Hädine mägismaal ehk Norra reis

Paluks mulle järgmiseks sellist vanainimeste pakettreisi, kus basseini ääres pikutada saaks, soovitavalt ilma sammukestki astumata. Asjad, mida ma ei armasta: mäed, kivid, mööda eelnevaid ronimine. See oli nüüd sarkasm ja eneseiroonia, eks, tegemist on lihtsalt asjadega, millega ma absoluutselt hakkama ei saa ja seepärast jorisen.

Aga algusest siis. Kõigepealt toimus täielik sajandi kokkusattumus, nimelt sattusime kaasblogija Kristallkuuliga samale lennule ja suisa üle vahekäigu istuma (muidu ilmselt poleks teineteist märganudki), meil mõlemil oli Oslos piisavalt ümberistumisaega ka, et seda klatšiga sisuka vestlusega täita. Maailm on väike ühesõnaga. Igatahes oli see väga tore üllatus. Lendamine ise mitte nii väga, sest neljast lennust kolmel (ühel koos valuvaigistiga) lõi mul silmade ümber vastikult terava valu, ilmselt sõltub see rõhutunnetus millestki hoomamatust, mitte lennujaamast ega kinnisest ninast.

Oslost Stavangerisse ja tagasi lennates istusin akna all ja kuna taevas oli selge, siis sain päris jahmatava vaatepildi osaliseks. Ma ei usu, et peale Alpide kuskil miskit veel nii ägedat näinud oleks. Selline tõeliselt ürgne maa, kõikjal kaljud ja vesi, teid ega inimasustust üldse näha polnud ning mäed ise olid nii lähedal nagu linnad lennuki maandumise ajal. Millegipärast oli mulle jäänud mulje, et fjordid ja kaljud on Norras ainult mõnes kohas, muu maa on nö "normaalne".

Vastu võttis troopiliselt palav ilm, kuumem kui Tallinnas, tuuletu ja pilvitu. Ainus inimene, kes enne reisi õige ilmaennustusega lajatas oli kolleeg, aga teda ma ju ei uskunud - Norra ju, meri ju, raudselt tuul ja jahe! Seega - nagu tavaliselt oli seljakott täis täiesti sobimatuid riideid ning lõpuks pidi suisa kohalikku H&M-i väisama (appi! sellise jubeda sõna kirjutasin ja silm ka ei pilkunud! Inimene ikka tõesti harjub kõigega), et lühikesed püksid leida. Igatahes hakkas juba alguses kahtlasena tunduma eesmärk minna üles Preikestolenile. Mõtlesime, et katsetame laupäeval ühe vähemnõudliku kohaga ja äkki pühapäeval tuleb jahedam ilm ja siis saame ka Preikestolenile, kuhu peaks ülesminek võtma umbes 2 tundi.

See vähemnõudlikum koht oli siis Jøssingfjord (vaata Googlest pilte, ma suutsin kogu reisi vältel oma fotokat vale režiimi peal hoida ja pildid olid üliülevalgustatud, ainsad normaalsed pildid tegi sõbranna telefoniga). Sõbranna sõnul minevat seal mäkke trepp ja on muidu mugavam ülesminek.
Ülesvaade (mida nähes ma juba tegelikult teadsin, et head nahka siit ei saa):

Ja vaade teekonna alumiselt kolmandikult tagasi alla:

Kui seda raudtee ja redeli ristsugutist trepiks nimetada siis 434 astet oli keegi ära märkinud. Kuumakraade oli 27 ja 29 vahel, lauspäike, jalad hakkasid saabastes kohe higistama ja hõõruma, pulss läks lakke, hingeldasin nagu lämbuja (mul on tegelikult astma diagnoositud, aga välja lööb paar korda aastas, seal lõi), nägu oli lilla. Sõbranna läks reipal sammul ees, vettki ei võtnud kaasa, samal ajal kui mina, hing paelaga kaelas, punnitasin. Ma kujutan ette, et meil oleks säärane atraktsioon ammu suletud, sest mõnes kohas haigutas astmete vahel tühjus ja käsipuudest võis und näha. Kaks üleni higist sportlast tulid korra reipal sammul alla vastu. Rohkem ei hingegi. Vaade oli mega. Mul oli nii halb. Umbes sama tunne, kui kooli ajal peale 2 km suusatamist (sellest peaks aimuma mu sportlik vorm). Mõtlesin, et kui pilt eest ära läheb, siis luumurruga see kukkumine ei päädiks. Ikkagi oli tunne, et no kohe olen ju tipus. Trepp sai läbi. Selgus, et lõppu tuleb mööda kive ronida. Ausõna, oleks need kivid ronimise alguses olnud, ma oleks ära teinud, aga sellises seisus andsin paarkend meetrit enne tippu alla, sest enesealalhoiuinstinkt karjus kõrvus liiga kõvasti. Tipust oleks merele näinud. Nojah siis.

Kuidagi sain alla, ega seegi lõbus olnud. Jalad villis ja valusad, pea lõhub otsas, endal nõme tunne ka selline hädapätakas olla. Mis teha. Elamus missugune. Muidu näe, inimesed elasid kuni 1925 seal, Helleren on kohanimi:

Sõitsime siis muudkui edasi mööda maalilisi käänulisi teid ja fjordide ääri. Tee või kõigest pilti, kõik oli ilus. Ilus, aga raskesti ligipääsetav. Vähemalt lubas sõbranna mind randa viia. Jee!

