Teiseks lugesin juba teist selle aasta jooksul eesti keeles välja antud Kurt Cobaini elulugu, millest ma lähiajal ka pikemalt siin kirjutada kavatsen, aga sellega seoses hakkas mind huvitama üks seonduv teema - nimelt, kas kedagi annab hukka ajada? Raamatus seondub see ikka selle vana Kurt vs Courtney teemaga - kes kellele heroiini pakkus, kas nad oleksid pidanud üldse kunagi kokku saama jne. Millegipärast on inimestele nii omane süüdlast otsida, tundub ju kuidagi viisakam öelda kellegi kohta, et "eks see halvast perekonnast pärit sõber vedas ta jooma või kui see eit poleks kodus nii palju vigisenud, ega ta jooma poleks hakanud" kui, et tüübile lihtsalt maitses viin ja tundus äge olevat purjus olla. No kuidas sa nii ütled? Ikka teised, ühiskond ja muu selline on süüdi.
Omal ajal oli mul sõbrannaga palju nalja sellest, kuidas tema isa käis minu emale kurtvat, et mina olevat ta tütre hukka ajanud ning minu ema leidis vastupidi, et ilma sõbranna mõjuta oleksin ma hoopis teine inimene. Lisaks oli mul veel see, et ema soovitas igasugu "parema taustaga" inimesi mulle sõpradeks ja kui ma siis lõppude lõpuks läbi juhuse mõne sellisega tutvusingi, osutus too mõne aja pärast samasuguseks "halvaks elemendiks" nagu mu endised sõbrad. Ma lihtsalt ei sõbrunenud viisakate inimestega! Mäletan, kuidas me ühe "alamklassi" sõbrannaga (no kujutate ette, kutsekoolis käis teine ja oli juuksed süsimustaks värvinud) istusime linnas ja iga kord kui mõni eriti nohikliku välimusega, tekli ja portfelliga noormees mööda läks, itsitas tema, et näe, Marca tulevane läheb. Sest loomulikult tuli mees leida ülikoolist (siis küll seda Tallinna Ülikooli reklaami veel polnud). Ma ei leidnudki endale ülikoolist meest. Ilmselt kõik see, mis minuga edasi juhtus (ei ole teinud kõrgelennulist karjääri jms) on selle tulemus.
Oeh. Tegelikult ma arvan, et inimesed siiski ise valivad, kellega nad paremini sobivad. Kindlasti sõbrad mõjutavad kuhugipoole, kuid ma ei usu, et huvid sõprade tõttu täiesti kardinaalselt muutuksid. Et leiad selle ühe paha inimese ja oledki nõela otsas. Inimesed mõjutavad üksteist vastastikku ning hukkaminemisel on oma osa kindlasti ka hukkaminejal endal. Kui sa jood, süstid või kakled, siis mingi osa sinust ikka tahab seda teha ka, mitte sa ei käitu nii lihtsalt sellepärast, et sõbrad on sellised. Ja sõbrad on sul sellised ikka sellepärast, et nad mingis osas sulle meeldivad ja sinuga sobivad. No ilmselt on mingeid päris sotsiaalselt saamatuid, teiste järel jooksvaid, ilma oma arvamuseta ripatseid ka olemas, aga ma ei usu, et arvestatav hulk.
Oleks ju lihtsam tunnistada, et ma teen pahasid asju sellepärast, et ma olen osalt paha inimene, mitte aga sellepärast, et mina olen tegelikult tõeline ingel ja need teised, nemad on mu ära määrinud? Iga pada leiab oma kaane jne. Aga kas vahel oleks ehk parem kui ei leiaks? Kas oleks parem leida inimene, kes sobib sinuga nii heas kui halvas (st võimendab mõlemat) või veeta oma elu kompromissis, kusagil nende äärmuste vahel? Ma ise eelistan äärmusi.
Lisaks avasin mingi lollaka lingi, kus räägitakse sellest, kuidas emotsionaalselt ebastabiilsed inimesed on inimkonna katk, kuidas nad teiste elusid mürgitavad ja kuidas neid aidata ei olevat võimalik. Ma arvan hoopis, et sellised ebatolerantsed (tolereeri, krt seda, et ma olen hull!) artiklid on kõige kurja juur. Loomulikult leiti kommentaarides kohe, et artiklis kirjeldatud inimesed on kõik naised. Mis minusugune nüüd siis tegema peab? Endale lõpu peale, et inimkond katkust päästa või? Mis proua siis käseb - lambad ää tappa või?!
