kolmapäev, aprill 11, 2018

Kohustuslik vaba aeg lastega

Mõni aeg tagasi räägiti mitmes blogis sellest, kuidas mõnel on kogu aeg kiire ja nüüd lugesin ma aja teemal üht väga huvitavat raamatut Stefan Kleinilt, kelle raamatud üldiselt kipuvadki põnevad olema. Igatahes soovitan lugeda "Aeg. Aine, millest koosneb elu", üldiselt see küll vaid kinnitab neid arusaamu, mis mul ennegi olid (näiteks seda, et ajapuudus on legaalne põhjendus tegelikule motivatsioonipuudusele) ja on osaliselt vananenud (aga selle tõttu ka rohkem ettenägelikuna tunduv, no näiteks räägitakse raamatus palju sõltuvusest e-maile jälgida, mis nüüdseks on ju asendunud veelgi üldisema sõltuvusega nutiseadmest FB voogu vaadata). Relatiivsusteooriat pole ka veel keegi mulle nii lihtsalt ära seletada suutnud (ma loodan, et see ei peleta nüüd mõnda hoopis raamatust eemale...).

Kirjutama ajendas mind aga hoopiski üks uuring ja selle tulemused, mis raamatus ära toodud on. Nimelt intervjueeris Prantsuse sotsioloog Nicola Le Feuvre 150 ema, et uurida välja, mis on nende meelest "vaba aeg". Ta avastas, et see mõiste sõltub tugevalt vastajate haridusastmest. Madalama haridustasemega naistele, sõltumata sellest, kas nad töötasid või mitte, tähendas vaba aeg aega koos oma lastega - nendega mängimist, kohvikusse minekut vms. Töölkäimine tundus neile tüütu kohustusena, mis hoidis neid eemal ajast koos lastega.

Kõrgema haridustasemega naised ütlesid, et ka neile meeldib lastega koos olla, kuid nägid seda kohustuse, mitte vaba ajana. Vaba aeg oli nende jaoks üksi või partneriga veedetud aeg. Samuti nägid need naised töös vaheldust, mitte kohustust.

Põhjendusi sellisele erinevale suhtumisele välja toodud ei oldud, sest taheti lihtsalt näidata, kuidas ühte ja sama tegevust "laste eest hoolitsemine" võib näha nii kohustuse kui vaba ajana, samuti ka tegevust "kutsetöö". Esmalt oli selline vahe just seoses haridustasemega mulle üllatav, siis hakkasin seletusi välja mõtlema.

1. Madalama haridustasemega naised on sunnitud tegema vähem rahuldustpakkuvamat tööd. Ja vastupidi.
2. Naised, kelle eluunistuseks on olla ema, ei pinguta nii väga hariduse ega parema töökoha nimel. Seevastu karjääriunistus tavaliselt pereelu ei välista (sellist mõtlemist lausa taunitakse - karjäär võib olla, aga ema pead olema!).
3. Madalam haridustase on seotud konservatiivsusega ja seeläbi jäigemate soorollidega. Pered, kus hinnatakse haridust, ei kipu naisi ainult emadena nägema. Kui naine võrdub alati ema, siis saabki tema vaba aeg olla ainult koos oma lastega, muul juhul on naise vaba aeg tema enda aeg.
4. Kõrgema haridustasemega naistel on laiem silmaring, nad unistavad suuremalt ja teavad soovida ka muid meelelahutusi lisaks lastega tegelemisele. Madalama haridusega naine ei pruugi osata unistadagi teatriõhtust, väitlusseltsist, reisimisest jne.
5. Madalama haridustasemega naisel pole finantse, et suurelt unistada (parem kui ta seda ei tee ja lepib oma hingerahu huvides jäätisega liivakastiäärel). Kõrgema haridustasemega naisel on kõrgemad nõudmised vabale ajale, sest ta saab seda endale lubada.

Tegelikult raamatus hiljem ka räägiti sellest, kuidas paremad võimalused teevad inimese pahatihti rahulolematuks. See oli seal küll rikaste kontekstis ja stiilis, et "seisus kohustab" - sa pead kulutama oma aega igasugu luksusega ja positsiooniga seonduvatele tegevustele (a la teenijad, heategevusõhtud, erinevad kohtumised). Muidugi sa ei pea, aga väga suur osa inimesi läheb sellise seisuse survega kaasa, eks sellest ka need mõttekäigud, et mida vähem asju, seda muretum elu.

