Ohtlik naine

Madonna sai hiljuti ühe päris raputava kõnega hakkama (näe, sel blogil on sama kujundus, mis minu omal kunagi!), mulle hakkas sealt silma üks huvitav avaldus, millel mu meelest täitsa tõepõhi all on: "Be what men want you to be, but more importantly, be what women feel comfortable with you being around other men." See viimane osa just siis. Kontekstist välja rebituna kõlab kui soovitus, tegelikult konstateeris Madonna lihtsalt ühiskondlikku ootust.

Meenub, et teismeeas oli mul üks harukordselt armukade sõbranna. Tollasest armukadedusest on tegelikult lihtne aru saada - vanema boyfriendi kaotamine tähendas ju tüdrukule kõigi kraanide kinnikeeramist  - kus sa üksi saad raha, peole, autoga sõita, öösiti väljas hulkuda jne. Sina oled ametlikult laps ja pead koolis käima, vanemad on ihned ja kurjad, ainult vanem peika on see, kes su maailma avardada suudab. Ma põhjendaks enamike noorte tüdrukute suhteid vanemate poistega just seeläbi, no mis armastus, võimalus piiluda ahvatlevasse täiskasvanute maailma oli see, mis huvitas. Igatahes pidime minema tolle sõbrannaga ühe teise ühise tuttava sünnipäevale, sõbranna kuldaväärt peika ka. Enne üritust nõudis sõbranna kõigi kohale tulevate naissoost külaliste pilte  - et olla kindel, ega ühtki konkurenti ei paista...Üks oli, aga õnneks ma suutsin sõbrannat rahustada, et tollel plikal on juba oma poiss olemas ja üldse, ta pole nii litsakas, kui pildilt paistab....

Eks selline armukadedus ole vist erand, aga ma usun, et on ikka päris palju naisi, kes veel täiskasvanunagi teisi naisi sellisel skaalal hindavad. Ohtlik-mitteohtlik. Jube vastik on istuda seltskonnas, kus mingi tädi tõmbab kogu tähelepanu endale ja sina pead istuma nurgas nagu hall hiireke. Õudne mõelda, aga mina nii tundnud ei ole. Olen ma siis ise see tähelepanutõmbaja või? Ei, ma tõesti ei nööbi dekolteed sügavamalt lahti ega kisu seelikut ülespoole, aga mul on see "häda", et kõva häälega rääkida ja vestlust üleval hoida on mul küll kombeks. Ja meeste seltskonnas mitte viisakalt vaikida. Äkki tuleks olla solidaarne naistega ja tõesti teise tuppa varjule minna, et mitte ühtki sookaaslast end ebamugavalt tundma panna? Ma pole ausalt öeldes selle peale tulnudki! Oh mind ebaviisakat! Tegelikult ma siiski eeldan, et liigun seltskonnas, kus naised ei näe igaühes konkurenti ja mehed ei arva, et kui naine nende poole pöördub, siis ainult ühe mõttega.

Üks juhtum on olnud küll, kus ma niimoodi kergelt piinlikku olukorda sattusin. Nimelt pidin kunagi ühe meestuttavaga (täiesti neutraalne sõber) Metallica kontserdile minema, kuna minu isa sõidutas meid pealinna, küsis sõber, kas ta võib ühe tuttava neiu ka kaasa võtta. Muidugi, jah, ruumi ju on. Tuligi siis üks hästi vaikne tütarlaps meiega kaasa. Kogu tee lõõpisime selle sõbraga nalja teha ja ajasime juttu, istusime mingis baaris enne kontserti, jõime õlut, too neiu jõi vaikselt mahla. Kontserdi alates ei tahtnud nemad väga lava ette minna, istusimegi siis murule maha ja siis järsku pani sõber käe ümber tolle neiu õlgade...Aaa...oot...te olete nagu paar või?! Appi, ma ei saanud aru! Ma oleks teil lasknud siis ju omavahel kudrutada, mitte tükkinud ise pidevalt oma mulaga vahele...võib-olla.
Loodan, et sellele tütarlapsele minust väga kohutav mulje ei jäänud, kuigi ega vahet pole, mina ei pea ju ka ennast muutma. Oleksime siis kõik kolmekesi nagu tummahambad istunud ehk?

Ära ole teiste naiste jaoks ähvardav! Armukadedus armukadeduseks, ma ei saa selle mõttest üldse aru, ilmselt evolutsiooniliselt monogaamia kaitseks tekkinud mehhanism (et võõras su lapsi maha ei lööks), kuid üsna kasutu - vägisi kedagi kinni ju ei hoia. Ähvardav võib ilmselt olla ka muul moel, aga kas tõesti nii paljud võrdlevad enda turuväärtust (mehed, raha, tähelepanu jne) pidevalt teiste omaga? Alateadlikult ilmselt küll, aga et tõesti vaenaks kohe endast edukamat, ilusamat, nooremat, targemat jne? Miks need naised küll sellised ussid on nagu kõnekäänd leiab? Vennad ja vendlus, õed ja õelus? Ma usun, et kadedus on inimlik, targem on end sellest tundest inspireerida lasta (ei vihka sind, vaid tahan ka ise sinusarnaseks saada ja võtan õppust) kui vihkamisse kinni jääda. Ilmselt on mehed samasugused, nad ehk lihtsalt varjavad oma tundeid paremini kui naised (nii armastust kui kadedust).

Eks läbi ajaloo on olnud halb pööbli keskelt silma paista, kui keegi püribki kõrgemale ja kaugemale, tuleks ta tingimata tagasi mutta tirida. Esiletükkijad võivad küll veidi edukad olla, kuid madalamad ei andesta seda neile iialgi. Naljakas, kuidas ühelt poolt ollakse nii veendunud, kuidas igaüks on eriline indiviid, kuid ikkagi toimitakse karjana.

Ma ise justkui enda meelest neid "ohtlikke naisi" ei pelga. Kui kellelgi läheb väga hästi asjus, mida minagi saavutada tahaksin, siis  enamasti lihtsalt mõtlen, et "ohh, tahaks ka", ja järgmine mõte on see, et "küll ma ilmselt kunagi saan kah." Seda, et "ta võiks homme jala murda" ma küll ei mõtle. Ses mõttes FB ja Instagram oma ilusate eludega mulle stressi küll ei tekita nagu "teadlased on välja uurinud". Ainuke, mis seoses ohtlike naistega minus negatiivset suhtumist tekitab on see, kui tähelepanu kukub nõutama mõni suure suuga tühikargaja, kes arvab end tõelise femme fatale olevat. Sest tegelikult naised ju teavad ise ka, et meestele meeldivad just ohtlikud naised, mitte hallid hiirekesed, miks mitte siis püüda teeselda end seda olevat.