Võiks juba ükskord aru saada ning endale tunnistada, et inimesed ei jagune headeks ja halbadeks, sealjuures esimesi teiste eest kaitstes, vaid igaühes on need mõlemad olemas.
Ma tahaks siia lisada sellise möönduse, et inimesed valivad olemasolevate valikuvõimaluste piires. Sest kultuurilised erinevused on ometigi olemas, kahe eri kultuuri esindajad võivad üksteisele otsa vahtida ja mõelda "kuidas neil küll nii jõledad kombed on," kui ühe kultuuri hüve on teise kultuuri jaoks juhtumisi pahe. Ja kui ma oma kultuuri seest vaatan ja mõne teise kultuuri kombed mulle jõledad tunduvad, siis tundub mulle ikkagi usutavam, et kõik need inimesed ei sündinud sellise hirmsana.
VastaKustutaLihtne näide: lapssõdurid. Neid tekib ainult teatavas keskkonnas, seal, kus on sõda ja selline sõda, kus lapsi kõrvale ei jäeta, vaid nähakse neis kasulikku võitlusressurssi. Ja osale juba lapssõduriks saanutele lausa istub see eluviis. Aga sellest ei saa ju järeldada, et nad oleks kohe sündinud tapjad või kuidagi olemuslikult tapjamad kui mingi rahuliku piirkonna lapsed.
Või siis mingid getod, kus praktiliselt kõik noored mehed lähevad miskitpidi kriminaaliks. Kõrvaltvaatajal on hea öelda, et see on nende valik ja oleks nad teistsugused sõbrad otsinud, oleks kõik teisiti läinud. Aga seal keskkonnas ei olegi neid teistsuguseid sõpru eriti võtta.
Ühesõnaga, kui taust valikuvõimalusi tugevasti kitsendab, siis mõni üksik jõuline isiksus ehk korraldab oma elu teistsuguseks, aga nad jäävad ikkagi erandlikeks. See ei ole võrreldav meie peenemate perede kerge survega - st on vahe sees, kas rajalt kõrvalestumise eest ähvardav tagajärg on see, et ema pahandab natuke, või see, et lüüakse maha.
pfft * kõrvaleastumise* muidugi.
VastaKustutapsühhopaadid on ilma emotsioonideta, neile meeldib tappa küll :P
VastaKustutajah, aga me ometi ei usu, et KÕIK lapssõdurid oleks psühhopaadid, või et see, et siin lapssõdureid ei ole, tuleks sellest, et meie hulgas pole üldse psühhopaate. Praegu arvatakse, et psühhopaadid moodustavad umbes 1 protsendi inimestest, see ei seleta seda, miks mõnel pool sõdivad kõik ja teisel pool mitte keegi või väike vähemus.
VastaKustutasamamoodi kui keskaja rüütlikultuuri vaadata - sõdimine oli aktsepteeritav eluviis, nad on sellega üsna noorest east saadik tegelenud, ja väljendavad oma luules, kui väga neile sõdida meeldib. Ja ometi on nendesamade võitlemist armastavate rüütlite luules näha ka õrnu tundeid ja empaatiat - nad ei paista olevat psühhopaatsem populatsioon kui nt tänapäeva inimesed (ja kuidas saakski, kui tänapäeva inimesed põlvnevad tolle aja inimestest ja isikuomadused on suurelt jaolt päritavad), lihtsalt väärtused on teised. On väheusutav, et kõik meie ühiskonna erinevused keskaja omast tuleks sellest, et "inimesed on teistsuguseks arenenud" ("arenemise" evolutsioonibioloogilises tähenduses). Evolutsioonilised muudatused on aeglased, välja arvatud sihipärase tõuaretuse korral.
VastaKustutaVõtame veel ühe näite: see tüdruk, kelle vanemad hülgasid ja keda kasvatasid peamiselt koerad ja kes valdab seetõttu koera keelt paremini kui inimeste oma. Vms tõestisündinud Mowgli lugusid. Kas me saame öelda, et nad lihtsalt ei valinud endale inimesest kasvatajaid, kes oleks neile inimkeele selgeks õpetanud?
Me valime oma nišše, aga siiski olemasolevate niššide piires; või olgu, mingil määral saab endale sobivat nišši tahuda, aga sellegi võimalused on mingil määral ette antud. Kasvõi selle näol, milline info on kättesaadav.
