Hiljuti levis FB-s nali, kuidas Omicron on nagu su kolmas laps - näed küll, et sööb liivakastis liiva, aga mõtled, et "ah, las teeb, mis tahab...". Hea nali mu meelest, kuigi mul kolmandat last pole.*
Ma siin viimati mainisin sõna "vabakasvatus" ja sain tegelikult aru, et kasutasin seda valesti. Ma ei ole muidugi kunagi oma lapsi mingi teooria järgi kasvatada püüdnud, seega ma ei tea, mida selle sõna all tegelikult mõistma peaks, aga olen aru saanud, et tavakasutuses on see midagi hooletusse jätmise sarnast ehk siis negatiivse varjundiga sõna. Vähemalt mulle on selline mulje jäänud. Seetõttu pani mind veidi imestama TT kommentaar, kes seda pigem kooliealiste laste tegutsemisvabadusega seostas. Kuna ta kindlasti ei ole ainuke, siis natuke selgitan enda vaatepunkti.
Mulle toob sõna "vabakasvatus" silme ette perekonna, kelle võsuke käitub üldiste normide järgi õõvastavalt, aga kelle vanemad seda pealt vaadates õndsalt naeratavad - "las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et laps ei nuta!" Otse elust - elu õieke ajab kaikaga koera taga, lapsevanem on samal ajal telefoni süüvinud - lapsed ikka müravad ju! Ma eeldan, et siin on mingi seos isiksuseomadustega, sest minu lapsed on sellistes situatsioonides hämmingus: "Miks nende vanemad neid ei keela?!" Või siis olen ma oma autoritaarse kasvatusega nad sellisesse Stockholmi sündroomi viinud? Ükspäev Mini näiteks väitis mulle ilma igasuguse minupoolse surveta, et nõudlikud vanemad on paremad kui kõikelubavad. Mina omal ajal niimoodi arvanud ei oleks. Paraku olen hiljem kõigilt neilt, kelle vanemate liberaalsust ma kadestasin, kuulnud kurtmist sel teemal, kuidas neil justkui ei olnudki õigeid vanemaid ja nad pidid end ise vanemdama või ekstreemsematel juhtudel isegi enda vanemate probleeme lahendama.
Mida üldse tähendavad "nõudlikud vanemad"? Ilmselt olenevalt perest erinevaid asju. Üle piiri läheb asi mu meelest siis, kui lapsed oma vanemaid kardavad. Normaalne on aga see, kui lapsed teavad, et nende vanemad neilt mingite standardite täitmist eeldavad, mitte ei mühata, et mu vanematel on niikuinii suva, kuidas ma hakkama saan. Mina näiteks teadsin, et mu vanemad oleksid pettunud, kui ma kooli pooleli jätaksin ja ma imestasin nende laste üle, kes lõdva randmega kodustele teada andsid, et nemad enam koolis käia ei kavatse. "Mis nad ikka teha saavad?" Mulle piisas juba teadmisest, et vanemad oleksid äärmiselt nördinud. Kas see tähendas, et mul olid ülemäära ranged vanemad ja ma kartsin neid?
Lapselt ainult viisi nõuda ja kontrollida tema sõpruskonda, sh keelata tal teatud inimestega suhtlemine jms, on mu meelest liig. Huvi tunda lapse elu vastu ja seal hulgas küsida ka negatiivsete hinnete tausta või uurida tema sõprade kohta ning nende üle koos lapsega arutleda, on mu meelest normaalne. Vabakasvatus on minu silmis see, kui rehmad käega, et ei mina tea, kellega ta suhtleb ja kus käib, oma asi, ise teab, kui koolis hakkama ei saa, tema enda elu, mille ära rikub! Võib-olla on teismelistega teisiti, mu enda omad veel niiii teismelised
ei ole, aga mina olin teismelisena küll jah seisukohal, et peaasi on vabadus, muu ei loe, saaks ainult minema ja oma elu peale, küll oleks tore, kui vanemaid üldse ei huvitaks. Loll olin, mis teha.
*Mis liiva söömisse puutub, siis minu silmis oleneb kogustest. Ma mäletan, et omal ajal sai jah peenrast porgandit võetud ja see siis pükstesse puhtaks tõmmatud või heal juhul vihmaveetünnis ära loputatud, aga Mini lasteaias oli poiss, kes sõi liiva enam-vähem tööstuslikes kogustes. Õpetaja kaebas, et isegi tema mähkme sisust on pool liiv. Minu lapsed õnneks liiva söömise vastu mingit huvi ei tundnud, seega ega ma ei tea, kas keelamisest oleks kasu olnud.
