Ma tõesti üritan leida midagi muud, aga ilmselt olen ma kah mingite valede mõttemallidega (kindlasti olen) ja/või ebaküps (ka seda, jah), aga ma ikkagi ei saa üle ega ümber sellest, et lahvatanud koduvägivalla-kaasuse puhul häirib mind kõige rohkem see, kuidas kõik teised teavad asjaosalistest paremini. Isegi olukorras, kus kumbki pool on saanud oma suu puhtaks rääkida, leitakse endiselt, et "ta ütleb nii, sest tal on mingi kompleks" ja mu meelest seda kõike lihtsalt sellepärast, et meil on mingid normid, millele justkui alluma peaks, sest muidu sa ei ole "täiskasvanulik korralik kodanik". Ma jätan siin hetkel kõrvale fakti, et asjaosalised räägivad justkui ühest episoodist, aga kohtu andmetel oli neid siiski kolm. Oli kuidas oli, minu meelest peaks siiski rahule jääma poolte esitatud nägemusega asjast, kohtuvälisele kokkuleppele ju jõuti, miks peab edasi surkima ja mingeid omapoolseid teooriaid esitama? Meile ei meeldi see, kuidas teised elavad ja oma konflikte lahendavad, aga miks me peame enda reaalsust teistele peale suruma - kui ohver end ohvrina ei tunne, milleks püüda teda veenda, et tegemist on lihtsalt eituse-faasiga?
Kui ohver ei leia, et ta sobituks rolli "naine, keda mees aastaid vaimselt ja füüsiliselt kuritarvitas", siis talle peab see võimalus jääma. See feminismikriitika tema loos oli mu meelest päris mõtlemapanev, või vähemalt olen ka mina seda stereotüübitamist "naine kui ohver"; "naine kui suhetes nõrgem pool" märganud ja ka mina ei tahaks (isegi juhul, kui mu mees mind lööks) niimoodi märgistatud saada. Ei ole nõrgem pool, vabalt löön vastu kui vaja, sel korral jõudis tema lihtsalt ette! Ma ei taha, et mingi meessoost naistekaitsja leiaks, et tal on õigus mind löönud mehe üle kohut mõista ja teda surmaga ähvardada, kui vaja, saan ise hakkama.
Minusuguste jaoks selline näidispoomine eeskujuks ei sobi. Ma ei läheks ilmselt kuhugi koduvägivallast teatama, eriti juhul, kui mu mees oleks miskitpidi tuntud, seda enda mustas pesus sonkimist avalikkuse poolt oleks hoopis jubedam taluda. Et oh sa vaene ohver, räägi nüüd, milline siga su mees oli, tõstame su feminismi lipule kui tõelise kannataja, kes lõpuks ometi julges rääkida. Sellises olukorras eelistaks ma õigusriigile ja ühiskonna hukkamõistvale pilgule siiski pigem omakohut. Nii on. Väga ebaküps seisukoht muidugi, aga mis teha.
Ja mulle tundub ikka üha enam, et feminism on religioon, selline kindla kombestiku ja käitumiskoodeksiga. Hiljuti just vaidlesin sõbraga, et feminism ei jutlusta naiste paremust ega väida, et "vägivald on mehe nägu, naine on igal juhul kõigest ohver", kuid tundub, et mingi iva tema väidetes oli. Ma ikkagi arvan, et vägivallal, nagu kõigel siin maailmas, on mitu tahku ning koduvägivald selle osana ei ole puhtalt must-valge, selline, mis sobib feministlike müütidega.
*Sarjast "Ohtlik lend", kus ment tuli kaklevat topsisõpradest paarikest lahutama. Lihtsalt, teemasse sobivalt, mitte otseselt konkreetse juhtumi või postitusega seotud.
Jah. Harkus istub nii mõnigi naine selle eest, et pärast aastaid kestnud vägivalda on haaranud noa. Ja siis läheb vangi omakohtu korraldaja.
VastaKustutaJätame kõrvale konkreetse juhtumi. Ma ei tunne neid inimesi ja see on nende asi.
VastaKustutaAga ma saan aru, et Sul endal puudub kogemus otsese vägivallaga. Usu mind. Sa ei löö vastu. Sa alguses ei usu, et see juhtub. Siis eitad, siis süüdistad ennast.
Ja siis hakkad kartma. Kardad hingata, kõndida, sööki teha ja tegemata jätta...
Ja siis, kõige hullemal juhul, nagu too näide. Harjud. See ongi ju normaalne. Ma olen seda väärt ja ise süüdi. Ja nii nagu hambapesu või hommikukohv kuulub tavalisse päeva ka hirm- eiteamistujutaltänaon..
ohh, see on õudne.