Omalt poolt lisaks, et "kvaliteetaeg koos lastega" sõltub kõvasti ka lastest ja nende vanusest. Lastega koos veedetud aeg ei ole alati kohustus, kuid ometi leidub vaba aja veetmise võimalusi, mida on rahuldustpakkuvam veeta lasteta, üsna loogiline mu meelest. Lastega veedetud aeg parima meelelahutusena tundub siiski nišitoode ka naiste puhul (konservatiivide kurvastuseks) ja samas oleks karm selles alati ja ainult kohustust näha.


42 kommentaari:

  1. Paar sõprade öeldud lauset (üldse mitte minu kohta) panid mind mõtlema, et minu jaoks on vaba aeg, puhkus, eelkõige see, kui ma saan olla vaba rollidest, mis on mul kellegi jaoks juba välja kujunenud. kui keegi ei näe mind millegina, vaid ma saan olla ükskõik mis, kasvõi olematu.

    See on ehk see, miks hääletamine on mu jaoks puhkus - autojuhid ei tea minust midagi, ma ei ole nende jaoks veel ära kristalliseerunud.

    Siin avaldub üks suur tahtmatus valmis olla. Ja võib-olla lausa olematusiha. mitte surmaiha, vaid iha valguda laiali, kuju võtmata. vulgaarteoloogina pakuks, et budistlik tung vabaneda sansaara-illusioonist.

    Kui inimesel on vastupidi, hirm olla olematu, nagu VVN on kirjeldanud, siis tunneb ta tõenäoliselt vastupidi. ja siis on lapsed nähtavasti päris hea ankur.

    VastaKustuta
  2. Täpselt.
    Olla olemas vähemalt kellelegi vähemalt natuke aega, mitte olla lihtsalt pilt, millele sisu taha mõelda, on Ometi Olen Olemas ja jee ja oma laste arvukuse tõstmise iha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga sealjuures ei lähe see kuidagi kohustus-vaba aeg kirja.
      Ml on sitta kanti kohustusi lastega seoses olnud ja kuigi need on kohati nauditavad, ma elu sees ei läheks lapsega lauluringi vaibal istuma ja lauludele liigutusi kaasa tegema, kui ma ei arvaks, et talle on see hea ja tore.

      Kustuta
    2. Eks see liigitamine üheks või teiseks ongi väga kunstlik, võib sõltuda nii tajust, kui ka sellest, mis sul esimesena selle märksõnaga meenub. Kohustus võib olla kellegi jaoks sinna lauluringi õigeks ajaks jõudmine, lauluring ise jälle nauditav, teistpidi võiks ju ka kodus lapsega laulda, aga sedagi saab kohustusena näha.

      Kustuta
    3. kusjuures on ka inimesi, kes lähevad sellisesse lauluringi vabatahtlikult. st mitte küll üksi, aga on nõus teiste inimeste lastega minema. või korraldavad ise sellise laste lauluringi, et saaks õnnelikult väikelaste keskkonnas olla.

      üks tuttavate kursakaaslane teeb selliseid asju, nt vabaõhuüritustel titehoiutuba jne. ja ta olevat juba esimesest kursusest peale olnud selline, kes siis, kui seltskonnas on ükski titt, tahab suhelda eelkõige selle titega.

      Kustuta
    4. On, meil oli üks suurema lapse sünnipäev muretu, sest tuli välja, et ühte tema klassiõde huvitas ainult meie väiksema lapse kantseldamine :)

      Kustuta
  3. Ja samasugune uuring isade kohta ütleb siis mida?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt samasugust uuringut isade kohta vähemalt selles raamatus ei olnud, küll aga oli seal uuring, kuidas tajuvad sugupooled stressi võrdsete päevakohustuste puhul a la 8 tundi kontoris, 2 tundi kodutöid (ja väidetavalt nad tõesti uurisid mehi, kes tegid kodutöid, mitte ei vedelenud diivanil) ning selgus, et isegi sel juhul tunnevad naised stressi tugevamalt. Autor põhjendab seda sellega, et naised tunnevad end vastutavana nii kodus kui tööl, mehed pigem ainult tööl ja seda ilmselt levinud stereotüüpide tõttu (naine juht kodus, mees juht tööl). Seega ma järeldaks, et meeste jaoks keskmiselt on lapsed ja kodu pigem vaba aeg kui kohustus? Eriti nende meeste jaoks, kes on tööl stressis (ja stressis olevat pigem alama astme töötajad kui juhid, sest stressi ei põhjustavat tööülesanded ja nende rohkus vaid hoopis vähene võim otsustada enda aja ja ülesannete üle - hea näide oli selle kohta, kuidas paavianid seda sama asja võimu näitamiseks ära kasutavad, beetaisased on lõputus stressis, sest võivad a la juua alles siis, kui alfa lubab). Sellest võiks ka eeldada, et madalama haridustasemega mehed on kodus õnnelikumad, iseasi, kuidas sooroll neil lubab uhkust tunda lastega tegelemise üle. A see puhtalt minu oletus.

