L. käis just välja, et kui me lähipäevil ühe väikse ringsõidu teeks, äkki ma kutsuks sõbranna ka kaasa. Ja ma kohe - miks mina pean?
Hakkasin harutama (justnimelt h-ga), et kuskohast see sisemine vastuseis tulnud on ja meenus kohe lapsepõlv, kus ema alati manitses teisi inimesi mitte tüütama. Ei lähe kellegi poole, inimesed tahavad omaette olla, ära häiri teisi! See suhtumine on mul niimoodi sees, et füüsiliselt tunnen ennast nagu sunnitaks ämblikku sülle võtma, kui pean kedagi kuhugi kutsuma - aga äkki ta ei taha ega julge mulle viisakusest ära ka öelda? Ja see tähendaks, et ma rikun tal olemise ära, kui ta peab osalema kuskil, kuhu ta väga tulla ei tahtnudki. Lisaks rikub see ka mul olemise ära, kui ma pean kogu aeg silmas pidama, et teisel ka tore oleks, sest mina ju kutsusin, mina vastutan tema mugava olemise eest. Mis pagana needus see on?!
Normaalne on ju öelda, et kle, ma ei viitsi tulla ja eeldatav oleks, et kui viitsib siis ka tahab ja ei ole minu asi teist lõbustada. No aga selle sisemise tunde vastu juba loogikaga ei saa. Seepärast ma nii halb sõprussuhete hoidja olengi, et ma eeldan. Eeldan, et minu kutsed on teistele koormaks. Ega keegi ei taha seda, mida mina tahan ju. Aga paljudel inimestel ongi see "võiks kokku saada!" täiesti suusoojaks öeldud. Ma olen ikka halvimat eeldama harjunud.
Kusjuures meenub, et mul oli üks minust veel hullem klassiõde kunagi - kui teda kuhugi kutsuti, ta põikles haledalt vastu, et "oh, mis nüüd mina, küllap te tahate ikka omaette olla (ma kutsusin teda enamasti, et mitte minna kuhugi ainult koos oma vanematega!), kohe kindlasti ma segan teid!" Siis ma küll mingi hetk vihastasin, et krt, kui ma kutsun, siis ma kutsun, ma ei kutsu lihtsalt viisakusest, ma päriselt tahangi, et sa tuled! Tagantjärele targana, võib-olla tema ei tahtnud ja üritas viisakas olla?
Lihtsalt jube keeruline on teada, mida inimesed tegelikult tahavad ja mida nad ainult viisakusest või harjumusest ütlevad, et tahavad. Inimesed ei ole ju enamasti sirgjoonelised ja siis see paneb kahtlema ka neis, kes tegelikult on.
„Inimesed ei ole ju enamasti sirgjoonelised ja siis see paneb kahtlema ka neis, kes tegelikult on.“
VastaKustutaNo just! Mul oli siin just hiljuti jama oma sünnipäevaga. Mees oli komandeeringus ja kamp sõpru/naabreid otsustas, et minu vastus nende küsimusele, mis ma tahan sünnipäeval teha („mitte midagi ei taha, lastagu mul lihtsalt olla ja tavalist päeva veeta“) tuleb kahtluse alla seada. Sest ma ütlen ju „ei“ lihtsalt moepärast, eks, tegelikult unistan, et mind hommikul üles lauldakse ja lunchi ajal sööma viiakse ja õhtul tuleb kogu küla minu juurde, mu "üksindust leevendama". Õnneks siiski NII jubedaks see päev ei kujunenud, aga issake, mismoodi ma pidin võitlema, et rahu saada. Ja siis mõned olid veel justkui kergelt solvunud kah mu vastuvaidlemist mittesalliva tooni peale, mida viimases hädas olin sunnitud kasutama. Ilmselgelt olid harjunud, et inimesed ütlevad „ei“, aga tegelikult mõtlevad „jaa“.
Normaalsed inimesed austavad su soove ja vastupidi ka. Kahjuks võtab selle väljaselgitamine, et kes on normaalne ausat juttu ajav kodanik ja kes mängib mitme vindiga rollimänge, palju aega ja närve.
VastaKustutaMu vist on lähisõpradega vedanud ses osas, et me oleme siuksed otsekohesed "kahurid". Mind õudselt ärritab siuke ebamäärasus ja segane signaal. Vahetus suhtluses tajub põiklemise ära, st sellise moepärast öeldud ei. Kirjalikus on keerulisem. Natukene haakuks nagu ka commitmendi teemaga, millega ma ise hetkel maadlen (ei saa aru, kummaline aeg ja need muud võlud, blogisin just paar päeva tagasi).
VastaKustuta