Minu jaoks on feminism naise õigus olla inimene. Võimalik, et erinevatel inimestel ja seltskondadel on selle sõna jaoks erinevad tähendusväljad.
Aga ma ei näe teise inimese vaimses või füüsilises terroriseerimises mitte mingisugust seost feminismiga või pealesurutud ohvrikompleksiga.
Kui tehti haiget, siis saidki haiget. Ja oledki ohver. See on vastupidi ainult juhul, kui nagu Rents kirjutas- deklareeritki avalikult, et sulle meeldib haiget saada.
Just vastupidi, mul on kogemus olemas, sellepärast reageerisingi. Jah, alguses ehmatasin tõesti ära, aga nii kui esimene ehmatus üle sai, võitlesin vastu ja suutsin ründaja endast eemale saada. Muidugi, see oli üks episood, mitte mitmekordne juhtum, inimene oli nii purjus, et ise hiljem ei mäletanud seda kallaletungi, samuti ei eelnenud selle mingit vaimset vägivalda, aga samas, inimesed reageerisid ja tahtsid politsei kutsuda. Ma usun, et sel juhul oleksin samuti keeldunud ohvriks olemast ja ründajat avalikult süüdistamast. (See ei tähenda, et ma omavahel olles selle episoodi maha vaikinud oleks). Oleksin ilmselt öelnud, et "oli purjus, ei saanud aru, mida teeb, muidu on tore inimene" ja oleks jälle läinud sinna tüüpiliste juhtumite nimekirja, kus naine kaitseb ründajat.
VastaKustutaMa ei saa sellest mõtteviisist "oli purjus, ei saanud aru, mida teeb, muidu on tore inimene", aru.
VastaKustutaPäriselt ka ei saa aru.
Muidu olen ma väga kirikukauge inimene, aga ma usun, et iga teo eest peab vastutama ja vägivallale ei ole õigustust.
See,et olid purjus, raske lapsepõlv, tääl nõme, naine /mees käib närvidele. See ei ole õigustus. Sest lihtsalt ei tohi. See on teise inimese privaatusesse tungimine, See on sõnum- sa oled mittekeegi ja mõttetu ma ei epa su tunnetega ja valuga arvestama. See on sõnum-ma ei austa sind. see on sõnum- ma ei kontrolli ennast ja ei ole küps inimene.
OHver saab ju samuti olla mitmel moel. Märtrina. Allaandjana. Leppijana. Võitlejana.
Eks sellepärast ongi Eesti väike- "ah, nad ju ei tahtnud, eks nad on piisavalt intelligentsed ja saavad aru, et teevad valesti"
Ja nt Venemaa suur- " mismõttes, tuli MULLE kallale. Pasunasse, Silm silma , hammas hamba vastu. te kõik ju näete, et MULLE tehti liiga. Ja te peate mind toetama ja aitama, sest see on euroopalik/humaanne jne". ( ok, Venemaa, polnud vist parim näide:))
Jah, ma saan sellest aru, et tegelikult see ei ole õigustus, ei tohiks jne, aga ometi on minu ümber küll väga palju selliseid ebaküpseid inimesi, kes mingil hetkel tunnevadki, et teised on mittekeegid ega kontrolli ennast. Ei pea isegi jooma selleks midagi. Ma olen ise ka selliseks käitumiseks vägagi võimeline. Ja ma ei tea, mismoodi selleks küpseks inimeseks saadakse, näiteks väitis mulle psühholoogki, et tegemist on lihtsalt inimtüübi erinevusega, võib ju püüda ennast kontrollida, aga kui ikka ei saa, siis ei saagi. Mina ei saa aru, kuidas teised suudavad (ja ega ma sageli ei usugi, ma usun, et need oma sõnul küpsed inimesed on salamisi veel hullemad kui mina) ja teised ei saa aru, kuidas mina ennast kokku võtta ei suuda.
VastaKustutaVägivallale pole õigustust. mitte mingisugust juhul, kui inimene oma elu eest ei võitle. Ja see ei ole minu arusaamist mööda feminismiga seotud. Ohver on ohver, siin pole sooga mingit pistmist. lähisuhte vägivalla ohvriteks on ka mehed ja kõige suuremateks ohvriteks on lapsed. Igasugune (sh ka verbaalne) vägivallatsemine ei ole inimväärikusele sobiv käitumine. Inimene oskab (või vähemalt peaks oskama) mõelda ja väljendada end ilma vägivallata (sh ka verbaalse vägivallata).