      Kustuta
    2. Mhmh. PEAB koristama vs VÕIB koristada. Ja see "võib" on ekstra boonustega, sest kui koristad, on naisel hea meel koos kõige kaasnevaga.

      Kustuta
    3. Ma lugesin kunagi ka mingit artiklit sellest, kuidas peredes, kus mees küll teeb samuti süüa, on sageli siiski vastutus söögiasjade otsustamise eest naise peal - ja kuidas see tekitab väsimust, mida on teistele palju raskem selgitada kui nt kartulikoorimisväsimust. Ja see aja- ja energiakulu hakkab ka naiste tervisele.

      Siin üks koomiks:
      https://www.theguardian.com/world/2017/may/26/gender-wars-household-chores-comic

      Siin on artikkel perest, kes otsustasid seda asja muuta:
      https://www.bustle.com/p/even-good-husbands-are-sexist-heres-what-i-did-about-mine-3008554
      Asi sai alguse sellest, kui naine läks pärast sõpradega veedetud puhkust, kus justkui juhuslikult hoolitsesid toidu eest peamiselt naised, koju jõudes toiduküsimuse peale endast välja.

      "This year, when my husband, Geoff, and I returned home from our trip upstate, I had had enough. I had spent so much of our time at the shared summer house thinking about food and chores and other people’s needs that I literally could not make one more decision without having a meltdown.

      When Geoff asked, “So, any dinner thoughts?,” it wasn't surprising that I burst into tears."

      Misjärel nad otsustasid, et jagavad toiduvastutuse õhtute kaupa ära - vastutavad kordamööda, kusjuures see, kes vastutab, ei tohtinud teiselt otsustamist küsida - ja teine ei tohtinud jälle vägisi oma arvamust toppida.

      Ja kohati tähendas see küll toidu kvaliteedi langust (sh siis, kui naine ise süüa tegi - selgus, et vabamalt võtmine levis ka tema söögitegemisõhtutesse), aga psüühiline heaolu tõusis nii palju, et asi tasus ära. ja otse loomulikult läks mees toidumajanduses ajapikku osavamaks ka, kuna ta ju harjutas.

      Ja kõrvalmõju oli see, et mees hakkas ka muudes kodumajanduse asjades rohkem otsustama.

      *

      Mul on muidu selle asjaga häbematult hästi, A. hakkab paluma, et mina söögi peale mõtleks, siis, kui ta on juba ligi nädal pidanud selle eest ise pea ainuisikuliselt vastutama. ja igasuguste kütteostmiste ja ahjukütmiste pärast pole ma ammuilma pidanud muretsema (sinnamaani, et ma vahetevahel uurin, ega mina talle seda nähtamatut otsustuskoormat kaela ei vajuta.) vbla aitab siin kaasa see, et mina olen suurema sissetulekuga, aga asi ei pruugi olla selles - tolles kokandamiskoormuse parema jagamise artiklis mainiti ju, et majapidamise otsustuskoormus kipub langema naistele, olenemata sellest, kes rohkem teenib.

      Kustuta
    4. tolles vastutuse jagamise artiklis oli küll üks asi mainimata - tegemist oli piisavalt jõuka perega, et mõnel õhtul lahendada söömisküsimus lihtsalt toidu tellimise teel. ma ei usu, et meil on kuigi palju peresid, kes endale sellist lahendust tihti lubada saaks.

      Kustuta
    5. Mhmh, see koomiks ja see teema tulevad mulle juba kusagilt tuttavad ette. Mul oli täna hommikul ehe näide sellest - mees paneb last riidesse, ma samal ajal sätin ennast, ja hõikab siis, et millised püksid lapsele panna - paksud või õhukesed? Kohe tundsin, kuidas stressitase tõusis - a kust mina tean, milline see ilm täna otsustab olla? Hommikul on külm, aga lõunal? Miks sa ise seda otsust ära ei või teha, kui tead, et ma näen ilma ette sama palju kui sina? Vahel ma lükkan muidugi vastutuse tagasi ka, et ma ei tea või otsusta ise.

