Vahel on ikka hämmastav lugeda, millisest põrgust mõned inimesed on pidanud läbi tulema. Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa kahasse kirjutatud raamat "Kaks armastuslugu" on pooleldi ülimalt helge, teiselt poolt aga julmalt masendav lugemine. Nii ongi - kole minevik ja helge olevik. Mis mulle siiski tekitas tunde, et äkki ikka ongi praegune aeg sutsuke parem, sest hoolimata Kätlini loo erakordsusele (ma siiralt loodan seda), tundus tema minevik üldjoontes ka laiemalt kohandatav.
Alustaks siis sellest, mis ilmselt kõigile tuttav - nõukogude kool. Koht, kus kõige hullemateks kiusajateks ei olnud mitte kaasõpilased vaid hoopis õpetajad. Koht, kus lapsed olid lõplikult kastidesse jagatud - head ja halvad, ning kastist välja saada ei olnud võimalik mitte mingil moel. Ma tean. et kõik õpetajad sellised ei olnud, aga mullegi sattus säärane just algklassidesse, kus õpetajal on ääretult oluline roll väikese inimese isiksuse kujunemisele. Mina olin see hea laps, aga ma ei ütle siiani sellele vanamoorile tere, sest ta hävitas nii paljude teiste tulevikuväljavaated - sa oled loll, sa pole midagi väärt, sinust ei saa mitte midagi ja ükskõik, kui palju sa ei pingutaks, leian mina alati mõne koha millest kinni hakata! Miks ometi selline inimene lastega töötada soovis, kui ta ilmselgelt suurt osa neist kirglikult vihkas? Toona seletati mulle seda faktiga, et peale sõda oli õpetajatest suur põud (näiteks minu vanaema, kes oli õpetajaks õppinud, sellesse ametisse ei sobinud kui "ideoloogiliselt kõlbmatu element") ning ametisse võeti neidki, kes olid läbinud peale külakooli kuue klassi ainult lühikese koolituse.
Mis aga pani üht ema vihkama oma lapsi? Kindlasti on omal kohal ka see, et mõnel inimesel lihtsalt on sadistlikud kalduvused (raamatu-ema käitumine viitab sellele selgesti), aga ma pole kunagi rahuldunud seletusega, et osa inimesi on halvana sündinud. Millegipärast loetakse teistsugust arvamust sageli kurjategija õigustamiseks, aga ma ikka otsin põhjuseid, miks teatud iseloomuomadused avalduvad (ma ei usu ka seda, et mõni on inglina sündinud, mingi osa halba on meis kõigis). Nõukogude aja üks paratamatus oli ka see, et oma haridus- ja karjäärivalikutes ei olnud inimesed vabad (võrreldes tänapäevaga, mitte absoluutse vabadusega siis, seda niikuinii ei eksisteeri). Mida tunneksid sina, kui võimete ja huvide poolest sobiksid ülikooli, aga maandud hoopis väikekolhoosi? Mida sa teeksid, kui peaksid olude sunnil igal aastal sünnitama, sest muud vahendid pole lihtsalt kättesaadavad? Jah, mõned inimesed hävitavad ennast, aga väga paljud hävitavad ka kõiki teisi enda ümbert.
Kas seda saab ainult kultuuri teisenemisega seletada, et tänapäeval lastekasvatus enamasti teisiti käib kui toona? Ma mäletan selgesti, kuidas mulle tehti selgeks, et ma peaks õnnelik olema, et mind kodus ei peksta - teised vanemad teeks küll nii. Mingist hetkest mäletan ka seda, kuidas mainiti, et maal ikka veel pekstakse, linnas enam mitte. Linnas olid korterid, seinad kostsid läbi? Hiljem, täiskasvanuna asja uurides olen aimu saanud, et kõik see oli üldjoontes ka tõsi. Tõepoolest, enamikku peksti. Ja enamiku nahatäite põhjuseks oli pigem lapsevanema jonn ("sa ei teinud seda asja nii, nagu mina tahtsin"), kui mingi tõeliselt kohutav väärtegu, mille laps sooritanud oli. Pigem olid lapsed ventiiliks, kättesaadav ja legaalne vahend pingete maandamiseks. Enamasti peksis ema või siis isa ema mahitusel. Noh, isadel oli muid legaalseid ventiile veel, millega pingeid maandada (joomine).
