Primo Levi. Kas see on inimene

Olgu öeldud, et kirjutan ma raamatu kõige uuemast versioonist, varasemalt on "Kas see on inimene" ilmunud eesti keeles koos loo järjega "Hingetõmbeaeg".

Auschwitzist on palju raamatuid kirjutatud ning nii mõndagi olen ka ise lugenud, seepärast üritan keskenduda sellele, mis teeb just selle loo omapäraseks. Miks üldse lugeda selliseid raamatuid, mis räägivad millestki nii koledast? Mina loen näiteks sellepärast, et teada saada - mismoodi? miks? kuidas oli see võimalik? Antud küsimustele vastab loetud teostest just Primo Levi oma kõige paremini, sest tegemist on pigem arutleva raamatuga kui konkreetselt ühe inimese looga, lugedes jääb peategelane pigem kõrvaltvaatajaks. Tegemist on üsna fragmentaarse looga, seda möönab eessõnas ka autor ise, kuid mu hinnangul see raamatut kehvemaks ei tee, ehk küll vähem "kirjanduslikuks", aga rohkem mõjusamaks. Lugu sai kirja alates detsembrist 1945, seega üsna vahetult, osad peatükid on pigem üldised arutlused, mida peategelase lugu lihtsalt läbib, teised aga kirjeldavad otseseid päevasündmusi. Mulle meeldisid need arutlused isegi rohkem ("meeldis rohkem" on muidugi absoluutselt kohatu väljend selle teose kontekstis), sest igapäevaelu absurd on tegelikult üsna sama Gulagiga (ja ilmselt praeguse aja sunnitöölaagritega Põhja-Koreas...), mis Auschwitzi teistsuguseks tegi,olid ju just nimelt need korstnad - jah, Gulagis tapeti inimesi tööga, kuid otsest süstemaatilist hävitamist ette ei oldud nähtud.

Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks, aga ometi vastab Levi mitmetele seda teemat puudutavatele ebamugavatele küsimustele otse. Neid oli ju palju, miks nad vastu ei hakanud? Tegelikult vastab sellele küsimusele kogu raamat, mis sisuliselt keskendubki dehumaniseerimise võimalikkusele. Kui inimeselt võtta ära kõik, mis teda teisest temasugusest eristab (isiklikud asjad, riided, juuksed, lähedased suhted), kohelda teda kui mitte-inimest, kuid samas allutada ta absurdsetele reeglitele, kaotab suur osa inimesi igasuguse pidepunkti ja kontakti reaalsusega. Levi arvab isegi, et oleks see "sotsiaalne eksperiment" (kohati näeb ta koonduslaagreid niimoodi) kauem kestnud, oleks see võinud tekitada ka täiesti uue keele (osati žargoo ju tekkiski), sest laagrite reaalsus ei sarnanenud kuidagi eluga väljas. Näitena toob ta sõnad "nälg" ja "külm", mida tavainimene hoopis teistes kategooriates kasutab.

Samuti kirjutab ta ausalt sellest, miks osa inimesi ellu jäi ja suurem osa mitte. Ma olen alati koonduslaagritest lugedes (need lood on ju ellujäänute kirjutatud) mõelnud, kuidas need inimesed tegelikult riskisid ning võitlesid oma elu nimel ning arvanud, et enamik ei oleks olnud selleks võimelised, enamik oleks lihtsalt vooluga kaasa läinud. Levi ütleb ausalt, et kõik vooluga kaasa minejad surevad. Kui sa ei sahkerda, mata maha oma moraali, müü ennast mingil moel, et saada lisahüvesid, siis ellu sa ei jää. Halastamatu looduslik valik."Alistuda on ääretult lihtne; piisab, kui täita kõik saadud korraldused, leppida ainult oma portsuga, alluda laagri- ja töödistsipliinile. Kogemus on näidanud, et üksnes erandjuhul võib selliselt vastu pidada üle kolme kuu." (lk 98)
"Kui allajääjatel pole oma lugu ja kui hukatusse viib üksainuke lai tee, siis pääsemise teid on palju, nad on rängad ja ettearvamatud." (lk 99) Enamik meist läheks sellele laiale teele. Inimene on karjaloom, kuid kas sellest kohutavast ajalooeksperimendist ei tulene otseselt, et ellu jääda on võimalik vaid oma teed minnes, sealjuures sageli inimlikkuseks peetavat hüljates? Inimlik on vahel elus teiste abi vajada ja normaalne inimühiskond seda pakubki, selle lagunedes (nagu laagrites) aga hukkub enamik inimesi, keda normaalse ühiskonna mehhanismid kriisihetkedel vee peal hoiavad. Ja tuleb välja, et suurem osa meist on sellised abivajajad.

Levi kirjeldab ka seda, kuidas 1944. aasta lõpus hukatakse laagris keegi Birkenau mässust osavõtnu, kes enne poomist hõikab "Seltsimehed, mina olen viimane!" ning kuidas peale seda tabab Levit ja ta sõpra häbi, sest nad mõistavad, et hoolimata ellujäämisest ei suudaks nemad siiski vastu hakata, sest nende tahe on  niivõrd murtud, et ainus asi millega nad tegeleda suudavad ongi enda ellujätmine, seevastu see poodud mees "pidi olema kõva, olema tehtud teisest puust kui meie, sest need olud, mis meid murdsid, ei suutnud teda painutada." (lk 166) Kujutan ette, et enamik meist peab end tavaolukorras kõvaks ja paindumatuks, kuid sellised lood näitavad, et pole me seda mitte. "Miks nad vastu ei hakanud?" on niimoodi mõeldes ju kerge küsida. Tugevad siiski enamasti tapetakse, nõrgemad hukkuvad ning ainult üksikud keskmised tulevad koju, need, kes aktiivselt iseenda ellujäämisele keskendusid.

Kas see on inimene, küsib Primo Levi ja seda mitte ainult koletuid tegusid teinud indiviidide kohta. Raamatu pealkiri ei märgi ainult natsismi ebainimlikkust, vaid püüab leida seda piiri, millest üle astudes koonduslaagrid toimima hakkavad - et ühed hakkavad teisi selekteerima ja teised vaikides surema. Levi kirjutab: "Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad, just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis asi." (lk 191) Kui meile tuleb vastu teine inimene, siis me peaksime suutma temaga suurel määral samastuda - tal on mingid vajadused nagu meil, omad rõõmud-mured, lähedased, mõtted, me ei näe teda kui hunnikut mateeriat. Me ei näe niimoodi isegi loomi (kuigi ma usun, et mõned näevad) ja meile tundub uskumatuna, et niimoodi üldse saaks - näha inimest, kui asja. Koonduslaagrite kogemus näitab meile aga ähvardavalt, et see on täiesti võimalik. Siia lõppu sobib hästi autori tõdemus raamatu sissejuhatusest, miks ta üldse oma loo kirja pani ning mis on ilmselt ka üks tsiteeritumaid kohti teosest:
"Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane". Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager." (lk 7)

Aitäh Varrakule raamatu eest!