Kunagi hallil ajal, kui veel telekast Wremjat näidati, kurtis Laar seal, kuidas Ämm ja Maie muud ei vahi, kui "ainult üks Tantsud Tähtedega ja Luz Maria!" Ta ise tahtis miskit muud vist vaadata, aga ma ei saa guugeldada, sest piisab sõnapaarist "Tantsud tähtedega", kui ette visatakse miljon artiklit pealkirjadega: "Vaata, kuidas see või too tantsusaates midagi tegi!" Mu jaoks ülimalt kummaline, kuidas seesugune saade nii popp on, mida on seal vaadata?! Mina näiteks ei tea tantsimisest midagi, ma ei oska seda hinnatagi, põhimõtteliselt sama, kui iluuisutamine - kui pikali kukkus, järelikult läks halvasti, muud ei oska öelda. Ja iluuisutamine olla ka popp ala, mida vaadata. A miks? Kas kõik teised on tantsueksperdid?
"Jüri Nael ja Ants Tael!" - see on meil kodus üks nalju küll. Teine siseringi nali, mis meil on, tuleneb sellest, et ükskord tuttav meesterahvas küsis täiesti siiralt L-i käest, kui tihti ta oma naist välja tantsima viib. Tookord me vist suutsime mitte kõva häälega naerma hakata, aga omavahel ikka vahest tögame: "No millal sa mu siis "välja tantsima" viid ükskord?" Sest no me ei tantsi. "I don't dance not that I can't there's a pistol in my pants" nagu räppis Fat Joe. Mul pole isegi midagi püksis, lihtsalt ei kutsu tantsima. Mis imelik instinkt see on, et inimesed tantsivad? Miks mul seda küljes pole?
Ma olen olnud sunnitud käima seltskonnatantsude kursustel (vanemad väitsid, et eluks vajalik oskus, pole vaja läinud) ja rahvatantsus (põhimõtteliselt sama, mis iga teine trenn, esineda meeldis, muidu oli tüütu). Aga mulle on jäänud mulje, et enamik inimesi peab tantsimist nauditavaks tegevuseks, millekski, mille järele tekib loomulik soov ja mille üle ei arutleta, et miks. Tantsimine on pidu! Tantsides ei saa ju normaalselt suheldud, miks pidu sellega ära rikkuda, küsiks mina.
Ega laulmine parem pole, muuseas. Miks peaks üheskoos mingi laulujoru üles võtma? Päriselt tekib sisemine tunne, et laulaks? Mul küll ei teki. Laulgu need, kes oskavad. Ja siis ka muuseas iseenda loomingut, igasugused laulusaated, kus suvalised inimesed laulavad tuntud laule - jube ju, milleks? Et vaata kui hästi laulab? No laulgu, aga see on ju paljas etlemine, mitte looming. Etlemises pole mingit hinge. Juba lapsena jälestasin Entel-Tentelit ja Laulukarusselli, piinlik oli vaadata.
Muusika on privaatne asi, mitte mingi kambaga nautimise värk. Kui ma olen ka mitmetuhandelise publikuga kontserdil, siis ma olen oma peas üksinda. Mind pigem segab seltskond, aga ma olen õppinud end välja lülitama. Ei ole nii, et publik annab kontserdile mingi lisaväärtuse. Ja publikuga lindistused, need on päris õudsed asjad - mingid jobud pläkutavad loo peale, huilgavad, sahistavad - olge ometi vait! Kollektiivne nautimine on võimatu. Individualist maksimumini. Küll on hea, et arvuti taha rohkem kui üks ei mahu, keegi ei jõllita üle õla! Kõnekas fakt - me L-ga ei vaata isegi koos filme, mõnikord, kui ta avastab mingi filmi, mis ka mulle võiks huvi pakkuda, salvestab ta selle mulle hilisemaks, mitte ei kutsu, et tule, vaatame nüüd koos. Nii kena temast.
Teatris ja kinos ju ka tunned, et oh, oleks ma siin üksi, oleks palju lihtsam süüvida - ei ole nii või? Mitte, et mulle inimesed ei meeldi, meeldivad küll, mulle meeldib inimestega suhelda, aga mitte nendega koos midagi kogeda. Ma saaks oma elamuse ise omaette kätte ja siis räägiks pärast teistega, kuidas neil oli. Aga koos laulda või tantsida? See võtab mõlemast variandist halvima, ega anna midagi vastu - ei ole midagi nautida ega pärast rääkida.
"Tantsud tähtedega" on põhimõtteliselt ainuke asi, mida ma telekast vaatan, aga mul on selleks ka hea põhjus, ma olen võistlustantsumaailmas üles kasvanud ja asjaga ise tegelenud (mu isa oli võistlustantsutreener, kui ma väike olin).
VastaKustutaMul on phmt sama ses osas, et asju kogeda on lahedam üksi - enam-vähem.
VastaKustutaMulle tegelt meeldib see üksinduse-karjas olemise kombo, mis tekib, minnes üksi kontserdile, üksi kinno, üksi teatrisse - et seal on inimesed, mulle tegelt meeldib. Aga et ma ei pea kellegagi suhtlema, vaid võin kogu tähelepanu kogemisele pühendada, meeldib eriti. Mul on hea meel, kui nt publik (mina ka) laulab kontserdil laule kaasa ja esineja naerab ja suunab mikrofoni publikusse ja see sünergia, mis tekib, kui meie armastame tema muusikat ja tema tunneb seda ja hindab meid vastu, on imetore. Või see, kui pärast teatrietendust plaksutame hingega, mitte et ma olen üksi rahul - tunne, et meile kõigile meeldis, me saime suht sarnaselt aru, me hindame kogemust sarnaselt - mulle vist meeldib tunda, et ma olen osa karjast?
Mulle meeldib kinos kuulda, et me naerame ühe ajal kellegagi või lausa paljudega (versus "ma naeran üksinda täis saalis, keegi teine ei leia, et naljakas oleks, ma olen imelik, aga no ma olen selle üle uhke, et imelik olen", mida ka üsna palju ette on tulnud).
Aga jah, samas suhelda küll ei taha, tuttav kaasas on asi, mille ma enda jaoks välja pean lülitama, et kogemusest õiget maiku saada.
Mitte et ma ikkagi ohvrimeelne poleks ja nt kinos koos tuttavate inimestega ei käiks. Õnneks seal saab ennast päris hästi ainult filmile pühendada, istmete asetus, helitugevus, valgustuse puudus jne on kõik selleks tehtud, et ma ei mõtleks inimsele, kes mu kõrval, vaid filmile, mis ekraanil.
Aga. Ma tantsin. Isegi laulan. Sest muusika hakkab mul kehas võnkuma ja ma tahan sellega koos asju teha. Enamasti liikuda.
Tõsi, ette plaanitud sammude ja koreograafiaga see ei klapi, ma tahan liikuda, nagu tunne on, ja mind häirib meeletult, kui ma kellegi teisega samal ajal arvestama pean.
Nii et ma tantsin enamasti üksi kodus ja olen vääääääääääääääääga kõhklev, kui on mingi tantsuga üritus ja mind tantsima kutsutakse. Sest ma isegi enam-vähem tean valsisammu ja polkasammu jms, aga ... kellelgagi koos tantsides kaob ju asja rõõmuosa ära, jääb ainult "kas ma teen nii, et tal on hea minuga tantsida? Kas ma teen piisavalt õigesti?"
Üritused, kus tantsitakse meetodil "on üks tantsupõrand, aga igaüks on seal omaette ja mingeid paare vms pole" on väga head - mul on korraga tunne, et olen üks karjast, ja samas ei piirata mu muusikatunnetust ja tahet end helide saatel liigutada mingite "nii peab, nii käib"-värgiga.
KustutaJu ma olen kuidagi eriti tümikas, sest ma tõesti ka üksi ei tantsi. Aga samas ma õõtsun :) Kontserdil ma õõtsun ka, päris tuimalt ikka ei suuda seista, ju siis see on mu vaste tantsule.
KustutaMa ei salli ka tantsusaateid ega maskisaateid jne. Kuidagi piinlik on. Näosaadet ma vaatasin alguses, aga siis hakkas kordama ja tüütuks läks.
VastaKustutaAga ma armastan autos kaasa laulda ja laulupeod ajavad mind nutma. Ja tiimiga talvepäevadel olles natuke napsusena meeldib diskotada ka :D Tantsida eriti ei oska, espetsiaalselt selleks kuskile minna küll ei viitsi.
Kinos eriti ei käi (syyakse), vaatan kodus või kohalikus kultras, kus enamasti on seansil paarkymmend inimest ja keegi ei õgi ega lurista. Ma tean, ma olen veidrik, aga ise jube rahul.
Igas kinos ei sööda :) Ja iga filmi ajal ei sööda. Üldse, PÖFF on tulemas, meie jaoks on see aasta kõige kultuursem aeg üldse. Facebook on ka juba üles soojenenud sellel teemal, jagatakse poolsalajast filmide siseinfot ja värki :)
KustutaA marca jutule kirjutan ma üldiselt üsna alla.
Tean, et ei sööda ja sinna kinno vahel satun ka. Pöff teeb mind alati kadedaks, aga maal elades on sinna intensiivselt sattumine keeruline. Õnneks mingi valim satub hiljem jupiterisse ja saab kodus vaadata.
KustutaTartus meil nüüd kesklinnas ongi ainult üks kino alles ja just see, kus ei sööda (enamasti), kuigi mind isiklikult see eriti ei häirigi. PÖFF-i ajal olen ma iga jumala aasta haige, enam ei loodagi.
Kustutaa Talllinnas sai Sõpruses millalgi kümmekond aastat tagasi veini juua! Vbla saab praegu ka, ma ei tea.
KustutaSaab muidugi. Ma usun, et Artises ka saab.
KustutaKui inimene oskab ehk tunneb reegleid, siis ta mõistab ja mõistmine tekitab rahuldust. Nii on kõigega, kui ei ole samal lainel siis oled rütmist väljas. Kõik on sõltuvuses sellega kui palju inimene tahab energiat kulutada ennast samale lainele viimiseks. Kui tal ei ole energiat või teadmisi mis tekitavad huvi, siis ta leiab põhjuse virisemiseks, sest see tuleb väiksema energiaga kätte pale selle saab vapruse naudingu ka. :)
VastaKustutaTänapäeval pole avalikul tantsimisel küll enam mingeid reegleid, va üksikud erandjuhud ju. Ja virisemist vapruseks pidada, no ma ei tea...
KustutaReegliteta tants on haigushoog või psühhoos. Tants on eneseväljendus, et vaata mind. Sellest ma ju räägin, et kui ei mõtesta tundub kõik mõttetu väänlemine ja kakofoonia. Kui viripill julgeb üldse viriseda peab ta vapper olema ja mida suurema jõu vastu ta julgeb vireseda seda vapram ta on viripillide seas. Teistpidi kui viripill ei virise ja peab vapralt vastu on ka vapper. :)
KustutaMul on muide muusika kuulamise vastu enamasti sarnased tunded, välja arvatud neil harvadel hetkedel, kui ei ole, ja siis järsku on kohe väga vaja kuulata. Ja ma ei tea, kust ja miks need hetked tulevad. Suurem osa ajast on minuväline muusika igatahes mingi asi, mis inimestega suhtlemist või mõtlemist või töö tegemist või raamatu lugemist segab.
VastaKustutaSealjuures kipun üksi ise õieti märkamatagi muudkui laulma. Vbla sellepärast ei kannatagi kuulata, et peas käiab niigi nii palju muusikat, et kokku tuleks kakofoonia.
Vau. Vau.
VastaKustutama olen praegu nii sõnatu ja pean end natuke koguma. Sa ju provotseerid praegu, eks?
Ma uskusin siiani, et me oleme hingesugulased ja nüüd selline hoop.... :)
mismoodi, palun, oh jumal, MISMOODI saab inimene niimoodi arvata laulmisest ja tantsimisest. Ma laulan ja tantsin prakitiliselt kogu aeg, kui ma just muusikat ei kuula ja ei tee mingit süvenemisasja.
Muusika on minu jaoks füüsiline, olenemata zanrist, ma vist polegi kuulnud muusikat, mille järgi ei saa/pole võimalik tantsida. Sest mismoodi teisiti sa väljendad neid tundeid, seda lendutõusmist, energeetikat, mis kuulates tekib? Ei saa ju lihtsalt passida paigal? Või siis tõesti saama nii???
ja laulmine sama- sa ju väljendad sellega tundeid- rõõmustad, kurvastad, igatsed. Geniaalsed inimesed on loonud geniaalsed sõnad ja viisid, mis aitavad seda jagada, enda jaoks selgitada...
ohh.
(ma ei saa sellest ikka veel üle :) :))
saated on teine teema. Järelvaatamisega miks mitte- point muus- kuidas inimesed end ületavad, tekkinud suhted, killud, võistlusmoment jmt.
Parafraseerides anekdooti: "Meie siilid oleme ühed imelikud loomad.." No ma kõigutan ennast, sellest mulle piisab :D
KustutaLoen ja muudkui noogutan kaasa. Seni mõtlesin, et ainult mina (ja mu kaasa ja lapsed) sihukesed imelikud tantsu ja laulukauged kodanikud. Õnneks selgub, leidub teisigi, kes julgevad avalikult kapist välja tulla. Tantsimine pakkus varases koolipõlves huvi vaid sellest küljest, et siis sai tüdrukut veidi emmata ja too ei saanud suurt vastu ajada :D Aga muidu pole ma kaine peaga nõus neid tegevusi ette võtma, endal ja teistel piinlik :P Teiste tantsimist või laulmist vaadata ... ??? - värvi kuivamist põnevam jälgida nagu siinmaal kombeks öelda.
VastaKustuta