Ses osas me oleme ju ometi tänapäeval arenenumad?! Või noh, enamasti põhjustab käitumise muutumise (vt ka eelmist postitust hügieenikommetest) mitte üldine teadlikkuse kasv (laste peksmine on halb ja neid traumeeriv) vaid hirm üldsuse hukkamõistu ees (nad peavad meid barbariteks kui tuleb välja, et me lapsi peksame, kuigi iseenesest peaks ja võiks). Äkki ikka on kibestunud ja oma elus pettunud täiskasvanuid praegu kuidagi vähem? Aga miks peaks, nõukaaegsed režiimi poolt seatud piirangud võib ju hõlpsalt asendada isiklike purunenud unistustega? Osalt kindlasti nii ongi, aga ma ikka panustaks sellele, et võimaluste avardumine tõi kaasa ka muutuse positiivsuse poole.
Vähemalt lastekasvatuse valdkonnas.
Samas ma ei tea ju tegelikult mitte midagi, sest see on valdkond, millest räägitakse väga vähe, see on iga pere siseasi, seda ei arutata, ei kommenteerita. Said ju ka tollased lastepeksjad aru, et see pole asi, millega seltskonnas praalida.
Veel kümme aastat tagasi oli päris levinud see "no eks meie olime lapsena ihunuhtlust väärt ka, nüüd oleme tänulikud - ja no oma lapsed ka teavad, et vits on kapi otsas, see hoiab nad halvalt teelt".
VastaKustutaNüüd on ka, aga enne EKREt ja Co-d mõnda aega olid sellised jutud nii väheesinevad ja vaiksed, et tundus, nagu oleks ühiskond lapsepeksmisest peaaegu paranenud.
Aga sittagi. Jälle on tagasi need "tagumikule lüüa võib, kuni sa ei tee seda vihaga, vaid kasvatuslikult, head tahtes".
Ma olen olnud oma lastega vahel nõme. Aga alati meeleheitlikus vihas, kui ei suuda enam mõelda, kõnelemisest rääkimata - külm kalkulatsioon oleks mu alati viinud teed "oota, kuidas nüüd maailm parem on läbi selle, et mina KA nõme olen? Kui mina ei ole, kui ma hoopis seletan talle asju ja ta enam niimoodi ei tee, on ju PÄRISELT parem!" või veel eredamalt "Selge ju, et ta ei teinud paha tahtes, on vaja vaid selgitada!"
Minu ema on siiani veendunud, et vits on korraliku kasvatuse osa. See ei puutu absoluutselt tema kibestumistesse või võimalustesse, vaid on tema printsiip. Ta kasvatab poes ka võõraid lapsi, kuna ta ei salli avalikus ruumis jonnimist. Tema seisukoht on, et kui laps ei allu ja sõna ei kuula, siis kasvab ülekäte ja pätiks.
VastaKustutaMinuga ta samas kunagi neid meetodeid ei rakendanud. Vitsa küll ühe korra sain, kuna ma oleksin maja põlema pannud. Kahtlustan, et tal lihtsalt šokist katus sõitis, sest see oli päris hull lugu.
Vaimset kisa oli küll kogu aeg, kolm põlvkonda ühes majas (horisontaalselt) ja samas veel kolm eraldi leibkonda. Enamikele lapsepõlvekodu, titepõlvemustrid käitumises omavahelises sees. Pidev võimuvõitlus, mis oli lapsele üsna väsitav ja psühholoogiliselt raske taluda.
Õpetajatega mul probleeme polnud, koolis läks hästi aga koolikiusamist oli palju. Vanemad koolivennad, maakool, paar km koduteed. Õnnis tunne kui linna läksin.