VastaKustutaSee, mis toimub inimese peas, seda teavad ainult need inimesed ise. Kindel on see, et abi vajavad nii ohver kui ka inimene, kes vägivalda kasutab. kus sellise käitumise juured asuvad, selle jaoks on väljaõppinud inimesed. olen oma töö tõttu pidanud selliste ohvritega kokku puutuma. lõviosa neist arvabki, et tegemist pole millegi pahaga ja nad on ise alust andnud selliseks kohtlemiseks.
Siin ongi suur roll sootsiumil. sellist olukorda ei tohi tolereerida ning normaalsuseks lasta kujuneda. praegu on paljudel kõrvalseisjatel (sh ka kohtunikel) suhtumine, et no mis siis ikka nii väga hullu juhtus, et tegelikult rikub see ju vägivallatseja elu ära ja lisaks eks see ohver ikka põhjust andis.
Mul paistab viimasel ajal olevat järjest see roll, et kommenteerin midagi põhiteemast kõrvalseisvat.
VastaKustutaSelline ääremärkus niisiis, et kokkuleppemenetlus ei ole sama asi, mis kohtuväline kokkulepe. Kokkuleppemenetlus on üks lühemat sorti kohtumenetlus ja üks põhjus, miks ta nii lühike saab olla, on see, et süüdistatav tunnistab end süüdi. Kokkulepe: "mina võtan süü omaks, teie mõistate mulle tänutäheks väiksema ajaraiskamise eest kergema karistuse." St see on kokkulepe kohtu ja süüdistatava vahel. Kohtuvälises kokkuleppes üritavad pooled saada asjad klaariks nii, et asi kohtusse üldse ei jõuakski.
notsu (teisest arvutist, teiselt kontolt).
Esiteks, vägivallal on tviviliseeritud ühiskonnas ainsaks õigustatud väljundiks hädakaitse või teatavad spordialad (millega ka ise tegelen) aga seal võistlevad enam-vähem võrdsed vabatahtlikult riski teadvustades. Ainult enesekaitse treeningutel segatakse kaalu, vanuse ja soo kategooriad - eesmärgiks võimaliku halvima olukorra simuleerimine, sest tänaval paraku vastast ei vali ja ründama tikub siiski suurem kes eeldab, et on ka tugevam.
VastaKustutaTeiseks enesekontrollist. Täiesti minu isiklik arvamine, aga enesekontrolli puudumine on pigem mugav vabandus. Vaid väikelastele ja vaimuhaigetele võib seda andestada. Ülejäänutel on kontroll tegelikult olemas, iseasi kas viitsitakse või peetakse vajalikuks rakendada. Looduslik valik praagib välja isendid, kel pole enesekontrolli. Teatavad kemikaalid muidugi vähendavad kontrolli võimet, kuid see pole vabandus nagu ka alko pole vabanduseks liiklusõnnetuse puhul.
notsu: jah, ma tean seda täitsa, sai lihtsalt apsakas sisse.
VastaKustutaTT: Ma vist ei saa sõna "õigustama" tähendusest ka õigesti aru, juba kooliajal süüdistati mind selles, kuigi oma arust ma lihtsalt konstateerisin fakte. Aga kas vägivald ei ole ka mitte vaimne? Kas pole vaimne vägivald see, kui me kisume avalikkuse ette inimese, kes seda soovinud pole ja lahkame seal tema isiklikku elu? Kas sellisel puhul on inimeste enesekontrolliga kõik korras?
Ma leian, et ma enne kaotan enesekontrolli, aga see, kuidas "töödeldi" Rentsi blogis ja FB-s inimest, kes soovis mitte ohvriks nimetatud saada, ületab minu jaoks talutava vägivalla piiri.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMarca, sõnaga "õigustama" ei pidanud ma midagi konkreetset sinu postitusest silmas, lihtsalt üleüldiselt avaldasin oma nägemust (mida ma ammugi ei pürgi absoluutseks tõeks kuulutama). Rentsi loo koha pealt ei saa aru miks inimesed elaks koos kui üks või teine pool vägivaldsed kui see neile just ei meeldi nagu ta märkis. Tegelikult ei tea tolle loo tagapõhja ega üksikasju, mistõttu ei anna ka hinnangut. Eks iga inimene elab oma elu nii hästi halvasti nagu oskab, nõu on mõtet anda vaid siis kui seda küsitakse. Kokkuvõttes üldistavalt on minu arust äärmiselt alatu kasutada igasugust jõudu nõrgema vastu, olgu see loom või inimene.
VastaKustutaMinu meelest tuli ühe osapoole ajalehenupust justkui välja, et nad siiski ei ela enam koos.
VastaKustuta