Andrew Solomon. Käbid ja kännud : vanemad ja lapsed oma identiteedi otsinguil

 

Tegemist on tohutu tellisega, mille autor on üle kümne aasta tegelenud laiapõhjalise uurimistööga üleüldise inimlikkuse ilmingute üle. Põhiliseks uurimisteemaks siis see, kuidas inimesed tulevad toime endast erineva identiteediga ja seda eelkõige oma laste puhul. 

Teada on ju inimkonna tohutu binaarsusarmastus, kiindumine omasugustesse ja teistsuguste vaenamisse. Solomon vaatleb, mis juhtub siis, kui inimestele sünnivad lapsed, kes on selgelt vanematest erinevad ning käsitleb siinkohal eraldi peatükkides kurte, kääbuskasvu lapsi, Downi sündroomi, autismi, liitpuudeid, skisofreeniat, lisaks ka erakordsete annetega imelapsi, vägistamisest sündinud lapsi, lapsi, kes on toime pannud kuritegusid ja transsoolisi lapsi. Ampluaa on lai, ühesõnaga. 

Raamat on kindlasti hariv, samas on minu jaoks vägagi küsitav, kas kogu selle töö tulemusena saab siiski paika panna mingisuguseid üldistusi nagu kaanetutvustuses lubatud ("Raamatusse koondatud käänulistest lugudest koorub sügav iva, kuivõrd inimesed on oma suuremates või väiksemates eripärades siiski sarnased. ") Solomon sellest pigem hoidub ja isegi kui ta toob välja mingisuguse silma hakanud reegli, mainib ta ära ka terve hulga erandeid. Mina, võib-olla pessimistlikult, sellest raamatust mingit üldist inimkonda puudutavat imelist "iva" küll välja ei lugenud. Me ei ole sarnased, me kõik oleme erinevad - ehk pigem just see?

Raamat on küllaltki ameerikakeskne ning pani mu seoses sellega ikka mitmeid kordi kulmu kergitama - ma kipun eeldama, et meil siinpool suurt lompi need asjad ikka nii hullud (veel) ei ole. Kogu see meditsiinisüsteem, kohtusüsteem, relvade ja narkootikumide kättesaadavus, usuhulluse ja verepilastuse levik tundub täiesti õõvastav. Sageli tekitas lugemine minus koleda äratundmise, et nõrgema peksmine pole mitte mingi toksilise maskuliinsuse väljendus vaid puhta inimlikkuse ilming. Orbiku anekdoodid ei ole must huumor vaid elu ise. (Seadused, mis keelustavad kääbusteloopimisvõistlused pannakse küsimärgi alla - esiteks, selleks on vaja seadusi? Teiseks, keegi arvab, et need seadused on ebaõiglased?)

Solomon leiab, et võime aktsepteerida endast erinevat tuleneb võimest armastada. Samas tundub mulle, et armastust ei ole võimalik kuidagi üheselt defineerida. On inimesi, kes peavad armastuseks seda, et lasevad oma lapsel olla õnnelik, teised peavad armastuseks oma lapse kaitsmist võimaliku ühiskondliku hukkamõistu eest lapse enda õnne hinnaga. Mõni pole võimelinegi armastama, aga vaevalt ta seda tunnistab. (Vanessa Mae ema, kes peale tütre tema võimu alt pääsemist suhte lõpetamise kohta lihtsalt mainis: "See projekt on lõpetatud.") Inimesed tapavad oma lapsi ja enamasti mõistetakse nad õigeks, sest nad ütlevad, et tegid seda halastusest. Solomon ei ole selles alati kindel. Mina ka ei oleks. 

Ebavõrdsus on eludesse sisse kirjutatud. Nii hakkab ka Solomoni raamatu puhul silma, kuidas edukad aktsepteerimislood on enamasti lood kõrgema sotsiaalse klassi inimestest ning vägistamised, verepilastus ja muu väärkohtlemine ning alaealised kurjategijad tulevad pigem vaesemast klassist. Igaüks tegutseb oma võimaluste piirides. Ameerika vaesema klassi inimeste elutingimused tunduvad pehmelt öeldes võikad. Kindlasti elavad mõned meil ka nii, aga see lõhe hakkamasaamise vahel tundub seal kuidagi eriti kõnekas. Ehk pole siis ime, kuivõrd levinud on oma lapse allutamine rangetele sotsiaalsetele normidele, sest vastasel juhul võib ju ka tema sinna alamasse klassi sattuda. 

Usuteemat on raamatus ka harjumatult palju. Solomon ei kommenteeri seda omalt poolt kuidagi, ta lihtsalt toob ära inimeste sõnu, kellest suur osa ongi usust jõudu ammutanud, teine osa aga läbi selle märkimisväärselt kannatanud. Näiteks leidus raamatus üks muidu kristlikku kogukonda kuulunud pere, kes avastas, et peale seda, kui selgus nende lapse transsoolisus, ei arutatud kogukonnas mitte seda, kas nende laps tappa, vaid lihtsalt seda, millal ja kuidas seda teha ning enne kui pere linnast põgeneda jõudis, suutsid "head kristlased" nende koera ära veristada. Ei, see ei toimunud ülemöödunud sajandil. 

Selliseid, "mida paganat?!"-momente on raamatus omajagu, mis pigem panevad arvama, et inimkond on midagi väga valesti toimivat, mitte aga mõtlema, kuidas armastus on ülim ja kõik me oleme üks. Jõledad, jõledad inimesed!

Üks, minu jaoks kõnekas koht on raamatus see, kus tsiteeritakse kellegi arsti sõnu, kuidas "paljudel vanematel on liigutav usk, et kui nende lapsed on samasugused kui nemad, siis tugevdab see perekondlikke ja sotsiaalseid sidemeid." (lk 182) Autor seda ei kommenteeri, aga mu meelest on see üks olulisemaid sõnastatud probleemkohti, sest just see "liigutav usk" viib teiselt poolt ka teistsuguste mittesallimiseni, aga kuna see konkreetne tsitaat on seotud kääbuskasvu lapsevanemate sooviga saada ka ise kääbuskasvu lapsi, siis tundub see siinkohal asjakohasena. 

Solomoni raamatu suurim pluss ongi mu meelest see, kuidas ta (enamasti) erapooletult kajastab erinevaid seisukohti erinevate inimgruppide poolelt vaadatuna ning läbi selle avardab lugeja silmaringi ja võimet asju tema jaoks harjumatu nurga alt käsitleda. Asja miinus on muidugi see, et lugedes taipad, et mitte mingisugust kompromissi, kõiki rahuldavat lahendust või õiget teed ei saagi mitte kunagi olla. Tugev reaalsuslaks, olge hoiatatud!