Ma seda nimetatud raamatut ei ole lugenud aga üsna sarnane teema on Ikstena viimases autobiograafiliste sugemetega romaanis ("Emapiim"). Tõsine lugemine, too palju ununema kippuvat taas meelda.
Uhh, võõraste laste kasvatajad on üks hull seltskond :) Eks ma ka vahel pööritan silmi, aga no ma ei tea ju, mis taust seal taga on, vabalt võib ju olla erivajadusega laps vms. Keegi Ritsiku juures kommenteeris ka kunagi, kuidas ta sekkus ja võõras ema pärast tänas - mu meelest see on ikka väga erandlik juhtum.
KustutaMul oli lausa neli põlvkonda ühes majas - vanavanaemast alates lõpetades minuga kõik üksteise tütred, ema ikka lõpuks ütles, et kui vähegi võimalik, ära siia jää :) Raske oli jah see "kelle poolt mina pean olema?" kui tegelikult olid lapsele kõik kallid, aga toetuse pälvimiseks pidi ju ühele teist maha tegema.
Isegi minu koolis jaotatakse õpilasi lollideks ja tarkadeks, kuigi meil on kõik täiskasvanud inimesed ja vaimset vägivalda olen selle vähese ajaga rohkem kui kord näinud, ikka õpetajalt õpilasele. see ei kao ilmselt kuskile. mu lapse koolis oli ka nii väimset vägivalda harrastavad õeptajad, kui lollideks ja tarkadeks jagamine. kõikides koolides on. ainult füüsline karistamine on keelatud ja oi kui tihti ajakirjanduses kurdetakse, et pätid kasvavad õpetajatel üle pea ja need ei saa ennast kaitsta.
VastaKustutafüüsiline laste peksmine on juba sajandeid väga levinud, nõuka aeg pole sellega seoses mingi mõjutaja, tuletame meelde raamatu kevade, mis oli enne nõuka aega. ma arvan, et nüüd on lastepeks vähenenud seoses sellega, et avalikult räägitakse, et ei ole kena last lüüa. aga sa ei taha teada, millist vägivalda paljud lapsed lisaks peksmisele peavad kannatama. mõnikord telekas räägitkase, mõnikord mõni tuttav räägib omadest kogemustest. ma parema meelega ei tahaks teada.
Eks Kevade ajal olid jälle omad rõhujad. Peaks ju olema nii, et loomale, ka inim, on omane see, et oma viha elatakse nõrgemate peal välja a la peksab kubjas, partorg või ülemus, kodus elan laste peal välja, laps lööb jalaga koera. Samas väga paljud igatsevad ka praegu mingit kõvakäe poliitikat, justkui ei saadagi sellest ringist välja, ollakse peksuga ära harjunud.
Kustutaaga samas on ju õpetus, et nõrgemat ei lööda. normaalne inimene ei tohiks tahta endast nõrgemat lüüa, sest mis see talle annab? vot ma ei saa sellest aru, et mida see endast nõrgema löömine annab. selline lööja peaks ju ennast pärast eriti halvasti tundma.
Kustutaaga ma tean, miks ei sekkuta. hirm on. mul grupiõde sai sel aastal õpetaja käest sõimata, 2 täiskasvanud inimest. kõik kuulasid pealt ja ei öelnud midagi. no kuidas sa ütled, kui õpetaja karjub. keegi ei taha ju ärritunud inimest lisaks ärritada, sellest poleks mingit kasu. ma ka ei teiud midagi. hiljem kodus mõtlesin, et äkki peaks õpetajale kirjutama. ei kirjutanud. mõtlesin läbi, et mida muudab see, kui ma õpetajaga räägin ja sain aru, et midagi ei muuda. nüüd ma hiljem olen õpetajale öelnud, kui ta on kellegi vastu (ikka tollesama naise) vastu ebaõiglane olnud. kuigi mulle tundub, et ma teen seda umbes nagu oma südametunnistuse rahustamiseks, et muidu ma tunnen end havalsti kui ebaõiglusesse ei sekku. no 1 täiskasvanu karjub ja on ebaõiglane kellegi vastu, minu rääkimine suurt midagi ei muuda. see, kes sõimata saab, on arvamusel, et ta teenis selle ära. õpetajad, kellele karjuda meeldib, leiavad sellise õpilase, kes selle ära talub. kõik on täiskasvanud inimesed. töö juures ju ka keegi ei julge ülemusele ütlema minna, kui ülemus kellegagi ebaõiglaselt käitub. võimusuhted ongi sellised. laps versus täiskasvanu on veel kordi keerulisem.