      Kustuta
    6. Aitab hästi see, kui naine-emme kodust mõneks ajaks jalga laseb. No reisib kuhugi näiteks. Ma mäletan küll, kui mind titega esimene kord üksi jäeti. Esimesel päeval läksin ostsin mikrolaineahju, näiteks. Või kuna ma pole taibanud, milline särk on millise lapse oma, olen läinud ja kõigile uued ostnud. Ehk - olukorras, kus ainult mees vastutab, tekib tal huvi keskkond endale sobilikuks muuta. Midagi silma alt / eest ära pannes, ära visates, juurde hankides või välja vahetades.

      Kas lasteta peres üldse on mingit toidu eest vastutuse teemat? On ju pmst võimalik, et igaüks sööb mida kätte saab, kuna sõltuvaid ja nälga jäävaid lapsi (või vanainimesi) ei ole?

      Kustuta
    7. Lasteta peredes on toidu eest vastutuse teema täiesti olemas, juhul kui söömaajad täidavad peale lihtviisilise kõhutäitmise ka muud funktsiooni. On ju suur vahe, kas igaüks sööb, mida kätte saab, või kokatakse roog ja kaetakse laud ja süüakse üheskoos.

      Kustuta
    8. Jah, meil on vahel lapsed isegi kasuks tulnud, olukordades, kus muidu tekib ping-pong "mis me sööme? mul ükskõik. mul ka. aga mida sa tahaks? aga mida sina tahaks?" Kuigi enamasti on lastel ka ükskõik. Sellise vastutuse teineteisele lükkamise vastu ei aita ka toidu tellimine mitte.

      Kustuta
    9. eks vahel kipubki meil minema nii, et igaüks sööb, mida kätte saab. aga alati lihtsalt ei saa midagi kätte. kui mul on näiteks tööhunnik ees, ei pruugi mul tekkida ei söögitegemise ega poeskäimise momenti, isegi söögi peale mõtlemise momenti ei teki. ja sel juhul on küll puhas õnnistus, kui keegi teine (A.) mõtleb ja korraldab. sellises olukorras töötaks ma oma käe peal oma veresuhkru kuhugi madaltsoonidesse ja siis enam ei jaksagi midagi kuskilt otsida.

      no ja siis need olukorrad, kus kodus ei olegi midagi sellist, mida kohe süüa saab, ja raha ka ei ole, et kohe-süüa hankida. näiteks on tooreid kartuleid ja toorest hakkliha. või boršipõhjakonservi. ühtegi neist pole eriline raketiteadus toiduks teha, aga see tahab siiski otsustamist ja natuke jändamist.

      Kustuta
    10. no näed, kui palju jändamist. ja rahakulu.

      meil oli talvel tõesti vahepeal selline kitsas aeg, kus toiduaineid, millest midagi teha, oli kõvasti, aga raha nappis (pärast kohustuslikke kulusid nagu elekter, vesi, internett ja loomaarst), nii et pitsatellimine ei tulnud kõne alla ja nutellapurk oli ammu tühi.

      Kustuta
    11. Kasutatakse küll toidutellimist, ma ka imestasin aga nii on. Ma igatsen, et keegi koristaks korra nädalas aga kuidagi tõrge on kedagi oma elamisse lasta. Ma vist olen ainuke kontoris, kellel ei käi kodus koristaja. Muidugi selle põhjus võib olla ka see, et mul on teistega võrreldes kordades pisem sissetulek :)

      Teisest ooperist. Ma olen kokku puutunud ka emadega, kes oma mugavusele sageli lapsi ettekäändeks toovad. Nt pisike kortermaja ja kevadtööd planeeritud ühiselt. Ja siis üks pere, kellel on täiesti asjalikud lasteaia viimases otsas käivad lapsed, teatas, et ei tule, sest "meil on vaja laste hommikusöögid organiseerida". Terve hommikupooliku organiseerisid seda hommikusööki :D Täitsa koomiline.

      Kustuta
    12. See ka, kus haigutav lapsevanem ütleb "ma ei saa kauemaks jääda, laps peab magama minema," ja haarab oma öökullist lapse kaasa.

