Järgneb õuduslugu: laman mina kenasti voodis, käed teki peal ja ootan und, kui äkki ütleb aju oma külma häälega, mis juhtkui vihjaks sellele, et ta küll elab minu peas, aga muud meil ühist pole: "Tead, sa kirjutasid oma viimases postituses materiaalne jotiga? Kaks korda."
No ma tõesti ei viitsinud enam arvutit sisse lülitada, niikuinii olid kõik seda juba näinud ka, igatahes see on jälle üks huvitav asi, mida analüüsida. Ma, muuseas, mäletan, kuidas mõtlesin, näed "materjal" käib jotiga, "materiaalne" mitte, ning kirjutasin seejärel kaks korda selle sõna just jotiga. Miks? Ilmselt haaras aju esimesest seosest kinni ega vaevanud end teisega. Umbes nii nagu sa poest tulles paned alati võtmed ühte kindlasse kohta, aga ühel päeval on mingi takistus ja mõtled, et korra toetan nad siia kaminasimsile hoopis, küll mul meelde jääb, et siia said. Pärast poolt tundi tuuseldamist ja kirumist ning lõpuks võtmete leidmist meenub tõesti, et nii sai mõeldud. Ajul on omad tegemised, ära sega teda.
Otsapidi see automaadi teema, millest eilegi kirjutatud sai. Kõige ohtlikum olla lasta end opereerida vanal ja kogenud kirurgil, tõenäosus, et tema apsaka teeb olla suurem kui noorel, kes piinlikult ennast jälgib (eeldusel, et tegemist ei ole noore, lolli ja kohmakaga), sest vana on juba automaat. Niisamuti on mul tööl - meil on siin isikukoodid, mida
Kogu aeg ennast kontrollida ilmselt ei saa, aga hirmutav on teadvustada, et jah, ka siis, kui teadvust kodus ei ole, laseb aju automaadil edasi, sinu asi on pärast killud kokku korjata. Umbes nii nagu mõnel purjus või pilves peaga, aga siis on see arusaadav, niisama lolliks minna ei ole üldse nii aktsepteeritav.
Nii piinlik on vaadata, kuidas su aju omaette toimetab. Rumal ja klišeedes kinni on teine, ei tahaks üldse omaks tunnistada. Kui ma Kivirähkist kirjutasin, mainisin tema "Tilda ja tolmuingli" nimelist raamatut, mis te arvate, mida ma tegelikult kirjutasin? Muidugi "Tilda ja tarakanid", sest ma loen sellenimelist blogi ja ilmselt on see sõnapaar mul tihedamalt silme ees. Kustutasin "tarakanid" ära ja asendasin "tolmurullidega"...Miks? Sest mu laps oli hiljuti tolmurullidest raamatu kirjutanud. Õudne sabotöör on see aju. Õnneks mul on see häda küljes, et ma kaua piinlikkuses praadida ei viitsi ja kavatsen ikka oma mula edasi kirjutada. Antagu andeks.
Mu arust on "Tilda ja tarakanid" (blogi) kõvasti parem lugemine kui Kiviräha raamat, nii et hea näpuka tegid :)
VastaKustutaHehee, aga selle sa just eelmises postituses ise seletasid ära, kuidas töö juures sellised vead saavad tekkida:
VastaKustuta"...mu iganädalaseks missiooniks on ikkagi ka muusikasse süveneda ja uut avastada, seda ma saan teha ainult töö taustaks, millegipärast see mind muusikale keskendumast ei sega, kuigi ei saaks öelda, et ma oma tööd ilma mõtlemata teha saaks."
Järelikult on aju ühel hetkel ikkagi muusikast nii haaratud, et ei pane tähelegi, kui samal ajal käsitsi häiret maha võtad.
Kas just muusikast, võib-olla ka lihtsalt oma mõtetes, aga jah, töö tegemine on umbes selline asi nagu kõndimine, mille juures sa ei mõtle, et nüüd tõstan vasaku jala parema ette.
KustutaMina mõtlesin selle peale kohe, et äkki sina oled ka Feministeeriumi "vägivallatseja sõbranna" artikli autor, sest seal li ka J-iga materialiseerumine. Noh, et täpselt sama ajastusega enamvähem sama viga.
VastaKustutaA äkki FM artikli autor _tahtis_, et teda peetaks meie Marcaks, ja tegi meelega sellise vea?
KustutaMiks? Sest, nagu te täna mujalt lugeda saite: "ta on väga tark, nagu feministid viimasel ajal üldse kipuvad olema".
Rents: ma ise ka kohe peale kirjutamist avastasin selle ja mõtlesin, kas peaks mainima, et ma ei ole see sõbranna :) Minu mäletamist mööda on too autor keegi kohalik venelanna.
KustutaKaur: kust mujalt ja mida?
Päeva Kivisildnik on see :)
Kustutahttps://uueduudised.ee/arvamus/kivisildnik-loobuge-valge-mehe-tehnoloogitest/
Lugesin su postitusest "Tilda ja tarakanid" ning mu aju isegi teatas mulle, et midagi on siin valesti, aga ma ei reageerinud sellele mõttele ja alles praegu sain aru.. aaa jaa, selles oli asi. Nii et ajud teevad kõigil vahel praaki 🙂.
VastaKustutaNojah, see ka veel, et sa võid ju ruttu oma vea ära parandada, aga blogilugemisprogrammides teksti ikka ei uuendata. Ma lootsin, et keegi ei näinud seda :)
KustutaJa minu aju isegi ei registreerinud seda errorit, käisin just spetsjomm feedlyst järgi vaatamas. Ongi tarakanid. Tänks, aju.
KustutaSee tuleb NII tuttav ette – laman voodis, käed teki peal, ja ootan und, ja äkki ütleb aju, et olen enne magamaminekut avaldatud postituses a) mingi tobeda grammatilise vea teinud, b) öelnud rohkem kui pidanuks, c) öelnud vähem kui pidanuks.
VastaKustutaPole harvad juhused, kus kobin teki alt välja, lülitan arvuti sisse ja teen paranduse, sest vastasel juhul (kuna minu õhtu on teie hommik) on selleks ajaks, kui minu uni tehtud, sealpool ookeani juba iga viimanegi lugeja aru saanud, et olen kirjaoskamatu või muidu imelik.
Aga Tilda ja tarakanid on Kivirähust igal juhul parem.
Mul lähevad viimasel ajal automaalselt t ja d vahetusse. Reeglina loen oma postitused läbi enne avaldamist aga ikka avastan. Ilmselt mingi vanadusega kaasnev kolehaigus :D ja jube piinlik on ka.
VastaKustuta