäetud olevat ning suundusime edasi. Armeenia grilli nagu ka ei tahtnud, Gildi maja söögikohas tundusid väga ebamugavad välilauad olevat ja nii sattusimegi kohta, mis ka Rambi ajal olemas oli ning alati rahvast täis, nimelt Tegelaste Tuba. No oli selline tüüpiline pubi nagu neid igas Eesti linnas leidub. Toidud olid muidugi kordi odavamad kui Tartus aga kuna mul oli nina tatine ja kinni, siis maitse osas ma midagi kommenteerida ei oska. Nii oligi mul hea meel, et kuhugi peenemasse kohta ei sattunud. Hiljem avastasime, et Aida kohvik oleks ilmselt super-vaatega koht olnud ning kõige lõpuks koju suundudes sõitsime mööda Fellinist, mis mulle nime poolest kohe tuttavana tundus, aga kuigi see oli seal samas nurga taga, me seda millegipärast ei märganud. Kõhud täis, suundusime lossimägedesse, kus Mini küll umbes kahesena käinud oli, aga mida ta üldse ei mäletanud. Eesti on väike, pargipingil istus kunagine töökaaslane ja jõi sõpradega viina. Pilte ei saanud kahjuks eriti teha, sest samal ajal olid seal pulmad ja kogu aeg juhtus nii, et pruutpaar tahtis samas kohas pilti teha, kus meie ja me ei hakanud ennast ikka nende piltidele pressima. Avastasime, et laululava oli korda tehtud, mida 2011. aastal veel ei olnud. L. oli ettenägelikult jalga toppinud plätud, mis tal kohe hõõruma hakkasid ja samuti kerkis taevasse esimene vihmapilv, seega pidime hakkama tagasi auto juurde kiirustama. Mõtlesin siis, et käiks enne minekut Uku keskuses (mida ka 2011 veel mu meelest ei olnud) WC-s , aga sinna jõudes avastasime, et maja taga on Tivoli. Ülejäänud kolm peale minu said siis Ameerika raudteega sõita esmakordselt elus. Ilmselt see jäigi mõne jaoks meie poolpiduse reisi kõrghetkeks. Peale seda läks vihm juba tugevamaks ning sõitsimegi koju tagasi.  Igatahes Viljandisse peaks kindlasti tagasi minema ja veidi paremini ettevalmistununa ning parema ilmaga (kui selliseid üldse sel aastal ette tuleb).