Kust me tuleme ja kuhu läheme? Ilmselgelt on inimesed seda küsimust endalt juba aegade algusest peale küsinud. Nii mõnedki on enda meelest ka vastused leidnud. "Päritolu" ilmselt just seetõttu nii põnev ongi - ikka tundub, et kusagil on varjatult see üks ja õige vastus, mis paugupealt maailma teistpidi pöörab ja meie silmad avab. Millegipärast kipuvad inimesed eelistama selgust ja kindlust, konkreetseid vastuseid. "Ma tean, et ma mitte midagi ei tea" tundub liiga mittemidagiütlevana. Keegi kuskil raudselt teab.
Karin Bojsi raamatut lugedes saab aru, kui vähe me tegelikult siiski teame ja kui väikestel tõenditel see vähenegi teadmine baseerub. Siiski, tehnoloogia areneb metsiku kiirusega ja võrreldes isegi mõne aasta taguse ajaga teame oluliselt rohkem. Inimesele, kes on mingil määral kursis populaarteaduslike ajakirjade ja telesaadetega, on selles raamatus palju tuttavat, Bojsi teene on see, et ta on suutnud mitmed erinevad teooriad ühte loosse kokku põimida lisades sinna juurde enda perekonnaloo, mille taustal üldist inimkonna arengut tutvustatakse. Seega, midagi jahmatavat justkui pole, teisalt kui mõelda sellele, kuidas räägiti inimkonna arengust sel ajal, kui ma koolis käisin, on erinevus ikka mäekõrgune. Toona tundus kõik juba ammu selge olevat - olid inimahvid, kellest järk-järgult arenes erinevaid etappe läbides homo sapiens, kes omakorda avastas tule, kodustas loomad, tuli selle peale, et vilja kasvatama hakata ja nii ta läks. Nüüdseks on selge, et mingist sirgjoonelisest arengust täiuse poole on ikka väga vale rääkida, üha avastatakse uusi inimliike (mind siiani hämmastab, kuidas me uskusime, et inimliike sai olla ainult üks, kuigi loodus meie ümber on teiste liikide puhul palju külluslikum olnud?) Eks siin oli takistuseks ilmselt mõtteviis inimesest kui looduse kroonist, kelle puhul sirgjooneline areng oli loomulik ega vajanud selgitusi.
Ka Bojs toob oma raamatus välja selle, kui palju sõltuvad avastused siiski tõlgendustest ja teadlaste eelarvamustest. Kastist välja mõelda on harjumuspäratu, ometi on tehnoloogiate täiustumine meid selleks sundinud, tuues esile üha uusi avastusi, mis varasemate "valmis" teooriatega kuidagi ei sobitu. Leidub neidki, kes asjad sel juhul lihtsalt sobima panevad, aga teadlaste hulgas on neid siiski vähemus. Bojs peatub ka paljudel ebameeldivatel kaasnähetel - näiteks liigsete üldistuste tegemisel mingite üksikute näidete varal - väga inimlik, me ju kõik tahame, et mingi avastus paneks midagi põhjalikult paika, mitte oleks lihtsalt üks tükike puslest, mis võib-olla korralikult ei sobitugi. Enamik avastusi aga just säärased ongi, samas teooriad on väga kiired tekkima. Viimased trendid näiteks - paleodieet, kuigi tegelikult ei olnud olemas mingit ühtset kiviaja inimeste toitumist nagu praegugi ei söö ju inimesed ümber maailma ühesugust toitu, jutud naisviikingitest ja vanadest matriarhaadil põhinevatest kultuuridest, mis on tegelikult paaril mitmetitõlgendataval leiul põhinevad soovunelmad.
Raamat küll pigem näitab, kui palju on teadus arenenud ja kui paljut me oma päritolust selle tõttu teada võime saada (otseselt tutvustatakse geenitestide põnevat maailma), kuid kõige tähelepanuväärsemaks oli mu meelest just see, et tegelikult on need siiski tillukesed augud, millest minevikku piiluda. Me võime küll saada teada mida söödi, kuidas elati, millega tegeldi, kuid me ei saa iial teada, kuidas mõeldi, sest me tõlgendame kõiki märke vastavalt tänapäevasele inimkogemusele. Kas me oleme samasugused nagu olid nemad? Kas me tunneme samamoodi? Kas mingisugune üldinimlikkus on olemas või selle tekkimine kusagil ajaloos tuvastatav? Ilmselt just oma juurte tundmaõppimiseks suguvõsa uuritaksegi, kuid kas me ilma kirjalike jälgedeta siiski saame aimu, millised meie eellased olid? Kõik kaob. Ilmselt on tulevikuteadlastel sellevõrra lihtsam, meist jääb ju märk maha?! Ilmselt mõtlesid sama ka kadunud põlved. Küll nad meist kuulevad ja aru saavad! Düstoopiates ju tulevikuinimesed sageli loevad meie kirjutatud tekste, kuid ei saa nende mõttest aru - nad võtavad kõike oma reaalsusega, mis meie omaga kokku langeda ei pruugi.
