ehk "Minu misantroopia põhjused". Ma kaalusin kaua, kas sellest üldse kirjutada, äkki pole sobilik ja äkki keegi tunneb kedagi, aga samas on see teema, mis mu meeleolu viimasel ajal kõige rohkem mõjutab. Teisalt tundub ikkagi natuke vajalik ka selle teise poole, ehk siis "vastiku tööandja" olukorra tutvustamine.
Võib-olla keegi mäletab veel, kuidas me varakevadel töötajat otsisime. Filoloogi me endale ei saanud, heale inimesele tuli parem pakkumine, pärast seda jantisime veel pikalt, kuni saabus keegi otse tootvalt töölt ja tegi testi sama edukalt kui filoloog. Ma isegi ei tea, mis taust tal oli, sest tookord olime nii meeleheitel, et ei hakanud CV-d küsimagi. Kurjamil on tore laul "Joodikud on andekad", mis paistab ka suurel määral paika pidavat. Alguses ma tõesti arvasin, et inimesel on ehk tõesti soodumus toidumürgitusteks, aga kui ma ühel päeval ta kõrval seisin, et miskit selgitada, siis sain aru, et tegemist on olnud pigem alkoholimürgitusega...Lõpuks tegin esimest korda elus inimesele kirjaliku hoiatuse, väga vastik tunne oli, aga selleks ajaks oli tegelikult neid töölt põhjuseta puudumisi ja hilinemisi isegi rohkem kui ühe hoiatuse jagu. Pealegi õnnestus meil ju kohe värbamisest koroonakriisi maabuda, mis tähendas palgatoetust ja vähem tööd, tulime nii palju vastu, et inimene sai 3-4 tunni töö eest täispalga. Ühel päeval ta aga lihtsalt enam üldse ei tulnud, blokkis kõik suhtluskanalid ja kõik. Saatsime lõpparve, mis ikka. Ja mul on paganama kahju, sest ta oli tegelikult tore inimene, ülikiire taibuga, andekas, intelligentne. Ma loodan, et tal läheb hästi ja see ei olnud tema esimene samm täielikus allakäigus. Mõtlen, et mul ei oleks isegi tema vanuses (noor) olnud julgust niimoodi sildu põletada.
Igatahes vahepeal koroona mõju vähenes ja meil oli palju tööd. Kõigepealt üritasin tööle värvata eelmisel konkursil teisele kohale jäänut, aga tema enam huvitatud ei olnud. Uus konkurss kulgeb siiani sama "edukalt" kui eelmine. Hordides kirjaoskamatuid - inimene lõpetab Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala kirjakeelt absoluutselt valdamata ja kandideerib kuulutusele, kus eeldatakse head keelevaistu ja täpsust (sõnad "loaatötaaja ja "fänziinesid"), inimene on lõpetanud Descartes´i Lütseumi ega tea, kuidas see kirjutatakse, inimene kandideerib rutiinitaluvust eeldavale töökohale ja kirjutab, et "kontoris istumist nõudvat tööd kindlasti teha ei soovi" või "äkki mul hakkab kuu aja pärast igav?", inimene lihtsalt valetab "olen teie ettevõtte klient" (meil pole Eestis kliente, eraisikust kliente üldse mitte) või "olen teist palju head kuulnud" (sa ei tea meid, raudselt).
Testtööle oleme ka kena karja kutsunud. Ma tunnen, et järgmine kord pean lisama kuulutusse hügieeninõude, sest 13st 3 haisesid, üks lausa kohutavalt. Tänapäevastes kontorites ei käi ju aknad ka lahti. Taas see paradoks, et "issand kui tore, ma kohe tulen teile tööle, andke ainult võimalus!" ja kirjutab kõigi inimeste sünniaasta ette 19 asemel 20, sest ei saa aru, mida see sajand tähendab. Lisab, "mina ei tea, see programm viskas jah, et viga koodis, aga ma enda arust kirjutasin küll kõik õigesti ja ignoreerisin seda hoiatust!" Küsimine on patt.
Kuna tööd on tõesti piisavalt, siis otsustasin, et ma enam ei jõua, esmaspäevast võtan ühe neist tööle, äkki õpib töö käigus. Kolmapäeval saadan kirja, inimene vastab, et väga tore, aga mis värk teil üldse on, mis leping, mis palk, mis tööaeg? See kõik oli juba töökuulutuses kirjas. Kirjutan uuesti. Siiani mitte mingit vastust, ma söön oma mütsi ära, kui ta homme ilmub.