      Kustuta
    13. aga muidu - eelmise aasta mediaanväljamakse oli 716 eurot kuus, tähendab, pooled, kellel üldse mingi teenistus on, said kas niipalju või vähem. kui inimestel on ka lapsed, on mul raske näha, kuidas sellest rahast jätkuks nii sageli toitu tellida, et sellest võiks saada stabiilne lahendus küsimusele "mis me täna sööme".

      Kustuta
    14. Juba väljakujunenud inimese puhul on raske midagi muuta, aga seda, et mees võtaks kodumajandusvastutust ka enda kanda, saab kasvatada sisse lastele. Mina kasutasin vanema lapse puhul lõpuks seda nõksu, et kui ta oli suur, umbes 16, siis oli kahel õhtul nädalas kogu perele söögi tegemine tema vastutada täielikult. Sai mingi eelarve, otsustas, kalkuleeris portsud, hankis produktid ja tegi. Tingimus oli, et teised pereliikmed ei tohi nuriseda. Ei nurisenudki.

      "Lähen ja ostan uued riided ja mikrolaineahju" töötab sarnaselt toidu koju tellimisega kahjuks ka ainult juhul, kui eelarve on võrdlemisi avar ja partneri finantskäitumine usaldusväärne, kui ta ei hakka üle eelarve piiride ülbama. Mul on ses mõttes paar korda halvasti läinud. Ja tõesti, täiskasvanud meest enam normaalseks ei koolita.

      Kustuta
    15. See vastutuse andmine on väga hea. Ristikas just rääkis, et nad tahaks õega vahel kodus midagi teha aga ema passib kõrval, sest ei julge neid pliidi juurde üksi jätta. Nad on 13 ja 16. Mind hämmastas, sest muudes valdkondades on nad väga iseseisvad ja peavad palju üksi ära tegema.

      Kustuta
    16. Kitsas eelarve võib olla vastutuse treenimisel lausa nuhtlus - vastutuse harjutamise käigus juhtub paratamatult vigu, aga kui eelarve on ellujäämise piiri peal, on neid vigu raske üle elada.

      Kustuta
    17. Ja kui väikseid vigu valusalt karistada (tass läks katki? kust me nüüd uue saame? oma taskurahast maksad kinni!!), siis läheb õppimine katki. Enamik aurust läheb vigade mitte tegemisele.

      Kustuta
    18. teisalt, tassi ja mikrolaineahju hinnal on siiski suurusjärk-paar vahet.

      Morgie pidas arvatavasti silmas midagi sellist, et päris häda võib olla, kui koju vastutama jäetud abikaas paneb terve kuu toiduraha mikrolaineahju peale hakkama.

      Kustuta
    19. ja paraku on majapidamistööde jaotus aktuaalsem just siis, kui eelarvet on vähem - piisavalt suure eelarvega saab nende peale ju üldse professionaalid võtta.

      Kustuta
    20. Või mitutsugu masinaid osta. Eile lugesin kassi automaat-peldikust.

      Kustuta
    21. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    22. Morgie pidas just seda silmas, mis Notsu ütles.
      Ja et selliste olukordade ennetamine algab juba lapsepõlves.
      Tassinäide oli muidugi lihtsalt norimine, aga kui laps kaotab ära mõne olulise asja, võtmed või pangakaardi, siis on uue soetamise maksumuse lapse taskurahast maha arvestamine ainult loogiline viis vältida seda, et ta tulevikus oma pere eelarveid lõhki ajab.

      Kustuta
    23. see ei pruugi isegi olla espetsiaalne kasvatusmeetod, vaid kitsa eelarvega majandades lihtsalt tagajärg - kuna see raha on pere eelarvest ootamatult haihtunud, siis lihtsalt ei ole järgmise kuu taskurahaks ressurssi. Või mingiks muuks toredus- või meelelahutuskuluks. Küllap saab lapski sellest aru, kui ta juba nii suur on, et taskuraha teema üldse mängus on.

      Kustuta
  4. Jaa! Ma tahtsingi öelda, et söögitegemine ja tittede riietamine (ja koristamine jne) on jube lihtne, kui keegi toiduained ja riided ette tõstab. Otsustamine on aga oluliselt raskem, vastutus jne. A samas ma olen kuulnud ka sellistest naistest, kes tunnevad mingit masohhistlikku mõnu oma mehe kantseldamisest ja pärast irisemisest "miks ta ise ei otsusta". Ja siis pärast kiunuvad, kui mees on vale hapukoore toonud vms.

