Michael Azerrad. Come As You Are - Nirvana lugu

 Üheksakümnendad on tõepoolest tagasi. Kui oma eelmises Nirvana-raamatu arvustuses nentisin, et alternatiivmuusika siinkandis eriti kedagi ei huvita ning Kurt Cobainil pole meie peavoolukeskses kultuuriruumis erilist kohta, siis sel aastal tõlgiti ära juba teine sellest ansamblist rääkiv teos. Ju siis midagi ikka on.

Mis on neis kahes loos erinevat? Esiteks, üks neist kannab alapealkirja Kurt Cobaini elulugu, teine on aga Nirvana lugu. Esimene neist kirjutati postuumselt kõrvalseisnute intervjuusid kasutades, Azerrad intervjueeris bändi selle eksisteerimise kõrgajal ning lisas peale Cobaini surma vaid ühe peatüki. Seega on nende raamatute eesmärk vägagi erinev - kui Cross üritas eelkõige vastata küsimusele miks? otsides põhjuseid Cobaini minevikust ja suhetest, siis Azerrad keskendub bändist, nende arengust ja loomingust ülevaate andmisele. Seetõttu ei leia ma ka, et tegemist oleks kuidagi vastandlike lugudega, peale mõningate detailide vasturääkivuse (n kas Kurt ikka elas silla all või mitte) ei leidnud ma midagi, mida üks raamat oleks püüdnud võrreldes teisega ümber lükata. Mulle jäi nimelt algselt mulje, et nii võib olla, sest millegipärast peetakse Crossi raamatut "Courtney heakskiidetud versiooniks". Ei kirjutanud ju ka Azerrad (ega tema poolt intervjueeritud Dave Grohl, kelle väljajäämine Crossi raamatust peaks mõnede vandeõuteoreetikute arvates midagi "tõestama") midagi erinevat üldlevinud suitsiidi-versioonist. Õigemini ei kirjutanud ta sellest peaaegu üldse, sest tema suhted bändiga katkesid peale Kurti Rooma-enesetapukatset, mida Azerrad oli kommenteerinud ja mida Kurt temapoolse reetmisena nägi.

Azerradi raamat (esialgne versioon) lõpeb bändi tulevikuvisioonidega, Crossi raamat aga püüab rekonstrueerida seda, miks need visioonid realiseerimata jäid, ehk siis mis viis sündmusteni, mis juhtusid peale Azerradi loo esialgset lõppu. Ma ei ühine ka inimestega, kes on arvanud, et Azerradi raamatu parim osa on see hiljem lisatud viimane peatükk. Jah, võrreldes Crossi tabloidliku "sündmuste rekonstruktsiooniga", oli Azerradi lahendus maitsekam. Ta ei pakkunud välja mingit otsest põhjus-tagajärg seost, kuid juba see, et inimesed seda osa parimaks peavad, näitab, et just selle osa valgustamist autorilt oodati.
Mulle isiklikult meeldis see, kuidas Azerrad oli ära toonud nö kurikuulsa (sest  mõned inimesed olid ju nii šokeeritud sellest, et Courtney julges seal muude tunnete kõrval ka viha välja näidata) lindistuse sellest, kuidas Courtney loeb ette Kurt´i enesetapukirja, seda koos oma kommentaaridega. Ma olen seda küll varem kuulnud, kuid lugemine on siiski mõtteselguse osas efektiivsem -  näiteks ei olnud ma kunagi tähelepanu pööranud kohale päris lindistuse lõpus, kus Courtney ütleb: "Mina - ja meie kõik - oleksime pidanud laskma tal tuimaks saada, me oleksime pidanud laskma tal leida selle, mis tema enesetunnet parandas, mis tema kõhuvalu parandas." Courtney nimetab seda karmiks armastuseks - selleks, et oma armastust näidata, tuleb armsam pahest võõrutada, sest meie ju teame, et see on halb, mis sest, et tema seda naudib. Me kiusame teda selle pärast, et me armastame. Aga kui just see karm armastus on see, mis tapab? Ma saan aru, et see on vaid end süüdlasena tundvate mahajääjate valus enesepiitsutus - kui ma ainult oleksin tal rahus olla lasknud, äkki ta siis ei oleks ...?! Või peitub selles siiski mingi tõde? See on muidugi juba eraldi teema.

Azerrad keskendub muusikatööstuse telgitaguste ja täpsemalt selle, kuidas üks kolkakuttide bänd maailmakuulsaks saab, lahti seletamisele. Ta pöörab oma raamatus muusikale palju rohkem rõhku kui Cross. Osa sellest lindistamise ja kokkumiksimise osast jääb kõrvalseisjale ilmselt isegi hämaraks. Mulle meeldis aga kõige enam see, kuidas Azerrad lahkas Nirvana erinevaid lugusid ning eriti nende tekste. Ma olen lihtsalt väga sõnapõhine inimene ja samas ka piisavalt rumalalt uudishimulik, et tahta teada "mida ta ikkagi sellega mõtles". Ehk siis täpselt samamoodi teise inimese peas sobramine nagu tema enesetapu põhjuste üle arutlemine. Naljakas on asja juures see, et enamasti vastas Kurt, et ta ei mõelnudki midagi, lihtsalt sõnad läksid riimi, sobisid rütmiga ja nii edasi, aga Azerrad asja nii ei jäta - ta hakkab ise tõlgendama, arvates üsna kindlalt, mis ühe või teise loo motiiviks või sõnumiks olla võiks. Samas toob ta ära lood sellest, kuidas Kurt irvitas inimeste üle, kes tema lugudest mingit kindlat sõnumit otsisid. Oli ta siis ise parem? Ma peaaegu lugesin terve raamatu uuesti üle, et täpset tsitaati leida, aga kuna ei näkanud, siis improviseerin mu meelest parima vastuse, mille Kurt sellele "aga mida sa sellega mõtlesid?"-küsimusele andis: minus on olemas nii mehelik kui ka naiselik pool, minus on olemas nii hea kui ka halb ning mu laulud käsitlevad võitlust nende kahe pooluse vahel. Tegelikult võiks ju meie kõigi elud sedasi kokku võtta?

Peale nende raamatute lugemist hakkab ikka väga imelik, mõeldes, kuidas inimesed su ümber hakkaksid su elu ja tegemisi mõtestama kui sina mingil põhjusel ära kaoksid. Olles tuntud, on nende inimeste arv veel suurem, olles tuntud ja armastatud, leiab see suur hulk inimesi, et just nende tõlgendus sinust oli see õigeim ja parim. Ma ei kujuta ette, kui Kurt Cobain loeks raamatuid, mida temast on kirjutatud, palju ta sealt tõeks tunnistaks? Isegi eluajal sisaldasid ta mälestused tihti vastuolulisi seiku ning ta eitas episoode, mis kellegi teise meelest kindlasti toimunud olid. Kui tõepärast elulugu on üldse võimalik kokku panna? Mälu on ju petlik ning katsed kellegi tegude tagamaid mõista võivad viia hoopis valedele järeldustele. Ometi meeldivad elulood enamikele. Nagu ka müüdid ja muinaslood. Neist kõigist on kümneid erinevaid versioone.