Kivirähk on kuulsam oma humoorika poole pealt, kuid ka tema lüürilist külge ei tasuks alahinnata. "Sinises sarvedega loomas" on need mõlemad meisterlikult esil. Peategelase mõttelend manab hetkega silme ette mõne Kivirähki lasteraamatu-väärse loo, kuigi jah, esimesena meenus see, kus naabrinaine liiga kauaks vetsu istuma oli jäänud ning see oleks ilmselt lasteraamatusse liig, aga Kivirähk tõesti puistab selliseid lugusid nagu pintsakukäisest. Eriline inimtüüp? Eriline on ka raamatu peategelane Oskar Kallis, "ei lind ega loom", kummaline külaline, kes kuidagi ei sobitu tavalisse halli argimaailma. Ei ole see ju mingi õige eestlane, kes kulm kipras rasket tööd ei rühma ega elu kiru?! Sai ju Kivirähkki kunagi Valli baari püsikundede käest riielda, et miks eesti rahvast nõnda valesti kujutab, meie oleme ikka tõsised inimesed, mitte mingid naljahambad, kes pahupidi kasukas seljas ja seep suus, arutult mööda laant silkavad. Kui sa ei sobitu, tunned ju, et lihtsam oleks olla kusagil mujal.
Raamatu peategelane selle "kusagil mujal" ka avastab. Võiks ehk nuriseda, et argielusekeldused veidi pikaks venivad enne raamatu suurt ja lüürilist finaali, kuid eks elu tikubki vahele tulema. Aga see lõpp...Mind veidi ehmatas Kivirähk "Tilda ja tolmuingliga", sellega, kuidas ta suutis mu peaaegu nutma ajada (tema? naljamees?) imeilusa ja südamliku elu ringkäigu ideega, looga, mis muudab surma arusaadavaks osaks elust ka lapsest lugeja jaoks. Et see ei ole midagi õudset, mida karta, vaid surmas saab ka elu ilu näha. Sama teeb Kivirähk nüüd "Sinises sarvedega loomas", aga täiskasvanute jaoks. Ma ei tea, kas ta on seda teadlikult teinud, võtnud oma missiooniks elu seda tabuks peetavat tahku mõtestada, aga mu meelest tänuväärne tegu. Ma ei ole kunagi usaldanud religioone, sest nende tehtav on läbinähtav - pakkuda lootust, et maine elu on vaid kübeke ringkäigust ja sellele järgneb miskit paremat. No muidugi, inimesed ju kangesti tahaksid seda. Igasugu religioonide teispoolsusega on aga see häda, et need on kellegi teise poolt paika pandud maailmad - sada neitsit või lõvi kaisus talleke. Aga kas me oleme lõpuni rahul kellegi teise disainitud paradiisis? Kivirähki tegelased (Oskar ja vanaema) disainivad oma teispoolsuse ise. Ühel on selleks armastus, teisel Jeesus ja Neitsi Maarja. Sa lahustud enda fantaasias. Kas see pole mitte tore ega omamoodi stiimul mõelda kauneid mõtteid? Mulle tundub "Sinine sarvedega loom" ilusa ja lohutava loona. Võib-olla, et keegi teine loeb sellest hoopis midagi muud välja ega ole üldse nõus? Mulle ikkagi näib, et on õige - ainus vabadus on sinu peas. Kasuta seda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar