Nägin just postitust selle kohta, kuidas lapsele ei tohiks iial öelda, et keegi kiusab teda seepärast, et ta tegelikult meeldib kiusajale. Ma saan teoreetiliselt aru. Valed mõttemallid, mitte mingit reaalset abi jne, aga mulle lihtsalt meenus, kuidas mina omal ajal sellest toona täiesti tavalisest "õpetussõnast" jõudu ammutasin.
Ma näen su läbi! Sa käitud, justkui ei salliks mind, aga mina tean, et tegelikult sa lausa armastad mind! Haa-haa! Ma ju meeldin sulle! Ja nüüd on võim minu käes, sest tea - minule ei hakka sa mitte kunagi, ealeski, eluilmaski meeldima!
Ja praktilist kasu võis ka sel olla, sest kui ma tõesti julgesin mõnele mainida, et "kiusad mind, sest ma meeldin sulle?", siis oli teine sellest tavaliselt nii šokeeritud - "fui, sinusugune, muidugi mitte!" Aga kuna see võis mingi häiriva mõtte neile pähe sokutada, siis enamasti rohkem ei tülitatud, sest seda veel vaja, et keegi kõrvaltvaataja sama arvaks, kui see vastik plika.
Lihtsalt minu kogemus. Ma ei räägi siin tõsistest kiusamisjuhtumitest, ma ei mäleta, et mind oleks süsteemselt kiusatud, vahel jäin lihtsalt mõnele jobule juhuslikult ette.
Need patsist tõmbamised on ikka sisuliselt võimumängud, teistele näitamiseks, kui saad vastu reaktsioonina vastu pead või minnakse kittuma, siis ei tasu jamada ja kui ei reageerita, siis proovivad teised jobud ka. Mingit meeldimist sellisel arengu tasemel pole soovmõtlemine võibolla on. :)
VastaKustuta