NB, ma ei vaidle selle vastu, et kasvatusest-keskkonnast sõltumatud isiksuseomadused on olemas. Ma vaidlen ainult reduktsionismi vastu, justkui kõik taanduks ainult neile, täpselt nagu ma vaidleks ka teistpidise reduktsionismi vastu, mis üritaks väita, et kõik tuleb keskkonnast ja ükskõik kellest saab kasvatada ükskõik millist inimest.
ja keskkonna osa on ka teised inimesed; ja mõnes mõttes on teised inimesed ka meie endi osa. kellegi isiksus ei ole vaakumiga ümbritsetud.
VastaKustutamuidugi loeb igasuguste mõjude puhul ka see, milline on mõjutatav, ja kogemata-mõjutajat ei saa süüdistada selles, kui talle juhtumisi satub ette kas üldse erakordselt mõjutatav inimene või keegi, kelle just tema mõju üle kuristiku serva lükkab. aga teisest küljest on samamoodi tõsi see, et mõnele inimesele mõjub keegi teine kasulikult või kahjulikult, ja ta jääks parema tervise juurde, kui elu viiks teda rohkem kokku nende kasulikumatega. ja kolmandast küljest on mõjud nagunii mitmesuunalised, mõnikord on sünergia hea, mõnikord mõjub kõigile asjaosalistele halvasti.
vt ühest küljest loomingulisi tandemeid, kes justkui paljundaks vastastikku üksteise häid omadusi; ja teisest küljest on mu endagi tutvusringkonnas olnud õnnetuid suhteid, kus mõlemad pooled on hiljem kellegi teisega (või üksi) õnnelikumad.
1) Muidugi annab kedagi hukka ajada. Päästa annab ka. Eeltingimused jne on vajalikud, aga ikka on võimalik.
VastaKustuta2) Mistahes what-if analüüs inimeste elule on mu arust tobe. Mida see annab? Kohtas keda kohtas, elas nagu oskas, andis maailmale mida anda jõudis.
3) Selle eelmise arvamuse taga on muidugi seisukoht, et inimeste elud üldiselt on igavad ja ebatähtsad ja nende üle obsesseerimine mistahes viisil on kasutu.
4) "Ta oleks võinud veel nii palju luua või niimitu teoreemi tõestada" - no andke olla. Kultuuri on maailmas lõpmatult, mitte keegi ei jaksa seda kõike ära tarbida. Muusik X loomatajäänud taieste asemel kuulame elusate muusikute Y & Z loomingut ja saame oma emotsioonlaksu sealt. Teoreemid ja muu tarkuse leiab inimkond samuti varem või hiljem üles.
5) Obsesseerida võib ehk poliitikute üle, kes on tõeliselt palju kannatusi põhjustanud. Korraldanud sõdu, põhjustanud nälga ja ulatuslikku surma. Aga ka nende puhul on nende efekti hindamine keeruline. Kas esimees Mao osaluseta oleks kõikde hiinlaste kollektiivne, summaarne elukvaliteet või -õnn olnud suurem või väiksem? Kuidas seda mõõta? Me ei tea. Ehk siis ei peakski.
Jah, kindlasti on see teema üldiselt palju laiem, kui mina siin kirjutasin. Ma mõtlesin pigem lihtsalt seda, et ideaalne suhe võib mingis osas olla ka destruktiivne, ühiskonna normidele mittevastav, kui mõlemas inimeses see element olemas on. See ei vähenda suhte rahuldustpakkuvust osalejate jaoks ega tähenda, et ilma selle elemendita oleksid nad "palju õnnelikumad" - kui nad leiaksid kellegi teise, korraliku, normidele vastava kaaslase, kes neid "hukka ei ajaks".
VastaKustutaOh, jah, kindlasti.
VastaKustutaLoen just Hustoni "Loomispäevikut", kus ta mh refereerib oma varasemaid raadioloenguid kirjanikupaaridest. George Sandi ja Musset' suhe paistis olevat selline, et ühest küljest võiks kõrvaltvaataja öelda, et oh kui ebaterve ja destruktiivne, aga paistab, et just selle tunnete saagimise peal nad mõlemad väljas olidki, sest siis sai palju raamatuid kirjutada (Huston juhib tähelepanu sellele, kuidas neil mõlemal segunevad kirjades sujuvalt armastus ja kirjutamine, nii et paistab, et nad ei teinudki neil kahel asjal eriti vahet, "ma armastan sind" tähendaski praktiliselt sama asja, mis "ma kirjutan sinust": Musset kirjast: "Sa ei või mind keelata sind armastamast, tõepoolest, ma pean selle romaani kirjutama, muidu ma lämbun."
VastaKustuta