Ja ma tean, enamik on tegelikult täiesti toredad, normaalsed ja usaldusväärsed inimesed, aga mulle jääb ikkagi tunne, et seal on põhjus, miks sa tööd otsid ja see põhjus peitub sinus endas.
Hah, jaa, see meenutab, kui meile tööle uut inimest otsiti. Nõudmised polnud midagi erakordset: pidi oskama saksa keelt (hästi) ja eesti keelt (väga hästi) aga ometi oli kandideerijaid vähe ja neist normaalseid (vastavale töökohale sobivaid) veel vähem. Lõpuks kutsusime ühe endise töötaja tagasi. Aga kui ma sinu seiklusi loen, siis mõtlen, et kandideeriksin või hea meelega ise, kui Tartus elaksin - mitte, et ennast just ülitargaks peaksin, aga huviga vaataksin, kas ülesanded on siis nii kontimurdvad :)
VastaKustuta"inimene vastab, et väga tore, aga mis värk teil üldse on, mis leping, mis palk, mis tööaeg? See kõik oli juba töökuulutuses kirjas. Kirjutan uuesti. " -
VastaKustutamul on inimestele infojagamisest täpselt sama kogemus. Ma saadan kirja, kus on kogu info olemas, ja küsin "kas sobib?" tükk aega ei tule mingit vastust, kuni tuleb ärev teade, kus küsitakse täpselt sama infot, mis algses kirjas.
Eriti veel siis, kui info on guugeldraivis (sest seda on palju ja see muutub, pilves on muudatusi parem teha, see säästab saja uue kirja saatmisest) ja ma jagan lihtsalt selle linki. Raudselt tuleb tagasi kiri, kus küsitakse midagi, mida oleks võinud sealt guugeldokist vaadata. Ja see on hea variant, halval variandil ei tule ka seda küsimiskirja, vaid loodetakse, et info ilmub ise pähe.
Infojagamisest. Mul on ses osas siiani õudusunenägusid tekitavad kogemused koeraühingu vedamise ajast. Näiteks: saadad laiali teated Ürituse kohta. Koht, kellaaeg, kõik vajalikud kellad ja viled. Ja siis hakkab meilile vastuseid tulema: mis kell? kus kohas? jne. Ja seda juhul, kui e-mailis oli kõik kenasti kirjas. Sellest, mis siis toimus, kui teavet otse meili ei pannud, üksnes lingi lisasin Ürituse lehele, sellest ma ei hakka rääkimagi.
Kustutajust TÄPSELT.
KustutaMõtlesin hiljuti, et kui ma peaks hakkama millalgi tööd otsima, tuleks kogemuste või erioskuste vms alla kindlasti üles märkida "kogemus inimestele info jagamisega" või "olen mitu korda saavutanud, et 20-30 inimest jõuavad samal ajal samasse kohta tegema seda, mida vaja".
KustutaKirjutasin eile Facebooki sissekande "endomondo pannakse kinni", sees viide Endomondo ametlikule uudisele. Paarikümne kommentaari järel küsib üks sõber "kust sa seda võtad". Ehk...
VastaKustutaKas te test-tööd netis ei saa teha lasta? Siis ei peaks mittesobivate tüüpide puhul oma aega raiskama. Selle korraldamine võib muidugi olla liiga kallis v keeruline. Aga võimalik oleks kindlasti. Arvuti-ilmas on see ammu üsna norm.
See veebis testimise idee on meil ka, aga siiani jäänud selle taha, et harva vaja ja pole näinud vajadust selle tegemiseks ressurssi kulutada.
KustutaKaua kodumaalt eemalolnuna jääb su jutu põhjal mulje, et tööpuudust Eestis karta pole, no vähemalt sellisel juhul kui pea mütsinagi asemel ka muud otstarvet teenib ;)
VastaKustutaTuli su lõpetust vaadates ("seal on põhjus", mitte eestikeelne "on põhjus") pähe, et nüüd, kui ma rohkem Twitteris ringi vaatan, mind kohutavalt häirib see, et pea kõik eestlased (eriti nooremad) kirjutavad, nagu nad teeksid oma peas toortõlget inglise keelest eesti keelde. Absoluutselt kõik on inglise keele süntaksiga, kuigi suuremas osas eestikeelsete sõnadega. Lisaks kogu meemimaterjal üle võetud, meeste kuningaks kutsumine jne, mis Eesti kultuurikontekstis lihtsalt imelik tundub (minusugusele vanamutile). Kohe imelik mõelda, et varsti räägimegi kõik nii. Blogides ei paista nii väga silma, aga no eks blogindus ole ka kaduv kunst jne.
