Nostalgianeljapäev - London

Vaatasin just (täna viimast päeva järelvaadatav!) dokki britpopi aastatest ja nostalgiahoog tuli peale. Toona ma olin ju teismeline ega saanud britpopi hullusele üldse pihta - ok, Damon Albarn oli vähemalt ilus, aga Oasise-vennad? The Stone Roses? Pulp? Jube, kuidas sellise välimusega üldse kuulsaks võis saada?! Praegu on hea naerda, aga teismelisele oli selline asi väga tähtis (nojah, paljud ei saagi sellest muidugi kunagi üle). Igatahes tore nostalgiline film, vaadake, kui jõuate! Vahvad on ka kõik need erinevad inglise keele aktsendid, mida filmis kuuleb. Alan McGee, vaatasin nüüd järele, on šotlane ja no see tema räägitav keel on esmakuulmisel ikka selline, et inglise keelt väga ei meenuta. Ega noorem Gallagher ka palju maha ei jää.

Endal on mul UK-ga selline vastuoluline suhe. Euroopas on kaks linna, kuhu mind kohe kuidagi ei tõmba, üks neist on üllatus-üllatus Pariis ja teine London. Miks? Sest eelkõige seostuvad mulle nendega pime keskaeg, katk, giljotiinid, veriste kätega monarhid, vaesus-nälg-vägivald. Miks? Hüljatud, Prints ja kerjus, Oliver Twist jne. Pariisi ei olegi siiani sattunud ja ka Londonisse jõudsin üsna hilja, 17-aastaselt ning vastu tahtmist (arvutasin just mitukümmend aastat tagasi see oli ja pidin üle kontrollima, liiga müstiline number tuli, aga paraku viga ei teinud...). Kohe seletan. Ma olin nimelt see õnnelik laps, kelle vanemad kõigile oma reisidele kaasa võtsid. Algasid need kohe peale piiride avanemist ning nii ma olingi juba 90. alguses käinud näiteks Tenerifel, mis oli toona suur eksootika, ühtki kaasmaalast seal kohata oleks olnud erakordne juhus, samuti sai läbi sõidetud pea kogu mandri-Euroopa. 17-aastaselt oli mul kõigest kopp ees. Jälle vanematega reisile? Oo ei, tahaks olla kodus ja sotsialiseeruda normaalsete inimestega. Päris nutu äärele viisid mind jutud Inglismaale kolimisest, millegipärast sellest asja ei saanud, aga mina omakorda ei mõistnud, kuidas teised võisid arvata, et see oleks lahe (no koolis klassiõed arvasid). Ma isegi ei tea, kas vanemaid said aru, kui ohtlik see mu igatsetud sotsialiseerumine olla võinuks või lihtsalt omasid siirast soovi mu silmaringi avardada (mõlemat ilmselt), ma oleks vabalt võinud ka koju jääda, sest vanaema oli kodus aga kaasa mind alati võeti.

Juba lennukis kirjutasin mahajäänud peikale pikki kirju (mida ma kunagi üle ei andnud, sest ta poleks iial viitsinud neid lugeda) kui nõme see reis ikka on. Peatusime Londonis jõulude paiku ja ega see parim aeg reisiks just polnud - pime, külm, tuuline, vihmane. Mu kõrvad läksid maandumisel lukku ja seetõttu keeldusin ma esimesel päeval üldse hotellist välja minemast (palju õnne, teismelisega on nii tore reisida, eks..). Millegipärast ongi mul eredamalt meeles siseruumides toimunu, kuigi käisime ka peamised vaatamisväärsused, Big Ben, Westminster Abbey, London Bridge, läbi. Siseruumides "veeti mind" vaatama muusikale Cats ja Hüljatud. Esimese jaoks oli lausa eraldi teater ehitatud ning laul Memory mulle päris meeldis, kuid kõige enam on meeles see, kuidas meie ees istus latiinode pere ja sealne minust mitu aastat noorem peretütar musitas kogu etenduse oma peikaga, mõtlesin kui ebareaalne see meie ühiskonna puhul oleks...Hüljatud oli siis täpselt see sama muusikal, mida praegu meil Vanemuine esitab, isegi reklaamplakat on sama. Seda etendav teater oli klassikaline ja väga võimas - palju rõdusid, punane samet kõikjal, hiiglaslikud kroonlühtrid. Meelde jäi see, et meie ees istus lesbipaar. Ega jah, maailmapilt avardus.

Tegelikult on mul kõige võimsama elamusena siiski ka midagi harivat meeles, nimelt The British Museum. Käisime seal isaga kahekesi, ilmselt emal oli minu vingumisest halb tuju tekkinud, ja tundus, et olimegi isaga enam-vähem ainsad külalised selles võimsas hoones.  Kõike me läbi käia ei jõudnud, sest sulgemisaeg lähenes ja muuseum on tõesti suur, aga meeles on eelkõige Egiptust käsitlev osa oma muumiatega ning Lindow mees, kelle laipa sai klaaskastist vaadata. Eks ma olen pigem muuseumiinimene ka kui muusikalifänn (vastupidiselt emale).

Igatahes olen ma seda meelt, et reisimine kindlasti on lapsele arendav (vanemale kui ütleme, 3-4 aastat siis), kuid miks minust endast erilist reisiselli kasvanud pole? Äkki sama teema - vanemad organiseerisid, vastutasid, olin sellega harjunud, ise korraldamise peale ei osanud nagu tullagi? Eks iseloom ka loeb muidugi, mäletan, kui käisime siis juba vastsete täisealistena suurema seltskonnaga (jälle, mina ei pidanud midagi orgunnima) reisil läbi Itaalia ning ööbisime erinevates kämparites. Seal oli üks neiu, kes iga õhtu läks välja ümbrusega-inimestega tutvuma ning imestas, kuidas meie küll ei tule. Meie sõime ja heitsime magama, et järgmiseks päevaks planeeritud käikudeks puhanud olla. Nüüd elab see neiu ammu Californias. Mina ütlesin üles oma stipendiumi Erfurtis, sest noh, kaugel ju ja igasugu ootamatusi võib ette tulla, ma ei tunne seal kedagi ja üldse, maa on külmand, kärss kärnas.

Põhiprobleem on vist siiski selles, et üksi! L. ei ole samuti eriline organiseerimisfanaatik (minu huvi reisida ei kaalu üles minu tahtmatust organiseerida) ja seetõttu ma kunagi isegi heietasin ketserlikku mõtet, et oh, oleks mul mõni selline sõbranna, kes mu kaasa kutsuks. Tegelikult isegi oli/on, aga ka tema elustiil on hetkel nii palju muutunud, et reisida ei ole võimalik. Saladuskatte all võin küll öelda, et sel aastal võtsin vastu otsuse proovida ja reisingi päris üksi, pehmendavaks asjaoluks see, et kohapeal ootab sõbranna ees (mis omakorda välistab võimaluse, et ma peaks end SÜÜDI tundma, et ei võta kaasa lapsi ega meest).