Just see tõlgendamise keerukus jäi mulle sellest raamatust enim meelde. Mida rohkem me teame, seda rohkem saame aru, et me ei tea veel mitte midagi ja kas üldse kunagi teada saame? Mulle tundus, et autor on selles osas positiivsem kui mina, kuigi ta toob pidevalt põnevaid kõrvalepõikeid, kuidas erinevad isiksused ja päevapoliitika teadust läbi ajaloo mõjutanud on ja ka edaspidi mõjutavad. Sellegipoolest on see minu jaoks haaravam kui lihtsad, selged ja kõike paikapanevad lõpliku tõe teooriad. Maailm on liiga keeruline, et olla nii lihtne.
Aitäh Varrakule põneva ja inspireeriva raamatu eest!
Ma ei väsi soovitamast Bill Brysoni teadusajaloo raamatut:
VastaKustuta"A Short History of Nearly Everything by American author Bill Bryson is a popular science book that explains some areas of science, using easily accessible language that appeals more so to the general public than many other books dedicated to the subject."
Ja lugeda tasuks originaali, mitte eesti tõlget - inglisekeelne versioon on läbivalt humoorikas, füüsik Käämbre tõlkes on nali kahjuks kaduma läinud.
Dan Brown'i raamatuid ma enam lugema ei kipu, Bojs'i teosest pole aga midagi seni kuulnud. Hoopis üldisemalt ammuse ajaloo teemal (omades mõningat akadeemilist baasi). Inimeste ajalugu on muidugi huvitav... aga samas... pusletükkide ja teooriate suhe on põhimõtteliselt selline, et ega ühe tüki vaatamisest targemaks ei saa, kui pole ettekujutust tervikust. Ja lisaks sellele - inimeste kirjas olev ajalugu on kogu eelneva inimeste ajalooga võrreldes nii lühike, et mõndagi on võimalik seletada ka tänapäevast tagasi minevikku projitseerides, alati pole see vale.
VastaKustutaNt marksistid arvasid, et inimese eellased hakkasid kasutama kaevamiskepikest ja sealt algas kõik see tööriistade asi ja progress. Aga võib-olla hakkasid nad hoopiski esmalt kepikesega selga sügama? Miks pidi just töö ahvist inimese tegema? Miskipärast on ettekujutus, et ilma kepikesteta ja tuleta olid inimeste eellased nõrgad ja koledad, muud olendid olid ägedad ja hästi kohanenud, aga inimesed muudkui vaakusid hinge :) Kui neil olemine poleks üsna OK olnud, ei nad siis ka helget tulevikku poleks näinud. Lühiduse huvides jätaks palju vahele ja jõuaks tagasi tänapäeva, kepikeste jmt juurde. Vaatame korraks, mis meid tänapäeval huvitab, kõige enam köidab? Vastus on täiesti ühene - kõige köitvam on see, kuidas üks inimene teisele rusikaga ilge obaduse annab. Vaatajate tungivatele soovidele ja raugematule huvile vastu tulles kujutatakse seda lugematult ja pidevalt. See on meie liigi seisukohalt suurim revolutsioon - pigistada käsi rusikasse ja virutada vastu liigikaaslase haprat näokoljut. Selle (vaistlikult vastumeelse käitumise) poolest erineme me inimahvidest. Ja see pani liikuma järgnevad arengud, kepikesed jäid nüüd teisele plaanile ja inimesed haarasid kätte tõhusad kaikad. Jnejnejne
ee ei:::
VastaKustuta1) Kõikse olulisem on saada enda järglastele kõige parem võimalik kaas-lapsevanem. Parima partneri leidmine käib tihti kolju pihta koputamise teel. Aga eesmärk on siiski kepp, mitte kolakas
2) Kuna endale partneri leidmise episoodide arv on elus suht piiratud (tsivilisatsioon, monogaamia ja muu sihuke jama), peab asendustegevusena vaatama, kuidas teised endale partnereid valivad, või neile meeldimiseks ressursse kindlustavad. Aga ka kindrali eesmärk pole mitte "vallutada naaberriik", vaid "näidata ennast kui vägevat isast".
Ma sain just selle raamatu läbi ja mõtlesin, et uurin, mida teised on selle kohta arvanud. Nii sattusingi käesolevale postitusele. Aitäh nii hästi sõnastatud ja huvitava ülevaate eest! Tundub, et nüüd saan ka ise paremini aru, mida äsja raamatust lugesin :D Aga kõige põnevam oli see, et mina lugesin Dan Browni "Päritolu" vahetult enne Karin Bojsi "Euroopa perekonda". Justkui oleks kusagil ilmaruumis paika pandud, et need kaks raamatut moodustavad omamoodi ideedetandemi, mis tuleks järjestikku ette võtta ;)
VastaKustuta