Sain eile kirja:
Tunnen end nüüd täitsa süüdi - jõuluaeg ja inimene tahab puhata, aga mina ei lase. Härra peab mulle korduvalt neid kirju saatma, tõlkima võõrasse keelde, oma kallist aega kulutama, sest ilmselgelt on tegu tegusa ja rikka inimesega, kui mulle niisama 800 000 üle kanda soovitakse. Ok, ta viitab küll mingile varasemale kokkuleppele, tehingule, milles mina teda aitasin ja mida mina ei mäleta toimunud olevat, aga äkki ma unustasin ära? Äkki ongi keegi mulle 800 000 sees, mul lihtsalt ei tule meelde, ikka juhtub? Siiani olen lihtsalt üllas inimene olnud ja keeldunud, ainult omakasu peal ahnur ju mõtleks, et "ah, mingi investeerimisprojektidega hõivatud (härra mainib seda) ilmselt seniilne papi, kel raha nagu ratsahobusel sitta, ei tema mäleta, kuhu või kellele raha kannab, pealegi on tal seda ehk nii palju, et mingi hädise 800 000 kadumist ei paneks ta üldse tähelegi, muidugi võtan vastu!" Mina nii hirmus inimene ei ole, aga ikkagi hakkab ka minul südametunnistus kripeldama, kui härra selge sõnaga palub, et tal lõpuks puhata lastaks. Äkki peaks ikka selle raha vastu võtma, näitamaks, et leidub veel lahkeid inimesi ilma peal, kes teise koorma enda peale võtavad? Hea inimese elu on raske, eriti jõuluajal!
:D
VastaKustutaArmas pettur saab temast alles siis, kui ta sind petnud on seni oled kallis sõber ja äripartner. :)
VastaKustutaNeil tüüpidel on oma maillistid nagu kõigil klientidega tegelejatel. Kes korra tellinud saab aastaid pakkumisi. Vahepeal tuleb muidugi võrk suure kaarega laialt välja visata kui vanad kliendid tühjaks lüpstud. Mõne uue kala ikka sisse tõmbab. Minu väärtusetu isiku vastu pole enam aastaid huvi tuntud, ilmselgelt musta nimekirja kantud :D
VastaKustutaSellised kurvad lood tuletavad mulle ikka meelde, et ka kubemetäi on ohustatud liik.
VastaKustuta