Aju autopiloodil

Üldiselt mulle tundub, et (osadel) blogijatel hakkab mingisugune ühisteadvus tekkima, minu jaoks sai vedamise vs isikliku panuseni välja jõudnud teemadering alguse aga hoopis sellest intervjuust, mille pealkiri on "Astrid Kannel: "Ma ei saa aru inimestest, kes kutsuvad endale koristaja."" Kõigepealt puhisesin, et no paistab nagu mõistlik inimene, kuidas ta nüüd aru ei saa, et kõik inimesed ei ole ühesugused. Nimelt leiab Astrid Kannel, et koristamine on lõbu, mille käigus paiskuvad pähe head mõtted, ilmselgelt võivad teistel inimestel sama tunde vallandada hoopis teised tegevused. Intervjuud lugedes saame muidugi aru, et taaskord on pandud pealkiri, mis klikke kogub - intervjueeritav räägib ju siiski oma kiiksust ja imestab selle üle, mitte ei hurjuta teistsuguseid nagu pealkirjast mulje jääb. Analoogia oleks kui ma ütleks (ja kui ma oleks keegi, kelle ütlemised kuhugi üles pandaks, loetavasse kohta, ma mõtlen, mitte siia), et "kõige parem on musti küünealuseid varjata musta küünelakiga, ma ei saa aru, kuidas inimesed ilma selleta toime tulevad!" ja seejärel pandaks mu sõnad lehte kui "Blogija Marca ei mõista inimesi, kes ei kanna musta küünelakki!" ning artiklit mittelugenud kommentaatorid sõimaksid  mind "koledaks gootiks".

Aga kas koristaja palkamine on mingi rikaste lõbu? Minu teada mitte, üks mu tuttav küünetehnik (pole vist palgatabelite liiderprofessioon) tellib koristajat 20 euro eest kuus, see on vähem kui samal ajal küünehoolduseks läheks. Ok, ta elab ka ühetoalises, ilmselt pole seal palju koristada. Jah, konservatiivid ohkige nüüd, et mis jube laisk naine. Mu meelest, kui tõesti huvi pole, miks end piinata. Teine sõbranna, kellel koristaja abiks käib pole ka mingi rikkur, hoopis emapalka kulutab, küllap tal on kodus muid töid nii palju, et koristada lihtsalt ei jõua. Ausõna, kumbki pole tööpõlgurist megabeib, lihtsalt prioriteedid on teised. Ma ka koristamist ei salli, aga mul on teine kõvem kiiks, mis välistab koristaja palkamise, ma nimelt ei taha oma koju võõraid inimesi, isegi kui töökaaslane, kellest ma tean loodan, et ta mu isiklikes asjades ei sori, käib puhkuse ajal mu kassi söötmas, ikka tunnen end kehvalt. Kui vanemad käivad, häirib ka, aga siis juba selles võtmes, et küllap nad pettuvad minus kui kõik ei läigi. Seega, nutan ja koristan. Aga harva.

Kas saab nüüd aga öelda, et minusugused koristuspõlgurid on blokeerinud oma peas tee headele mõtetele? Oo ei, sest seda, mida Astrid Kannel silmas peab, tean ma hästi. Mul tekib see tunne siis, kui ma muusikat kuulan ja/või tööd teen, jalutades samuti.

Kuna ma lugesin taas üht oma lemmikautorit Stefan Kleini ja tema unenäguderaamatut (tegemist ei ole esoteerika, vaid teadusliku lähenemisega, soovitan soojalt), siis oskan ka öelda, miks. Teatud tegevuste puhul läheb inimese aju üle autopiloodile - need on asjad, mida ta teeb mõtlemata ning samal ajal saab aju tegeleda muude mõtetega. Raamatus on juttu mehest, kes magades tapab oma ämma (ja haavab äia või oli see vastupidi) ning ta mõistetakse õigeks. Hoolimata sellest, et tapmiseks tuli tal autoga läbi linna sõita ja seda väidetavalt magades. Tuleb välja, et see on täiesti võimalik, kui mingi tegevus meil nõnda käpas on. Sellel mehel oli puudu blokaatorist, mis kangestab meie lihased sügava une ajaks, muidu suudaksime me kõik sääraseid tegevusi ka une pealt teha.

Mina ei kujutanud autoroolis olles ette, kuidas on võimalik raadiot kuulata või kellegagi vestelda - ma olin keskendunud liiklusmärkidele, liiklusele, käiguvahetusele, kiirusmõõdikule jne. Inimesed, kes autoroolis omi mõtteid mõlgutavad, on ilmselgelt kogenud ega pea seda kõike enam "kogu ajuga" jälgima. Teate ju küll, kuidas asjad kaovad - te lihtsalt panete need "alateadlikult" alati ühte kohta ja kui mingil põhjusel seda muudate, ongi asi kadunud. Minu aju läheb autopiloodile tööd tehes. Ja ma ei tee selles mõttes rutiinset tööd, et alati on ühesugune kala, pea maha ja liinile, vaid ma analüüsin unikaalseid dokumente, aga ma teen seda staaži tõttu automaatselt. Mu aju on harjunud seda tegema, ta teeb seda mingi osaga, mida ma endale ei teadvusta. Ainuke viga selles süsteemis ilmneb siis, kui käsi vajutab enterit murdosa enne, kui ajju on kohale jõudnud signaal, et "midagi oli valesti" - ma vihkan seda, aga ei saa midagi teha, ilmselgelt on toimival süsteemil ka kitsaskohti. Vastavalt S. Kleini raamatule - jah, algusaastail ma nägin dokumente unes (aju pidavat nõnda õppima), aga enam küll mitte. Aju on selle tegevusega harjunud nagu kõndimisega - tegevusele keskendumise asemel läheb mu aju loomingulisse faasi. Kui ma seda faasi oma elus kätte ei saa, läheb asi käest ära. Olen avastanud, et ainsana aitab muusika, seda isegi koristamisele lisades muutub nõme tegevus talutavamaks. Ma loodan, et meil kõigil on need "oma hetked", vahet pole siis, kas koristades, jalutades, autoroolis, tööl või mujal.