VastaKustutaNaljakas, ma panin ise ka seda enda toortõlget tähele, aga too hetk miskipärast ei häirinud (sest ma olin ära joonud ühe 6,5%-se käsitööõlle?). Koolist mäletan, kuidas ma tagusin pead vastu lauda, kui keegi alustas jälle tõlkimist "seal on...".
KustutaAga selline keelekasutus imbub ajju küll, ei saa salata.
Ma üldse ei heida ette sulle seda, mulle endale meeldib ka seda stilistilises mõttes ja irooniliselt kasutada, hetkel lihtsalt Twitteri tõttu üleküllus. Ja mul on tunne, et seal ka inimesed kasutavad seda 99% ajast irooniliselt, see on lihtsalt selline asi, et alguses ütled irooniliselt "ei kommentaari", siis jääb külge ning viie aasta pärast kõik mõtlevad, et sa oledki loll. Nii et nüüd üritan end ettevaatlikult natuke rohkem kontrollida. Ega see mul megahästi välja ei tule.
KustutaRääkides ingliskeelsest süntaksist, siis ma pean endale pidevalt meelde tuletama et tegusõna on eesti keeles teisel kohal. See kõlab meile kõige loomulikumalt. Muidugi on ka teisi reegleid, mille vastu sageli eksitakse. See tuli kohe esimesena pähe.
Kustutategusõna rändab vahel ikka ringi ka, olenevalt kasvõi sellest, kas on kõrvallause või pealause ja mis sorti kõrvallause ja kuhu langeb lauserõhk... Meie käänatav-pööratav keel annab ju võimaluse sõnajärjega mängida ja nüansse väljendada.
KustutaMul endal hakkas vahepeal toortõlke-parasitismina sisse tükkima "see". Noh, et ütlen "see on hea, kui neblon läheb zebberblunki", selle asemel, et alustada lihtsalt "on hea, kui...".
Kui ise ükskord lõpuks tähele panin, hakkasin neid välja korjama.
Rändab küll ringi, aga julgen väita, et enamus ajast istub see lausel teisel kohal. Mu kunagine eesti keele õpetaja rõhutas sama meie kirjandeid lugedes. Noored ju loevad nii palju inglise keeles ja paratamatult hakkavad ka mõtlema võõrkeeles.
Kustutalauses*
Kustutahttps://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=5&p1=2&id=445
KustutaMa usun, et Nodsu oma spetsiifilise hariduse ja aastakümnetepikkuse tõlkijakarjääriga on seda raamatut varem ka näinud. Meile õpetati gümnaasiumis, mis on eesti keeles õige ja vale. Kõik ilus ja lihtne, must ja valge. Siis läksin ülikooli, kus kõrvaleriala oli eesti keel ja kirjandus, ning pidin pooltoone õppima hakkama. :D Liigne haridus ajab kõik ainult keeruliseks.
KustutaENAMASTI on see teisel kohal muidugi. Mõnigi asi kindel siin elus.
P.S. Ütlen siin avalikult, et mulle väga meeldib Nodsu enda blogi just selle pärast, et kui ta vahel keelest kirjutab, kirjutab ta just nii, nagu mina salaja soovin, et oskaksin kirjutada.
KustutaNodsu on kindlasti väga tark, üldse ei kahtle selles. Mul pole filoloogilist kõrgharidust ja imetlen inimesi, kes viitsivad end sellest grammatikast läbi närida. Jagasin kõigest enda kogemust ja tundus huvitav tähelepanek süntaksi teemal. Ma isegi mõtlen väga pikalt lausestuse üle ja näen, kui nüansirikkaid põimlauseid annab eesti keeles koostada. Tahtsin kunagi toimetajaks õppida, aga mulle meeldib pigem enda, mitte teiste tekstide kallal nokitseda. Keelealased arutlused on alati väga teretulnud ning ma tõesti olen suhteliselt võhik selles. Komadest ei tea ma näiteks midagi, kasutan tunnetuse järgi. :) Ühesõnaga olen sinuga nõus.
Kustutama juhin tähelepanu, et seesama käsiraamatu V2-jutt käib tegelikult üsna kitsa lauserühma kohta: väitlause, mis on ühtlasi pealause ("iseseisev väitlause") JA kus lause teema (ehk see, millest/kellest räägitakse) on alus.
