L. teatas siin ükspäev, et tema küll lapsena Pipit lugenud ei ole, sest ta poleks iialgi kätte võtnud raamatut, mille peategelane on tüdruk. Oh, well. Kuna tema puhul ei ole tegemist mingisuguse veendunud machoga, siis ju nii oli täiesti tavaline mõelda. Olla tüdruk on alandav. Mina seevastu lugesin kõiki neid J. Verne'e ja K. May'sid nagu temagi ning püüdsin unustada seda, et kõik peategelased on mehed ning minusugune sobiks neis raamatutes pigem kellelegi teed serveerima. Üldiselt võttis mu toonased tundmused hästi kokku vist Lohejooksjast pärit ütlus, kus poiss nendib oma õe kohta, et "tal lihtsalt ei olnud õnne poisina sündida."
Aga Pipi ei olnud siiski sugugi minu kangelane, mis sest, et üks väheseid tüdrukuid! Fuih, Pipi ei meeldinud mulle kohe üldse! Pipi oli lugupidamatu täiskasvanute suhtes, Pipi valetas, Pipi ei austanud koolikorda ja oli üldse igapidi vastutustundetu. Ta jäi ju ometi rumalaks niimoodi!? Ma ei tea, miks, aga mina armastasin lapsena reegleid. Reeglid olid vanemad kui meie ja ma mõistsin alati teravalt hukka kõik, kes neid ei järginud. Lapsed peavad reeglitele alluma ja nii on, muidu neist ei saa tulevikus korralikke ühiskonnaliikmeid. Ma oleks aru saanud, kui Pipi oleks maailma muutnud sellega, et ta oleks kõigile küsimustele õiged vastused andnud, tubli ja hoolas olnud ning läbi selle tippu tõusnud. Õnneks ma ei tulnud selle peale, et tegelikult asjad nii ei käi ja õigesti käitudes saad olla Annika, aga mitte Pipi. Et parimal juhul oledki Annika, see on lagi. Et Pipi oligi ebareaalne.
Alles kunagi vanemana tulin selle peale, et reegleid ei pea järgima. Ja see on lõbus.
Seoses selle reeglite ja korra teemaga olen märganud arvamusi, et lastega peredel olla raske üürikorterit saada, sest lapsed lagastavat. Huvitav on see, et minu lapsed on selle reeglitearmastuse vist geenidega kaasa saanud ja avastavad ka alles hiljem, et hammaste pesemise asemel võib lihtsalt harja märjaks teha jne, aga nad ei ole tõesti iial lagastanud. Nad pigem küsivad suurte silmadega, et miks peaks toiduga mängima või seinale kirjutama - see on ju vale?! On ju lausa teooriaid, et lapsel tuleb lasta mäkerdada, kuidas ta muidu õpib jne. Vot mina ei suutnud seda, ma tõesti toitsingi lapsi nii kaua, kuni nad lusika pealt midagi maha ei ajanud. Olen kuulnud arvamust, et see ju õudne piin, lihtsam on lasta lapsel ise toimetada. Ei! Minu jaoks ei olnud, piin oleks olnud laga koristamine. Sööma nad on igatahes õppinud. Ekstreemsema poole pealt, ma võisin mõlema lapsega vabalt sel ajal magada, kui nemad toas mängisid, sest nad tõepoolest mängisidki kogu selle aja vaikselt oma asjadega, mitte ei pööranud elamist segamini. Ausalt, mitte ühtegi pahandust ei meenu, kus ma oleksin saanud hüüda, et kuidas sa ometi millegi sellise peale üldse tulla said! Või ongi hoopis nii, et need, kel lapsena pidurit peal ei ole, tekib see tunnetus suuremana, aga minusugustel on just siis probleeme korrast kinni pidamisega? Ükskord ma näiteks peksin mingi võõra auto aknad telliskiviga sisse, sest noh, lihtsalt tuli tuju ja kedagi ei olnud nägemas...Mina, valge põllekesega puhas plika, kelles Pipi reeglitest üleastumised tülgastust tekitasid. Ilmselt jõudis mulle Pipi ebareaalsus alles siis kohale ning ma otsustasin iga hinna eest päriselus Pipist šokeerivam olla. Valge põllekese minevikust oli sealjuures suur kasu, sest mitte keegi uskunud, et minusugune mõneks pahateoks võimeline oleks.
