Hüvasti, suvi!

Nii tore on olla jälle tööl! Ma ei ütle seda ei irooniliselt ega ka mitte siiralt võtmes "küll on tore orjata kapitalistlikku süsteemi", vaid pelgalt seetõttu, et nii palju muusikat on vahepeal kuulamata jäänud. Uut muusikat saab kuulata ainult klappidest ja kuna ma klappe kasutan ainult tööl, siis kogu puhkuse kuulasin ma ainult oma vanu playliste ja kõik "uue muusika reeded" on minust mööda läinud. Oo rutiin, mu sõber hea! Algul arvasin, et nii pika puhkuse järel kuluks ära mingisugune "allatulemise- tablett" (downer pill, noh), aga paistab, et ilm tegi selle triki ise ära. 

Juuli keskelt jäi siin see "käisin seal ja nägin toda" pooleli. Samal ajal kerkis blogides üles teema, mida keegi peab korras kodu all silmas ja mul sai just nii hea pilt tehtud, aga polnud aega üles riputada:

Ma arvan, et kõik, kes on käinud mul külas Vabaõhumuuseumis, tunnevad ära. Väga lahe maja on see seal, soovitan uurima minna. Ainuke asi, mille kallal vinguda, on see, et ma oleks tahtnud neid korterite taustalugusid rahulikult näiteks hiljem neti vahendusel vaadata, mitte koha peal rahvamurrus, aga kahjuks neid muuseumi kodukal üleval ei ole. 

Peale paari ringi Ida-Virumaal maabusime Pärnusse. Kohe peale seda kirjutas Nodsu oma Pärnust ja selgus tõsiasi, et me sõime ilmselgelt samas kohas sama asja:

Tagatipuks tuli õhtul välja, et Kasekese kohviku maja on alles ja seal on ikka söögikoht edasi. Mitte küll kohvik, aga täiesti tubli kiirtoidukas, müüs mulle odava raha eest ausa kamavahu mustasõstramoosiga, armsad noored müüjad ja nii puhas kemps, nagu vanasti kindlasti ei olnud.

See koht, eks:

Ja ma isegi ei söö magustoite, aga Mini andis mulle enda oma maitsta ning see kamavaht oli tõesti imeline. Muuhulgas saime sealt kamaluga EKRE nänni (kommid olid ausad ja head!), mida kodustele kingiks viia - Pärnu ju ikkagi! Paar nädalat hiljem taas Pärnus sõime samas kohas ja ma võtsin poke kausi, mis oli jälle parim, mida ma üldse saanud olen. 

Et ei jääks nüüd muljet, et ma mingi lihtinime olen ja ainult kiirtoidukates söön, siis kollaaž viisakatest kohtadest ka ikka - arvake ise ära, kumb on Michelini valikus ära märgitud Mere 38 ja kumb Kaspervik.

Pärnust sai sõidetud kuni Iklani, seejärel üles Sindi ja Suure-Jaani kaudu tagasi. Tuttaval territooriumil tagasi, käisin jala Saartneemel/Kuradisaarel ära. Ei aimanud, et see nii lihtne ja meeldiv võiks olla. Fotol on eneseuputamiseks sobivalt Opheliaga kleit seljas:

Meri oli millimallikaid paksult täis:

Jägala joast jalutasin ka ülevalt poolt üle. Neeme poolsaar oli vist viimane, kus põhjaranniku omadest veel käimata, see viga sai parandet. Seejärel jälle Pärnu, sõitsime Valgeranna poole, kuni päris alla välja, kust praam Manijale ja Kihnu käib. Oleks kangesti tahtnud ka minna, ma Manijale polegi sattunud, paistis teine nii kena ja käeulatuses, aga ei mahtunud kahjuks plaanidesse. 

Viimaks sai põrutatud Lõuna- Eesti kuppelmaastikule - Rõuge ja Paganamaa, sealt edasi Põhja-Läti. Ma ei tea, mis mul viga on, ise lõuna-eestlane ja puha, aga mulle meeldib mere lähedus rohkem, kui künkad ja järved. Ühe päevaga sai ära käidud kolmes vaatetornis, mõjus päris raskelt. Metsa kõlakojad nägin ka lõpuks ära, ei olnud midagi erilist. Lätis vaatasime kohalikke veidrusi - kitsarööpmelist raudteed (mis sõidab nii napakatel aegadel, et meil soovitati poolelt teelt takso võtta, kui ei taha tervet päeva 30 km läbimiseks kulutada...), ühe endise kekaõpsi pensioniaegset hobi - pudelite aeda, kus siis oma 40 erinevat skulptuuri + muuseum valmimisel - selline naivistlik-diletantlik kunst, sõbranna kaebas, et tal oli seal koguaeg nii piinlik :), lõpuks sattusime otsaga Piiblimuuseumi, kus haisva hingeõhuga onu meile privaatekskursiooni tegi, mis oli siis läti keeles, inglise keelde tõlkis kõrvalt infopunkti noormees. Nali selles, et tegelikult oligi meil vaja vaid infopunkti, aga keerasime kogemata valesse koridori otsa...Kui onu lõpuks aru sai, et me polegi mingid peened välismaalased, kes vaid inglišit räägivad, vaid lihtsad eesti matsid, pikendas ta ekskursiooni vene keeles, sest noh, sellest saavad ju kõik aru...Ok, tegelt oli hariv ja kõik, aga lihtsalt see palavus, tubakane hingeõhk, lapsed, kelle käest ka piletiraha küsiti, kuigi ilmselgelt nad jutust miskit aru ei saanud, see kõik kokku oli koomiline. 

Lõpetasime puhkuse Räpinas. Normaalne koht täitsa. Sadamas asub avalikus kasutuses jäämasin, kulus ära. 

Ahjaa, vahepeal sai kodulinnas ka mütatud. Kuskil olevat esinenud miski Trad. Attack! ja mitte keegi ei uskunud, et mul pole aimugi, millega tegemist: "No seda lugu ju ikka oled kuulnud /mingi arusaamatu ümin/" No ei ole, ausõna!