KustutaNiisiis lausete kohta, mis koolis õppides oleks nagu põhilised laused üldse, sest seda on kõige lihtsam seletada. Aga päriselus on lausetüüpe veel hunnikute viisi.
Toimetajatöö peale ei sobiks ka mina. See eeldab uskumatut tähelepanelikkust.
Sõltub kohast. Mõnes kohas eeldab toimetajatöö võimekust otsustada, milliseid vigu vastuvõtja tõenäoliselt ära ei tunne, sest maht on ette antud ja see maht on selline (näiteks 10 lk tunnis, kui mahtu ei täida, kutsutakse vaibale), et selle ajaga sitast šokolaadikooki ei tee, viskab ainult vähe ilusama kihi peale. Selles mõttes ma armastan oma praegust tööd, et sisu on sama (kuigi keel teine), aga on aega keskenduda ja korralikult teha. Täiesti imeline.
KustutaAga olen märganud, et internetis kirjutades teen mina ka pidevalt komavigu, mida ma palgatööl ei tee, sest noh, siis ma saan selle eest palka. :D Ja näiteks üks põhjus, miks ma eriti eestikeelset tõlkekirjandust ei loe, on see, et ma ei oska seda toimetamisrežiimi enam välja lülitada. Mõtlen kogu aeg, kuidas oleks paremini saanud või et küll see on nüüd hea vaste. Häirib, ei saa loole keskenduda.
seda toimetajarežiimi esineb muide mul ka. Kui ma kellelegi ette loen, siis saan tõlke kehvusest kohe selle peale aru, kui ma taban end ette lugedes toimetamast, et eestipärasem oleks.
KustutaAga palka mõni oma lugeja :) Küllap siin leidub palju andekaid ja tarku inimesi. Tõsi küll, enamasti on nendel parasjagu töö olemas, kui just ei vahetamas ei olda.
VastaKustutaKandideerisin, aga... Keegi ei kirjuta... Keegi ei helista... Noh, teadagi, need noored! Ega's neile üht vanameest vaja pole, too võib end nende pärast sisse soolata, kui tahab...:-( Aga ju pole häda siis veel nii suur, kui siit paistab.
VastaKustutaKandideeris umbes 250 inimest, mingi eelvaliku pidin tegema, kõiki tõesti ei jõua isegi testile kutsuda. Praegu olengi juba selle probleemi ees, et kuna testimine võttis aega, siis ollakse juba vahepeal endale töökohad leidnud. Kaotasin täna nii kolm potentsiaalselt sobilikku kandidaati.
KustutaVastused olen küll kõigile saatnud, va paar viimastel päevadel kandideerinut, kes varus selleks, kui keegi eelmistest ei sobi.
Uhh, sellise mahu jaoks võiks ju küll mingi automaatika leiutada...
KustutaNo siiani on seda jama nii kord viie aasta jooksul ette tulnud...Meil siin keskmine staaž ettevõttes umbes 14,5 aastat vist :)
KustutaHuvitav. Miks? Eriti nutikas personali-valik? Ma küll väga täpselt ei tea, mida te teete, aga üldiselt kipub selliste ametite peal olema voolav tudengitest tööjõud. Vähemalt IT-s on nii, et rutiinse, kiiresti õpitava ja ajaliselt suvalise asja peale (pole ju vahet, kas sa skaneerid-kontrollid oma teksti keskpäeval või keskööl?) võetakse kiiresti õppivaid ja ilma sotsiaalsete kohustusteta noori õppureid. Kas teil on mingi eripära, mis inimesi pikalt kinni hoiab?
KustutaKonkreetne eripära on see, et meil on kõik omavahel peresidemete kaudu seotud ega taheta lahkumisega üksteisele käkki keerata :) Meeldiv seltskond ka sellest tingituna.
KustutaKiiresti õpitavus on ka keeruline teema, sest meil mitmeid erinevaid kliente, kelle töödes erinevad nüansid, kogu aeg tuleb miskit täpsustada, omavahel arutada jne. Uute töötajate väljaõpe on keeruline, sest igasugu detailid meenuvad üldiselt töö käigus ja seetõttu ma ei kujuta ette, et usaldaks uue töötaja üksinda suvalisel ajal töötama. Ei ole lollikindel automatiseeritav töö, kogu aeg mingid erijuhtumid, programmiga mitteühilduvad failid jne.