Nii nad räägivad jah, et kui sa oma pahandusi õigel ajal ära ei tee, siis teed hiljem ja hullemini.
VastaKustutaVäga huvitav teema. Ma ei armastanud samuti Pipit, üsna samadel põhjustel ja olin pigem Annika. Aga kuna see polnud üldse mu nn mõjuraamat, siis ma ei usu, et ühtegi tegu sellest punktist hindasin.
VastaKustutaSinu akendepeksmise näitega tuli mul meelde analoogne. Läksime täditütrega ühte keldrisse ja peksime seal olevad hoidised puruks.
Miks? Lihtsalt. Ei olnudki põhjust, ei väljakutset, ei põnevust. Mõlemad olime tublid tüdrukud, ja tegime. Lihtsalt.
Ehk siis minusuguste jaoks on vaja piire. Sest kui neid pole, siis ma teen mis pähe tuleb.
Mu vanemad ei piiranud mind reeglitega, ma kasvasin üsna omapead, õel silma peal hoides.
Mul olid piirid olemas ja ma pidasin just seda põhjuseks, miks neid murda oli vaja. Teisalt, ma püsisin oma piiriderikkumisega alati turvalises tsoonis, mis kuhugi koledate tagajärgedeni ei viinud (koolist väljaviskamine vms).
KustutaHuvitav, mul on väiksest peale olnud selles mõttes ülearenenud empaatiavõime, et ma ei suudaks midagi sellist teha, mõtleks kohe, et "MUL oleks küll kurb, kui keegi MINU moosi puruks lööks". Ja jääbki tegemata. Või et varastamine pole halb, sest varastamine, sest no mingi suurkorporatsioon ei jää sellest vaesemaks, kui keegi pätsi saia kotti paneb, vaid varastamine on halb, sest vereimejatest suurkorporatsioon on asjad seadnud nii, et vaene kassapidaja maksab üldiselt oma taskust puudujäägi kinni - ja vaesest kassapidajast on ju kahju.
KustutaVõi näiteks kas või seinale sodimine - mulle väga meeldib ilus grafiti, nii et ma ei ole ideoloogiliselt selle vastu, aga ma ei suudaks ise seinale sodida, sest ma ei oska joonistada ja kuidagi lausa haiget teeb teadmine, et minu pärast oleks hiljem sein kole ja kõik möödakõndijad peavad koledust nägema. Kui on midagi ilusat või kas või midagi originaalset, mõtlemapanevat, siis mind ei häiri, et see sein tehniliselt kellelegi kuulub.
See mõte, miks ma seda ometi tegin, kellelgi on nüüd ju halb ja ma seda tegelikult ei soovinud, tuli mul kohe pärast tegu, enne oli lihtsalt tohutu adrenaliinilaks. Ma pigem arvan, et halb impulsside kontroll, mitte isegi empaatiapuudus. Enne teeb, pärast mõtleb.
KustutaHuvitav, minu jaoks oli Pipi raamat, kus olid paar vàrvilist pilti. Väga detailiderohket! Ma võisin tunde lihtsalt uurida neid poeriiuleid ja unistada, kuidas ma sellises kohas mängiksin. Pipi ei olnud minu jaoks laps või eeskuju, lihtsalt raamatukangelane. Lugusid täielikult lugesin alles täiskasvanuna.
VastaKustutaMinu lemmik oli Bullerby ja ma unistan siiani päris oma verandaga majast.