Õpetajapoolse kiusamisega on mul täpselt sama kogemus, õpetaja valis sellise, kes enda eest seista ei julgenud ja kui mina vahele astusin ei muutnud see midagi, õpetaja leidis veel õigustusegi, et õpetab tossikese elama nii...
KustutaSamas konkreetne süsteemne vägivald lapse suhtes ja sellest mööda vaatamine on minu silmis ikka pea liiva alla peitmine ja vastutuse endalt ära lükkamine.
Mina olin hea tüdruk, mõni õpetaja oli vähe nõme minuga (ained, kus ma ikka üldse ei hiilanud, käsitöö ja kehaline kasvatus ja üks konkreetne prantsuse keele õpetaja, aga tema andis mulle pr. keelt ainult aasta), aga üldiselt jäeti mind rahule ja mõned eesti keele ja kirjanduse, ajaloo ja keemia, kunstiajaloo ja kunsti õpetajad andsid vahel enesekinlusele buuste ka.
KustutaAga ma nägin kõrvalt, mida tehti.
Krt, oleks mul olnud tollal tunnet, et teise eest VÕIB üldse välja astuda ...
Seda ma võin küll isikliku kogemuse pealt öelda, et see muudab palju - mitte et "ma olen halb, kõik näevad seda", vaid "oi, tema meelest ma sellist kohtlemist ei vääri! Äkki ei väärigi? Ehk minuski on midagi head?"
Ja on ka neid, kes oma lapsepõlve kogemuste tõttu kalduvad teise äämusesse. Selgitamine ja rääkimine on ju kordades raskem, täiskasvanud ei saa oma asjugi räägitud, mis siis veel lastele selgitamisest rääkida. Keskpärasest nutikam vanem on tõenäoliselt edukam, ei anna nii kergelt alla.
VastaKustutaJah, ma olen ka mõelnud, et see täielik kasvatamatus võib sageli olla enda traumaatilise kogemuse tagajärg. Peaasi, et minu laps mind armastaks, ma oleks talle sõber, kuigi kasvatuse puudumist lapsed armastusena ei näe. "Teisi kodus keelatakse, mul lubatakse kõike teha - järelikult minust ei hoolita."
KustutaRaamatut pole lugenud. Aga kuna ma olen Kätlini eakaaslane ja meie lapsed käisid ühes klassis, siis ma julgeks siinkohal öelda, et inimesed on erinevad, saatused on erinevad ja konkreetse inimese saatust ei tohiks laiendada põlvkonnale.
VastaKustutaJah, toona olid teised olud, lapsi karistati teisiti, rasestumisvastased vahendid olid defitsiit- kui tuua Su postituses väljatoodu.
Aga vabandust. minul oli küll õnnelik lapsepõlv. Õpetajate hulgas oli nõmedaid ja toredaid, nii nagu ka praegu.
Aga kui väidetavalt hävitati meie isiksused ja loomingulisus ja mida kõik veel? Siis- kuidas Kätlin küll ometi nii kaugele jõudnud on?
Mu oma lennust on terve plejaad tuntud loominguinimesi.
Nende " nõmedate ja lõhutud" inimestega oleme me jõudnud siia, kus me praegu oleme.
Äkki? Kui elu oleks olnud roosamanna, me poleks???
Aga ma loen nüüd raamatu läbi ja sis õiendan edasi :) :) :)
Loe jah, see on tegelikult muu hulgas ka väga huvitav reisiraamat. Kindlasti oli enamikul tagantjärele õnnelik lapsepõlv, ma väga loodan, et Kätlini oma oli tõesti erandlik, sest raamatust tuleb välja ka see, et ta ikka aastaid kannatas selle tagajärgede käes ning oli lihtsalt piisavalt tugev ja tark, et lõpuks välja tulla.
