Elu õied

Istusin kohvikus ja kuulsin selja tagant tahtmatult vestlust pealt. Vestlesid üks imikuga naine ja teine (vist) varsti emaks saav naine. Jutt käis koduloomadest.
Vist natuke rase: "Ma kardan, et äkki kass muutub tigedaks beebi peale!"
Imikuga: "No siis tuleb kassist loobuda lihtsalt!"
Vist natuke rase: "Oi, ma ei suudaks, õudne!"
Imikuga: "Kullake, kui sa juba lapse saad, siis suudad kõigest muust loobuda!"

Viimane kuuldud lause oli ausõna täpselt selline. Ma olin juba natuke siidrit joonud ja keerasin oma kõige hullema tapjapilgu selle emaduse etaloni poole, aga õnnetuseks ta vaatas sel hetkel mujale ja teist korda ma enam ei viitsinud.

Esiteks, mitte keegi ei saa mitte kellelegi ette öelda, kuidas ta elu olema hakkab "kui ta ükskord lapse saab".
Teiseks, sa ütled oma sõbrannale patroniseerival toonil "kullake", nagu päriselt?!
Kolmandaks, üliäge on olla sellise ema laps, kes sinu nimel "kõik" ohverdab, raudselt teab selline hiljem sulle kõik ohvriannid kronoloogilises järjekorras ka ette lugeda, et sa ikka tänulik olla oskaksid.
Neljandaks, mida õpetab lapsele see, et teisest elusolendist lihtsalt loobutakse? Tõelist armastust ja hoolivust?

Miks ma üldse keset päeva kohvikus siidrit jõin, põhjuseks see, et Mini lõpetas ja edukalt. Aasisin siis, et noh, topime kah su pildi koos kiituskirjaga Facebook´i või, võrdleme, kellel ikka kõige tublim laps kasvatatud on*? Mini tegi oksendamisele viitavat grimassi. Ega ma ka aru ei saa, miks mina seda tegema peaks. Ma saaks aru, kui laps ise ära teenitud kiitusega uhkustaks, aga miks peaks mina end võõraste sulgedega ehtima? Ei õppinud ju mina, ei õpetanud ka, juhuslik geenivalik ja soodsad keskkonnatingimused põhjustasid selle, et inimene osutus mingis etapis teatud normide järgi edukamaks kui teised. Mu vanemad arvasid muuseas sama, kunagi põhjustasid nad ebamugava viivituse kui kumbki üritas teist sundida järele minema kiituskirjale "tubli lapse kasvatamise eest", mida ootamatult mingil kooliüritusel jagati. Hiljem väitsid, et kasvatanud nad mind küll pole, eeskuju ja tingimuste loomine ehk, aga kasvatuseks seda nimetada oleks ikka liig. Pigem on lapsega vedanud, minu arust. No näiteks küsis Mini hiljuti sõbrannalt, mida ta sünnipäevakingiks soovib ja too vastas, et "vahet pole, peaasi, et mitte mingit raamatut!" Ma mõtlesin, et tänu taevale, minu oma selline pole, aga et need teised enda oma halvasti kasvatanud oleks, see küll pähe ei tulnud.

* Ma saan aru, et ollakse uhked oma lapse üle. Jah, loomulikult, kiida last, osta/küpseta talle kooki vms, aga miks seda niimoodi avalikult kuulutama peab? Lihtsalt niimoodi on tänapäeval kombeks, osa rahvast riputabki kõik enda elust teistele vaatamiseks üles. (Mis see blogimine teistmoodi on? Mu meelest on, FB infovoog jookseb kõigile ette, blogi lugemiseks peab spetsiaalselt vaeva nägema, üldiselt loevad kellegi blogi need, kes sellest huvitatud on.)