Samal ajal sattusin kuulama paari muusikapala The Weeknd-ilt, kes mulle üllataval kombel päris meeldima on hakanud, kus ta laulab samuti, kuidas uus armastus tahaks eelmistest kõike teada, muidu ikka pole asi õige. True Colors loo nimi, justkui see "tõde" olekski siis need "tõelised värvid". Teine lugu temalt, As You Are, räägib aga sellest, et "näita mulle oma arme ja murtud südant, armastan sind ikka sellisena, nagu sa oled!". Aga miks siis üldse midagi näitama peaks, kui sa armastad teist sellisena nagu ta on? Miks peab kõik teise ette lagedale lööma, kas muidu on pettus?
Mu meelest ei ole, minevik võib vabalt sinna jääda, kui see su praegusesse ellu enam ei kuulu (mitte muidugi sellised tõsiasjad, et sul on kari lapsi, sa oled paar inimest maha tapnud vms). Aga mingid eelmised suhted, milleks neist on vaja hakata aru andma? Isegi kui lugu lõppes murtud südamega, mida see uus kaaslane selle teadmisega peale peaks hakkama? Niikuinii soovib tema ju sind õnnelikuks teha ja kui ta seda ei suuda, pole ju vahet, kas põhjuseks on "ma ei ole eelmisest siiski üle saanud" või "me lihtsalt ei sobi".
Vahepeal oli naisteajakirjades ka mingi poleemika "selle numbri" (no et mitmega noh) üle, et kas tasuks teada või mitte ja kuidas ise reageerida, kui küsitakse. Ehk oleks tõesti imelik, kui keegi seda paaniliselt varjata püüaks, aga küsimisel ma ei näe ka muud mõtet kui statistika tegemine. Et kui teate üksteisest kõike, olete justkui veel lähedasemad? Et kui teine ei küsi, siis järelikult ei huvita sa teda piisavalt? No ma ikka ei ole see "me teeme kõike koos" paarikeste fänn, kus üks istub potil ja teine peseb samal ajal hambaid...
Mõne jaoks on see minevikust kõige teadmine oluline, sest "meil ei ole teineteise ees saladusi", mulle jälle sellised asjad eriliste saladustena ei tundu. Lihtsalt pole nagu erilist huvi kellegi minevikku üksipulgi lahti harutada ega tunne suurt puudust ka sellest, kui keegi minu oma ei haruta. Ah mis, ma ilmselt tunneksin kõhedust, kui keegi mulle mu "tõelistest värvidest"
Huvitav, kas ma oleks ka seda tüüpi (müütiline) naine, kes ütleb lahkumineku põhjustest rääkides, et "mees tahtis koguaeg ainult rääkida!"? Ei tea, pole sellist meest tegelikult kohanud, siinkandis sellised ilmselt haruldased ka (stereotüüp, ma tean, ilmselt neid ikka leidub).
Kuna muusikast oli juttu, siis lõppu üks võrratu laul ka, siin on The Weeknd koos Lana Del Reyga, mu meelest on nende muusikas tõesti miskit sarnast (üks nimetab end Stargirliks ja teine Starboyks ka). Ma olen küll kaugel sellest, et näha neid romantilise paarina (The Weeknd peaks koos olema Selena Gomeziga, Lanast ei tea üldse, kas ta on vallaline või ei - milline hooletus oma iidolite vastu mul) nagu paljud nende fännid nüüd selle loo põhjal otsustasid - "nad peaksid koos olema!"
Mina küll tahan kõike teada - kõik, mis on minevikus olnud, on vorminud ja ehitanud selle inimese, kes praegu mu ees, ja kui ma tean rohkem, ma saan paremini aru.
VastaKustutaKui ma ei tea mingeid suuri asju, valusaid lahkuminekuid või purunenud sõprusi, ma ei saa tõenäoliselt inimesest ka aru ja see hakkab varsti segama.
Proovitud.
Usalduse teema ilmselt. See on ju tajutav lähisuhtes kui teine pool piiri tõmbab ja endast midagi rääkimata jätab. Et ei usalda.
VastaKustutaTeine teema on see, kuidas too tõde keerulisemates konfliktides kaasa hakkab mängima. Reeglina rasketes olukordades kipub lihtsameelsem pool need "varjatud lood" letti tirima ja siis on juba keerulisem. Andeks anda ja üleüldse.
Eks seal on see ka, et mul on õnnestunud kuidagi leida sellised inimesed, kel midagi erilist ja kriipimajäävat minevikus olnud polegi. Põhiline, mis vorminud on, on perekond ja geenid, ülejäänud suhetest on õnnestunud puhtalt välja tulla.
VastaKustutaNiikuinii soovib tema ju sind õnnelikuks teha ja kui ta seda ei suuda, pole ju vahet, kas põhjuseks on "ma ei ole eelmisest siiski üle saanud" või "me lihtsalt ei sobi".
VastaKustutaee, ma näen üht keissi, kus on hea teada, kui põhjus on "ma pole eelmisest üle saanud" - see, kui alternatiiv oleks "appi, mul on midagi viga."
Mul oli üks juhtum, kus minuga lõigati suhe läbi juba enam-vähem eos. Aga ilma igasuguste selgitusteta. Ma leiutasin neid siis tükk aega tagantjärgi. Rahulikult ja kainelt võttes tundus kõige tõenäolisem see, et kuna tüübil oli sel perioodil väga närviline kokku-lahku-suhe ja see meie suhteidu langes ühte nende lahusolekuaega, siis ei tahtnud ta hakata uut liini arendama, kui tegelikult oli selle põhisuhtega segane, kas seda üldse on või ei ole. Aga kuna ma seda ei TEADNUD - sest ta ei öelnud -, siis jõudsin ma muidugi ka kolm-neli ebameeldivamat versiooni välja mõelda, millest suurem osa viis ühel või teisel moel välja sinna, et "mul on midagi viga, et ta mind ei tahtnud". no stiilis "ma olin kindlasti voodis liiga halb" ja "äkki ma olin valesti raseeritud" ja "äkki ta üldse ei tahtnud mind algusest peale ja tegi ainult narrimiseks näo, et tahtis".
aaa, ja lemmik: "äkki ta vedas lihtsalt teistega kihla, et sebib mu ära ja nüüd nad kõik naeravad minu üle selja taga".
VastaKustutaSelgitused võiks suhte katkestamise puhul muidugi olla, ükspuha, mis see põhjus siis oli, kasvõi valetagu midagi, mu meelest. Muidu hakkab tõesti fantaasia üleprodutseerima. Ja kusjuures, ma olen kunagi täpselt seda sama kihlveo teemat kahtlustanud...
VastaKustutano just, sest olukorras, kus mees ise kõigepealt aktiivselt algatab (ikka tükk aega sebib) ja seejärel ütleb "tšau, nägemist", on see üks seletus, mis teeks asja vähemalt loogiliseks.
VastaKustutasest kui ei ole loogiline, on veel väljakannatamatum.
(ja see on nüüd näide, kuidas kognitiivne dissonants põhjustab kannatusi.)