Miks mul on tunne, et keegi kuskil irvitab?

Seekordne suvi pidi nädalavahetusele sattuma, lõpuks pakuti lubatud kahe päeva asemel küll ainult ühte, aga asi seegi, igatahes suvilasse me kõige täiega põrutasime. Tavaliselt me sõidame ühe hooga, kui kass kaasas on, aga seekord pidime kohe kindlasti paar palki kaasa võtma ja selleks väikese lisapeatuse tegema. Paarist palgist sai paras palk, kui kuskil 10 minutit enne kohale jõudmist (täpselt niipalju aega võttis see lisapeatus), tundsime autos hingematvat lehka. Enne seda jõudsin veel kiita, kui tubli Tommy seekord on, istub vagusi ega kräunu peaaegu üldse - no ilmselt hoidis häda kinni, sellepärast. Lapsed öökisid ja röökisid taga, kass nende vahel, ületasime aknad lahti kiirust ka, mille peale kamp kohalikke osse end meile oma parsaga sappa haakis - vaatasid vist, et lahedad tüübid või siis konkurendid. Umbes viie minuti pärast hõikas Mikro rõõmsalt, et enam seda ei haisu ei ole! Eks inimese nina harjub kiirelt.

Kass oli koos oma hädaga transportkotis, instinkt sundis teda veel peale kraapima ka, mille käigus junnid igale poole laiali lendasid. Õnneks Tommy pesemist talub, ei küünista ega hammusta, häda oli aga selles, et suvilas tuleb soe vesi boilerist, mis tahab aega soojeneda, aga meil seda aega väga ei olnud. L. pesi teda külma vee all, ma küürisin kotti. Hakkasin kohe muretsema, et kass võib külma saada, saun samuti piisavalt kiiresti ei soojene. Tuli geniaalne idee kass vetsu, kui kõige kiiremini üles soojenevasse kohta, kinni panna. Mõtlesin, et äkki tahab peale šokki uuesti hädale ja panin talle kassivetsu sinna kaasa. Viis minutit hiljem läksin vaatama, mis toimub, olingi õigesti arvanud - terve wc oli kassiliivagraanuleid täis ja tagatipuks kass ise ka, eks ta oli seal märjana vetsus nende paakuvate graanulite keskel korralikult kaapinud. Mis seal ikka, külm dušš teist korda...Selleks ajaks oli saunas juba piisavalt kuum ja ma katsusin kassi ka kätepaberiga veidi tahedamaks saada. Eks etem ikka neid graanuleid wc-st kokku kraapida, kui kassikust.

Siiamaani pole kassil külmetuse tundemärke näha õnneks. Tagasiteel ma muidugi murdsin käsi iga väiksemagi viivituse peale, aga õnneks seekord midagi ei juhtunud. Tagasi kodus magas tüüp alustuseks ainult saunalaval, ilmselge vihjena suvilamõnudele, sest suvila on meil palgist ja saunalava kõige sarnasem koht sellele. Igatahes möödas on need ajad, kui saime rahuliku südamega kassi igale poole kaasa võtta, sest "oma kotti ta ju ei teeks". Ema hiljem uuris üksikasju ja üllatus, et "kas kassi kaka siis haiseb ka või?!" Mõni on elus veel vähem õppetunde saanud kui mina....Seoses kassikakaga sain esimese õppetunni siis, kui arvasin end lapsena liivakastis märja liiva juurde jõudvat, hiljem selgus, et tegemist oli kassi tekitatud "märja liivaga", hais ei läinud küünte alt ära ka peale ohtrat küürimist.

Aga rääkides külmetusest, siis kohe peale autost välja hüppamist sai mulle enda kohta selgeks, et kurk on imelik. Konditsioneer oli küll +21,5 peal, kuid ikka mõjub see mulle kehvasti. Nüüdseks on mingi ila ka ninast voolamas. Suvine aeg, mis muud. Aga positiivse poole pealt -  ma sain ujumas ära käidud, meres! Ma poleks seda iial arvanud, kogu eelmise suve oli meri liiga külm, et ma sinna sisse läinud oleks ja nüüd käisin ujumas enne jaanipäeva, mis on ikka eriline rekord. Algul ma muidugi mõtlesin, et niikuinii ei lähe, olgu see roheline lipp või mitte, niikuinii on külm, aga oli suisa nii soe, et peale vee nabani jõudmist, mis enamasti on kriitiline punkt, ei tundnud ma midagi õudset. Veetemperatuuri ei näidatud, aga mu arust pidi see vähemalt +20 olema, sest +19 on käidav, kuid tuntavalt külm ja nõuab eneseületust. Selle nimel võib vist seda kõriturset ka kannatada. Ükspäev oli suvi!

Lõpetuseks pilt suvesangarist, kes, hambad laiali, mul siin kõrval põõnab (panin jah meelega ebafotogeenilise pildi tast üles, paras!):