KustutaElu ei ole kunagi roosamanna, nii et ma ei muretseks selle üle, et appi, mis nüüd saab, kõik on liiga hästi, inimesed käivad alla, sest neil pole ühtegi probleemi. Küll on. Surm, haigused, tülid ja õnnetud armastused ei kao kunagi.
KustutaSeda, et mind peksti, teadsid ümberringi kõik naabrid, tädi, ema sõbrannad. Mitte keegi neist ei sekkunud.
VastaKustutaOlen tagantjärele mõelnud, et mis võis selle põhjuseks olla.
Peksmise põhjusest saan tagantjärele "aru". See on nii, nagu igasuguste inimsuhetega - mõni inimene meeldib, mõni mitte. Sa sünnitad lapse ja ta lihtsalt ei meeldi sulle. Võtad esimese ettejuhtuva asja ja virutad. Löödu hakkab selle peale valust ja alandusest nutma, see tekitab midagi nõutuse ja naudingu sarnast ning siis lööd veel ja veel ja veel... Lapse karjumise peale tuleb kõrvalt naaber ja küsib, mis siin toimub, vahel sekkub vanaema. Ema röögib nad mõlemad minema. Kui laps saab 15-aastaseks, hakkab ta kallaletungijat vastu lööma...
Olen tänaseks keskealine inimene ja küsimus, miks ei sekkutud jõuliselt, ei saa kunagi vastuseid.
Ma pakun, et see on see "nende pere siseasi"-teema pluss uskumus, et laps on vanemate omand.
KustutaMe oleme oma elu tagajärjed ja vahel on see elu ikka NII valus, et ..!
KustutaKaastunne. Ma varem ei teadnud anda =(
Pole küll lapsepeksuteema aga külas, kus kasvasin (nii 20 aastat tagasi), peeti normaalseks, et mehed joovad peale tööpäeva end täis ja kui naine närvi ajab saab tohlaka. Päris mitmes peres olid kapiuksed ja uksepiidad kirvejälgi täis, külarahvas teadis kuidas nii mõneski kodus "pereelu" käis aga keegi ei sekkunud kuna kainena olid need mehed ju muhedad ja töökad...
VastaKustutaKui ühe mehe naine end mehest lahutas ja lastega koos ära kolis siis külarahvas (ka naised) arutasid pikalt, et miks ta rumal küll ära kolib ja väikese palgaga üksi hakkab lapsi kasvatama. Et polnud ta elu nii kehv midagi, mees tõi ju ikkagi enamiku rahast koju ja peale pesku palus alati ilusti andeks...
Aga mis puudutab lastepeksu siis tean pedagoogi, kes on ka tänasel päeval sügavalt veendunud, et õpilaste näpistamine või õlast pigistamine on täiesti normaalne tegevus kuna ise need lapsed ju ei kuula... Ja kui vanemad hakkasid juhtkonnale kaebusi esitama siis endal ikkagi milleski süüd ei leidnud.
Igal inimesel olid oma põhjused, miks rakendati füüsilist karistamist. Kibestumist, teostamata emantsipeerumist ei üldistaks. Füüsil.karistamist peeti vist ka kasvatusmetoodika osaks (mis vanem sa oled, kui sa last sellise tembu peale "tõsiselt" ei karista!)
VastaKustutaMul ema perekond hõõrus lahutust ikka aastaid nina alla. Et ei osanud elada ja ajab enda õigust taga. Isa lihtsalt käis oma bänditegemistega nii alla, et ema pidas sisuliselt "kahte last" üleval. Ainuõige otsus, minu meelest. Suhted läksid peres palju paremaks ja vanemad olid elu lõpuni head sõbrad. Aga sugulased tänitasid ja ei jätnud seda avalikult välja näitamata. Õudne aeg.
VastaKustuta