Tekstid

Käisin täna esimest korda elus raamatuklubis. Mees ükspäev mainis, et siin meie lähedal käivad inimesed koos raamatuid lugemas, tema läbi akna nägi ja ma avastasin, et täna oli seal kavas üks raamat, mida ma lugenud olen ja mis mulle meeldis. No läksin ka kohale siis. Varem nooremana ma ei oleks iialgi läinud. Sest no võõrad inimesed ju ja kes kaasa tuleks ja äkki pean midagi ütlema ja ütlen lollisti jne. Praeguseks on täiesti suva. Muidugi tuli välja, et kõik ülejäänud tundsid üksteist. Mind ei tunne keegi. Aga mina teadsin neist nii ühte kui ka teist. Endalegi üllatuseks olin vait. Vahelduseks oli väga põnev teiste mõtteid kuulata, sest need olid täitsa põnevad mõtted. Mina niimoodi mõelnud ei olnud. Väga värskendav. Muidu on enamasti nii, et mina räägin ja teised kuulaku. Ma ei tea, miks, ju mul on vaja midagi selgeks teha. Aga vot võõrastele inimestele ei olnud mul midagi vaja selgeks teha. Oli hea seisukohta võtmata teiste tarku mõtteid kuulata, sest polnud vajadust neid ümber lükata ega ka eneseesitlusega tegelda. 

Raamatutega seoses veel, avastasin, et ma ei saa seosetut teksti lugeda. Mitte, et ei meeldi või on vastik, aga tõesti ei saa. Vabad assotsiatsioonid ei assotseeru mul millegagi, nad vajuvad mu aju pealt maha, ma ei suuda keskenduda, see ajab mu hulluks. Nii ma lugesin siis Kiwa "Kummiliimiallikaid" Alissa päevikut nii öelda läbides, aga mitte lugeda suutes. See on see olek, kus sa loed sõnu, aga peas ei moodustu samal ajal midagi. (Muu osa on seal loetav). Ja Ballardi "Koleduste väljapaneku" kommentaare, teksti ennast vältides, sest ma ei saanud seda lugeda. Ma ei saa neid hinnata kui raamatuid. Need on tekstid, aga minuga need ei toimi. Mõned inimesed ju ometi loevad ja saavad sellest midagi. Ma ei saa öelda, et ma nõrgematel hetkedel ei kahtlustaks, et nad lihtsalt valetavad. See on nagu need ruumilised pildid, mida mina, ühest silmast praktiliselt pimedana, näha ei suuda. On seal jee mingi elevant, valetate, raisad!

Ja siis rääkisid inimesed veel ühest teisest tekstist, et oo, milline voolavus, milline mahlakus. Olla obstsöönsusi maru vahvalt tõlgitud. Ma lugesin ega pannud midagi tähele. Öeldi, et tavaliselt ju inimesed nii ei räägi, üritatakse ikka viisakad olla. Nojah, ju ma siis räägin ega ürita. Oeh, kohe lõigi pähe see sõbranna, kes väitis, et minuga on hea koos olla, sest minuga koos saab ropendada, ma ei pöörita silmi...Aga inimesed ei räägigi siis nii või? Mis mul jälle on märkamata jäänud? Kus ma jälle endale häbi olen teinud? Tore olevat, kui inimesed oma sisemist häält ei häbene. Kas nad muidu tõesti häbenevad? Et see, kuidas keegi räägib, annab infot tema kohta? Mmmm, äkki see selgitab, kui mõni on olnud kangesti üllatunud, et mul on õnnestunud Alma Materist paaril korral läbi käia?

Ja kannapööre - see paganama Spotify Wrapped ei tööta mul! Ütleb, et "Sorry, something went wrong" ja kogu moos. Annab ainult enimkuulatud lugude listi, aga ei mingit kokkuvõtet. Ma arvan, et tal jookseb lihtsalt juhe kokku inimese peale, kes kuulab üksteise järel Lamb of Godi, Lil Peep'i ja Lana Del Reyd. Cannibal Corpse´i ja Britney Spearsi ilmselt ka, võib juhtuda. Megan Thee Stallioni ja J.M.K.E.-d. Ahjaa, Eesti Laulu ma sel aastal küll kuulata ei kavatse. Lapsed vaatasid ja väitsid, et esimeses kahes veerandfinaalis oli vist kaks lugu, mida kuuldes raadiot päris kinni ei paneks ja eriti küündimatud olla kõik laulusõnad. Ma pakkusin, et kas klassika "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"? "Täpselt."