Liiva söömine on ohutu, liiv pole mürgine ja tuleb kakades välja, nagu ka kasvatajad tuvastasid.
VastaKustutaKoera kaikaga taga ajamine on teine tera.
Ma pigem ise pooldaksin ikkagi neid kõikelubavaid vanemaid, kui alternatiiv on ülinõudlikud. Kes mitte ei räägi lapsega ta sõpradest ja ei uuri halbade hinnete tausta, vaid iga nelja eest kurjustatakse, iga kolme eest saab peksa ja "temaga ei suhtle, vaata kui lühikese seelikuga see tüdruk käib!"
See vist oleneb lapsest ka. Mu ema oli mumeelest hullult range, aga ma olen terve elu samas arvanud, et ma tegelikult kasvatasin end ise :) Ma nagu adusin seda, et tal oli hirm eksida (üksikvanemana, lihtsalt vanemana, hirm olude ees, suguvõsa hukkamõistu ees jne) ja see tuli lihtsalt üle elada. Ta ei osanud teisiti ja lähikonnas oli neid, kes seda karmust tasakaalustasid. Ja see läks ju mööda!
VastaKustutaAga suur oli mu imestus kui 30+ mees oma ema paaniliselt kartis! Et kui isegi selles vanuses oma suhteid vanematega paika ei saa, siis on küll midagi kuskil väga katki. Ma ei taha teada, milline selle inimese lapsepõlv veel oli.
Vabakasvatus teoorias on üks asi, aga kasutuses mumeelest sageli just jah käegalöömise ja ükskõiksuse kontekstis, mis on täiesti teine teema. Ma arvan, et ma oleks lapsena suht segaduses olnud kui üldse mingeid piire ega huvi poleks olnud. Teatud piirid annavad turvalisema elu.
No jaa, ma kommenteerisin hoopist teisest asjast. Loomulikult ei pidanud "vabakasvatuse" all silmas olukorda kus laps lihtsalt elab samas korteris või majas aga muidu nagu huvi ei tunne kuidas tal läheb või mis ta teeb.
VastaKustutaMõtlesin peaasjalikult kontrollisüsteemi. Lapsel on teatud jõukohased kohustused, tingimused ja eesmärgid (õppeedukus, korras tuba, jalutatud koer, ...) aga vabadus ise otsustada kuidas neid täita. Kui kõik korras las teeb vaba ajaga mis heaks arvab: mängib arvutil, loeb, hängib sõpradega, käib trennis, ...
Ega ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas lastega või oli tegu "õige" kasvatusmeetodiga, valim liiga väike. Äkki oleks karmi korra puhul praeguseks juba miljonär või kosmonaut või kinnimaja asukas, mine sa tea ;)
Ma olen aru saanud, et vabakasvatus _kasvatuse_, mitte kasvatamatuse mõttes on see, kus reeglid ja piirangud on põhjendatud. St neid seletatakse ka lastele. Ideaalis nii, et ei ole karistusi, vaid on tagajärjed (nt õigel ajal koolitöö tegemata jätmise tagajärg on see, et tuleb teha siis, kui oleks muidu mingi lõbustus plaanis, või majapidamistöödel aitamata jätmise tagajärg on see, et nt magustoitu ei ole, sest tegemata töö tagantjärgi tegemine läheb magustoidu tegemise aja arvelt). Ja seda on vanematel muidugi raskem ellu viia kui autoritaarset kasvatust, kus "on nii, sest mina ütlen", sest esiteks tuleb ka endal läbi mõelda, miks mingid reeglid on, ja teiseks tähendab see tagajärgede süsteem, et tihti haarab see tagajärg ka vanema enda elu kaasa (no näiteks kui lapsevanem oleks ka ise tahtnud lapsega koos kuhugi lahedasse kohta minna, aga kuna lapsel tuleb kodus selle asemel mingi varem tegemata jäänud asi ära teha, siis tuleb tal ka kodus püsida, et silm peal hoida).
VastaKustutaKui ma õigesti mäletan, on Tildal sellise süsteemi kohta paar korda väga häid näited olnud.
Mulle kui naiivikule tundub see, et "on nii, sest mina ütlen ja midagi ei seleta" täielik ulme ja hirmsate lasteraamatute teema, sest no nii ju ei saa tegelikult? Mind pole keegi karistanud ja ma oma lapsi ka ei ole, aga ometi leian ma sealjuures, et minul olid ja ma ise olen pigem nõudlik lapsevanem(ad).