    A me kasutame küll vahel seda varianti (kord-paar kuus), et tellime nt pitsa õhtusöögiks, et mitte söögitegemise üle stressata.

    VastaKustuta
  5. Arvan, et nõu küsimise taga nii toidu kui lapse puhul peitub vastutuse jagamise soov. Kui tegin mis ei meeldi või panin mittesobivad riided pole ainuüksi minu süü ;)
    Enamus mehi on köögis või lastaga abitud sulaselgest mugavusest. Vajaduse korral saame kõigega päris rahuldavalt hakkama aga kui saab natu lihtsamalt, mks mitte. Teine hea põhjus, mille Kaur välja tõi on see, et kui iga päev koristad või süüa teed muutub see tavaliseks, punkte teenida saab ainult "erakordsete" tegevuste eest ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see viimane põhjus on muidugi just see, miks see enamasti naistele koormana tundub ja tervist halvendab - sest tüüpiliselt märgatakse neid töid ainult siis, kui midagi on valesti.

      Kustuta
  6. Minu jaoks oli see laste hoolitsemine ja liivakastiservad lihtsalt kohutavalt igav ja intellektuaalselt vähepakkuv. Ja mulle ei meeldi süüa teha, sest see on tüütu ja ei meeldi mulle.
    Lastega koos aja veetmine läks alles siis lahedaks kui kinos sai nendega koos päris filme vaadata ja nende üle arutleda. Kui neil on oma originaalsed ja huvitavad mõtted ja seisukohad. See on see hetk kui kogu vaev ennast ära tasus

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmmm..., mul pole lastega kunagi igav olnud. Ju sain nad piisavas vanuses, et laste tegevust ja arengut oli kogu aeg huvitav jälgida. Juba titest peale sai neid igale poole kaasa vedada ja põnevaid asju koos teha. Siiani käime juba täiskasvanud lastega nii matkamas, reisimas kui suusatamas, vahel nende sõbradki kaasas. Autosõidu ajal arutame elu ja maailma asju, muidu enam piisavalt pikalt ninapidi koos ei ole.

      Kustuta
    2. Ma ei tea, kas see vanusest sõltub, ma olin ju ka siiski 27 esimese lapse sündides, mitte mingi teismeline, kellel oma elu elamata. Võib-olla oli asi hoopis selles, et ma enne oma last ei olnud mitte ühegi väikelapsega kokku puutunud, täiesti võõras ja hirmutav olukord oli. Ma ei osanud seda aega nautida ega mõistusega võtta seetõttu ehk. Samas ma olen kohanud ka inimesi, kes väidavad, et peale beebiiga algab allakäik - lapsed muutuvad tujukaks ja tülikaks, pole nendega enam üldse tore koos, igatsetakse seda beebiiga tagasi. Mulle tundub pigem see üllatav.

      Kustuta
    3. Noh, ja siis olen mina, kellele meeldivad tited kuni umbes 3 aastani, siis tuleb periood, mis välja kannatada, ja peale 8-9-10 jälle lahe aeg.

      Kustuta
  7. Ma käisin ka lastega igal pool, aga tõde on, et suusatamas käid korra aastas ja iga nädalavahetus ei jaksa lihtsalt mingit aktiivset tegevust korraldada, aga iga nädal on vähemalt viis päeva, mis põhiliselt sisaldavad hooldamist. Lapsed kusjuures praegu mäletavad, et me oleme palju matkamas käinud, aga ma mäletan rohkem seda hooldamise osa. Seda, kuidas ma oleks tahtnud ukse enda järel kinni panna ja lihtsalt natuke aega omaette olla
    Tegelikult ma armastan oma lapsi väga

    VastaKustuta
  8. Ma olen nüüd mitu päeva mõelnud, et kirjutaks midagi kodutööde pihta, aga ei julge.

    Aga lastest. Mul oli kunagi üks tore ja tark ülemus. (Tegelt on kõik mu ülemused olnud targad ja enamasti ka toredad.) Ja tema ütles, et ühel hetkel ei hakka sa asju tegema laste-lee või nende jaoks, vaid koos nendega. Et neist saavad sulle mitte sõltlased, vaid sõbrad ja kaaslased. Ja et küll see on alles nauding!!! Meil on see aeg tasapisi kätte jõudmas - ja ma pean kinnitama: on küll.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On jah! Ainult siit tuleb kole kiiresti see järgmine samm, et kolivad välja

      Kustuta