Sõitsime mööda mingit maanteeäärt, näe sellist:

Sõbranna näitas, et rand on seal all:

Parkisime auto tee äärde ja sõbrants küsib, et kas ma ikka tahan minna. Üritasin siis nalja teha, et no päris kohe siit küll mitte! "Ei, ega me siit kohe ei lähegi!" vastab sõbranna, astub paar meetrit edasi, ronib üle teepiirde ja hakkab alla ronima... Selleks ajaks olin mina plätudes. Tema ka, aga arvata oli, et meie kahe vahe on suurem kui esmapilgul tundub. Korra käisin p****li ka, aga õnneks õnnelikult. Kuidagi poolkäpuli, puudest ja kaljudest kinni hoides saime alla. All oli kohutavalt ilus ja ka paar peret - imikute, telkide, koerte, aerulaudade ja muu rannakraamiga. Kuidas nad siia alla said, ega ometi...?! Jah, ikka, muudmoodi ei saagi, kehitas sõbranna õlgu. Minge metsa, te norrakad! Ilmselt ongi nad titest peale mööda metsi ja kive roninud.

Norrakate külmast kõhust igasugu normide ja ettevaatusabinõude osas sain aimu ka õhtul kui juba merre ujuma läksime, kus oli oluliselt soojem kui fjordis. "Aga palju siin sooja on? Kas kuskil seda temperatuuride tahvlit ei ole?"
"Ei, siin pole sellist asja!"
"Aga rannavalve, roheline lipp?"
"Kui norra randadesse rannavalve panna, siis muuks inimesi enam ei jätkukski! Meil on siin lihtsalt päästerõngad, ujud omal vastutusel."
Mingid skeemid olid ka, et kus on suurim tõenäosus ära uppuda, sest lained olid Norra meres vinged. Ja kui ma eelmisel aastal käisin Eestis enne jaanipäeva ujumas ja see oli kõva rekord, siis nüüd sai käidud Norra meres 2. juunil ja vesi oli tõesti soe! Kes seda oleks arvanud! Kusjuures kui meil siin on nüüdseks jahe, siis seal olevat ikka 27 soojakraadi ringis! Muidugi on see ka neile erakordne, näiteks grillimine on keelatud, isegi koduaedades! Ma ei tea, kas meil sellist asja jälle rakendataks.

Igatahes oli selge, et Preikestolen jääb ära. Selle asemel läksime "pensionäri-kruiisile" seda kuulsat kaljut altpoolt vaatama. Noh, seal ta siis kõrgubki (Tom Cruise jookseb, jah, jookseb, sinna viimases Mission Impossible filmis üles) :

Mõned inimesed olid ka selle palavaga tipus. "Ah, seal käiakse iga ilmaga!" poetas sõbranna, kes ise tipus 7 korda käinud...Laevareis ise oli muidugi maaliline:

Muidu kolasime veel päris palju ringi pisikestes kitsaste tänavate ja valgete majadega linnakestes, loodusparkides, teedel ja baarides. Kõik oli absoluutselt imeline! Va ehk see, et mu jalalihased valutasid veel mitu päeva ning kõik linnad meenutasid mägisuselt San Franciscot.
Selline tüüpiline värk:

Lõpetuseks mina oma loomulikus keskkonnas:

Ahjaa, pange tähele, neil on soojenduslambid lauajala küljes, mitte kuskil nurgas nagu meil. Küsisin, kas see kuidagi ohtlik ei ole? Et purjus peaga ei saa arugi kui jalakarvad kärssavad või seelik? Oh, seda juhtub küll jah pidevalt, tunnistas ka sõbranna...Meil keelataks see raudselt ära!

Te ju saite ka kogu selle vingumise põhjal aru, et tegemist oli ühe väärt reisiga, eks?! Aa, seda tahtsin  küsida, et kas teil ka on juhtunud, et kõigist naistest kutsutakse lennujaamas kehaskännerisse just teid, sest te olete ainuke, kelle rinnahoidja metallkaared turvakontrollis piiksuma hakkavad!? Nagu, mis mõttes?! Enamikul on ju need?! Õnneks elasin selle läbi ainult Tallinnas.

Kas Norras on väga kallis? Ma Stavangeri kohta ei ütleks, et see kohutavalt kallis on (vot hotelle jms ma ei tea, ööbisin sõbranna diivanil, ok, tema magas tegelikult diivanil ja mina voodis). Palavuse tõttu me eriti ei söönud korralikult, ostsime poest piknikukraami, aga korra käisime ka Aasia restos, imehea roheline karri läks 16 eurot. Õlu oli baaris 6-8 eurot klaas, kokteilid umbes 10. H&M-st sain lühkarid 14 euroga. Kolmetunnine laevareis maksis 54 eurot (see on kallis, leidis sõbranna, samas, minule, kelle jaoks see oli ühekordne võimalus Preikestolen vähemalt ära näha, see otseselt ei karjunud). Jäätist, vett, kohvi, saiakesi jms ostsime ka, aga nende hinnad ei šokeerinud piisavalt, et meelde jääda. Oslosse saab odavamalt, aga Oslo on kallis. Stavangerisse on kallis kohale saada, aga koha peal on odavam.