KustutaMa ei tea, kuidas praeguste laste vanemate harjumused on, küllap teadlikumalt kui vanasti, aga oma põlvkonnakaaslastelt olen küll kuulnud seda, kuidas lapsed ise täpselt ei teadnud, mis kujutab endast pahandusetegemist ja mis mitte, ja siis juhtus mõnikord, et nad kartsid karistust, kui asi ei osutunudki pahanduseks, ja mõni teine kord said karistada, kui nad ei olnud arvanudki, et on pahandust teinud. See näeb küll sedamoodi välja, et ega neile õieti ei seletatud.
Kustutant ühe tuttava mälestus stiilis "ega ma täpselt ei teadnudki, aga siis jälle selgus, et pahandus ja ma pidin endale puu otsast vitsa tooma".
Kustutaaa ja ma olen aru saanud, et päris vabakasvatuse idee on see, et reeglid kehtivad kõigile, st kui on mingi käitumispõhimõte, siis vanemad peavad seda ise ka järgima.
KustutaLisan, et vabakasvatuse idee tekkis 1920. aastate Suurbritannias - kus üldine norm oli veel aastakümneid hiljem lapsi peksta. Ma olen isegi suht hiljutisel ajal lugenud, et seal on koole, kus on ihunuhtlus.
Vabadus ja vastutus peavad käima käsikäes, nii lihtne see ongi.
KustutaKusjuures minu lapsed on ka andnud tagasisidet, et konkreetsed reeglid olid neile kasuks. Kord küsisin, et kas ma olen nende meelest liiga nõudlik ja vastuseks öeldi, et ma pole liiga nõudlik, vaid teised vanemad on liiga vähenõudlikud. Isiklikult minule näib, et mida väiksemad lapsed, seda turvalisemalt nad end tunnevad, kui teavad, millised reeglid kodus kehtivad ja mis on nende rikkumise tagajärg. Ma oleks vist üksikvanemana hulluks läinud, kui poisid oleks reegliteta kasvanud. Olingi range ja autoritaarne. Samas, lapsed teadsid alati ka seda, et kui mingi jama on, siis ma olen alati nende poolt. Vabakasvatuse negatiivne pool kipubki see olema, et lapsed tunnevad, et neist ei hoolita.
VastaKustutaÜtleks, et ma sain küllalt vabakasvatuse osaliseks. Midagi nagu keelatud ei olnud - ole väljas, mängi, roni, sõbrune kellega tahad. Eks mõnikord sai rihma ka, aga need pigem erandlikud olukorrad(ei mäleta enam põhjuseid). Nii nägin oma tegude tagadejärgi, võimeid jms. - sain enda moraaliväärtused ise vormida.
VastaKustutaEi tea, kas sellepärast, aga tundub, et mu pere(vanemad ja õed siis) ei funktsineeri hästi. Kõik on kuidagi sunnitud ja mitteorgaaniline. Koosolemine tahab alati väikest vaeva, mis mu meelest peres olema ei peaks. Postituses või tekstis mainiti midagi sellist.
Teise nurga alt nüüd. Olen netis kuulnud lõõpimist, et inimesed, kelle vanemad ei sundinud neid huviringidesse minema, on pahased. Nad on täiskasvanuks saanud ja neil puuduvad hobid - igav on.
Sellesse "miks mind ei sunnitud!" juttu ma hästi ei usu, see on pigem ikka vastutuse endalt ära lükkamine.
KustutaNõus. Nendes netipostitustes jäi mulle ka selline maik juurde. Nad said ise vist ka aru, et see on kivi nende kapsaajas. Sellepärast ka see lõõpides kommentaaris. Mulle tundub lihtsalt naljakas, mis mured on inimestel, kui vanemaid neid kunsti- või balleriiniringi ei pane.
KustutaTehniliselt on täiesti võimalik olla lapsega iga tühja asja pärast kuri ja samal ajal ta tegelikult hooletusse jätta, st kui elureeglid jäävad õigel ajal tutvustamata.
VastaKustutaParem variant on siiski see, kui reeglid on paigas ja muidugi põhjendatud - nt lõputult arvutis olla ei saa sellepärast, et õppima, liigutama ja magama peab ka, sest tulevik ja tervis.
Mitte et on võimalik, vaid nii tehaksegi.
Kustuta