Ses osas meenub üks väga vana kogemus enam kui kümne aasta tagant, kui olime Egiptuses majutatud mingisse hotelli, kus enamik külastajaid olid vist prantslased (või hispaanlased, itaallased, portugallased - kes neil ikka vahet teeb, eks...) ja iga meie puhkusepäev algas kisa ja trampimisega umbes kella seitsme paiku hommikul (ei no vabalt võis see kell 9 ka olla, sest me olime noored ja siis tundubki kell 9 seitsmena), sest kuumaverelised olid ärganud ja suundusid oma päeva alustama - naised sädistasid, mehed naersid valjult, lapsed möllasid. Õudus ühesõnaga. Meenub ka ühe sõbra kogemus romadest naabritega, kelle kohta sõber arvas, et nood vist ei maga üldse - vabalt võidi öösel kell 4 ukse taha ilmuda ja küsida, kas saaks äkki arvutiasjus abi. Võib-olla sellised temperamentsed tüübid peavad siestat või on tõesti nende unevajadus kordi väiksem?
Mõtlesime toona hotellis, et huvitav, kas meiesugused uimased põhjamaalased ka kedagi sellisel viisil ärritavad? Kas Duracelli jäneseid häirib, et me justkui uimerdame neil jalus? Ma arvan, et nad oma intensiivsuses ei pane meid ehk tähelegi. Muidugi, kui mõned rahvuskaaslased tilga kangemat saavad, võivad nad muutuda kordi väljakannatamatumateks (ma ei suuda, kas sai see sõna nüüd õigesti??) kui kuumaverelised kunagi. No seal samas Egiptuses otsisime me sõbrannaga massööri ruumi ja küsisime juhatust ainsate eestlaste käest, kes selles hotellis peale meie veel majutusid (või siis oli mõni veel, aga see oli väga madalat profiili hoidev) - sellised hommikul kell 10 basseini ääres umbjoobnud päikesest lillaks põlenud poisid. Nood muidugi vaatasid meid kui oma rahvuse mahamüüjaid lolle blondiine: "Mis te läh´te sinna ja las´te mustadel meestel ennast käpedada vä, raisk?!" Me pärast imestasime, miks selliselt meelestatud tüübid oma õlut üldse "kodus laukaserval" ei tarbi ja niivõrd ärritavasse keskkonda reisivad?
Samuti meenub tagantjärgi see, kuidas me ühel teisel kuurortreisil samasse sihtkohta nägime basseini ääres imelikku seltskonda - venelased,
Kui ma sellel teemal kõik ausalt kirja paneksin, siis mul hästi ei läheks. Lahjendatult seega - arvan, et kirg meie postprotestantlikul mõtteväljal seostub mõistetega kiusatus ja keelatud. Nii et jupp aega tuleb kirega maadelda, siis süümepiinadega järele anda ja segaste tunnetega sellele alluda jne. Kirglikud on meil (mõningase hirmuga ja paratamatu hukkamõistuga leppivad) kalamehed ja spordisõbrad. Eemalt vaadates me samastame kirega ka selle, et vene mehed oma naisi kolgivad, aga siin võiks ikkagi kirge täpsemalt defineerida. Vene naised (valdavalt) on aastasadu kestnud vägivalla all muidugi mehistunud (kohanenud, muteerunud jmt), aga kirest rääkides jätaks selle ja kiremõrvad jmt välja, et saaks seda nähtust vaadelda teisiti kui kirg/vägivald/ebameeldivused. Loodan, et kõik vaidlevad mulle vastu igas punktis.
VastaKustuta