Jõudsime Vudilasse mõned minutid peale avamist ning hea oligi, sest kokkuvõttes veetsime seal üle kuue tunni (eks seal paar tundi vast läheb, nagu algul eeldasime). Hoiatuseks neile, kes arvestavad, et lähevad korraks vaatama - piletid on kirvemad kui Lottemaal (mille kallidusest on mu meelest kõvasti rohkem räägitud). Meil läks kolmelapselistena kokku 62 eurot, sealhulgas oli odavam pilet kuni kolmeaastasele lapsele. Perepiletit ei eksisteeri, nelja ja enama lapsega pered saavad soodustust juhul kui on registreeritud Eesti Lasterikaste Perede Liitu. Lisaraha kulub veel toidule-joogile ning ponisõidule, millest meie hobusehullud muidugi loobunud poleks. Soovitav on oma piknikukorv kaasa võtta, aga selle peale me muidugi ei tulnud. Muud meelelahutused on piletihinna sees (kirjas on, et ka paintball on tasuline, kuid seda me üldse ei näinudki kusagil olevat). Pühapäeviti tehakse kaks korda päevas ka teatrit, ehk kui on soovi "täie raha eest" lõbutseda, siis minge pühapäeval. Kõige olulisem on aga minna ilusa ilmaga, sest Vudila põhiatraktsiooniks on siiski basseinikompleks erinevate liumägedega. Sealjuures võiks muidugi laps ka ujuda osata ning vett mitte karta. Meil õnnestus üks selline laenuks saada, aga Mini kügeles küll niisama basseininurgas ja vaatas teiste lõbu vesise suuga pealt. Lõpuks suutis L. ta ka nutma ja vett neelama saada, sundides teda liutorust alla laskma - toru polnudki jube, kuid kuna Mini kardab kõrgust ja toru algas kõrgelt, siis juba see viis ta endast välja. Paadi ja vesiratastega sai ka järvel sõita, mida taaskord araverelised lapsed ilmselt kaasa teha ei julge. Sai ka erinevate elektriautodega sõita, aga siingi leppis Mini kõrvalistujarolliga - tema ei oskavat juhtida. Perfektsionismigeeni omajana ei tundnud ta muidugi ka rõõmu millegi proovimisest, mida ta ei oska. Skyjumpil (hüppamine batuudil rihmadega kinnitatult) oli järjekord taga, aga sedagi soovis vaid meie laenulaps proovida. Arema lapse jaoks oli pargi tipphetk ilmselt miniloomaaed, kuhu sai ka ise jalutada, kuid loomade toitmise ja katsumise võimaluse osaliseks sai vaid see, kes sõitis kohale tasulises hobukaarikus. Olid minisiga, haned, kuked, jänesed, kitsed ning valge eesel.
Selleks, et kõike täie raha eest nautida peab niisiis omama julget ja keskmiselt 5-10 aastast last. Täiskasvanud saavad videomänge mängida, paadi või vesirattaga aerutada, osade batuutide peal ronida või hüpata, ATV-dega sõita (hommikul kui meie läksime, öeldi, et remondis, aga pärast nägime seal sõitjaid küll) ning niisama ujuda ja vee ääres peesitada. Seda kõike jälle juhul kui ei pea kogu aeg lastel silma peal hoidma. Üldiselt oldi suurte seltskondadena ning samas peeti piknikku või grilliti. Sai ka ise kala püüda ja seda grillida.
Ainuke asi, mis mind tõsiselt häiris, oli kõlaritest kostuv eestikeelne tümakas ja sellised pool laste-pool süldilaulud. Lastele kahjuks meeldis.
Meenub ka seik, kus istusime parajasti oma pannkookide taga, kui järsku kõrvallauas istunud meesterahvas midagi valjuhäälselt röögatas ning vilet lasi. Vaatasime, et mis siis juhtus ning nägime, et mehe tähelepanu olid võitnud kaks tõmmunahalist noormeest, kes jalgratastel läbi Vudila sõitsid...
Paar pilti kah, telefoniga tehtud.
Vudila on tore koht, aga täiskasvanutele kujutab see endast peamiselt sportmängu "jookse lapsel sabas“. Ühe lapse kohta peab olema vähemalt üks täiskasvanu, sest huvid on ju erinevad... Videomänge võivad teismelised mängida.
VastaKustutaAga söögi kaasavõtmine sellistesse linnast kaugematesse kohtadesse on alati hea mõte. Soovitan ka Maanteemuseumi piknikukorviga minna. Või priimusega.
Vudila on tore koht, aga täiskasvanutele kujutab see endast peamiselt sportmängu "jookse lapsel sabas“. Ühe lapse kohta peab olema vähemalt üks täiskasvanu, sest huvid on ju erinevad... Videomänge võivad teismelised mängida.
VastaKustutaAga söögi kaasavõtmine sellistesse linnast kaugematesse kohtadesse on alati hea mõte. Soovitan ka Maanteemuseumi piknikukorviga minna. Või priimusega.
See laste järel jooskmine oleneb perekonnast, me nägime seal päris mitut sellist, kelle kohta algul vaatasime, et need on vist üldse ilma lasteta tulnud, istusid õlle-suitsunurgas omakeski, aga siis märkasime, et vahepeal ikka mõni laps eksib nende juurde ära ja käib kontrollimas, kas ema-isa veel alles. Ühele enam-vähem aastasele oli lihtsuse mõttes päästevest selga antud ja nii ta siis seal mitu korda järjest basseini sulpsas. Basseinitöötaja sikutas ta sealt muidugi välja, mõnikord jooksis ka naerev lapsevanem selle peale kohale.
VastaKustutaMiks peab lapsel sabas jooksma? Ma olen vembu-tembus käinud nii, et väikseim on kas neli (eelmine suvi) või kolm (üleelmine). Võtad burgeri ja kohvi ja raamatu, istud ja loed, lapsed mängivad - suuremad autodroomil või basseinides, väiksemad mujal.
VastaKustutaVahepeal peab muidugi neid lõbustama ja nendega koos batuudil hüppama või elektriauto sabas seisma. Aga siis on laps seal elektriautol ja sul on taas tunnike burgeri ja raamatuga.
Vbl vudila on teistsugune, ei tea.
No basseinide juures ma väikelast ikka järelvalveta ei jätaks. Suurema lapsega pole muidugi muret, aga osadel väikelastel on paha komme uitama minna.
VastaKustutamu teismelisel oli ka titana perfektsionismigeem. ta ei hakanud isegi kõndima enne kui oli kindel, et ei kuku. mitu kuud üle aastasena. sellest geenist oli lapsepõlves palju kasu, ta oli nii ettevaatlik, et mingeid katkisi põlvi või midagi hullemat ei juhtunud. ega ta nüüd ka pidusid, narkootikume, tätoveeringuid vms hirmsaid asju tegema ei soostu.
VastaKustutaMul see perfektsionist hakkas varakult käima, aga muus osas on küll ettevaatlik. Teine hakkas käima pooleteiseaastaselt alles ja ma olin ka õnnelik, et nüüd kukub sellevõrra vähem, aga no ei - eriti enesekindel ronija hoopis.
VastaKustuta