Geenid

Ma siin olen mõelnud, et kui mul oleks ainult üks laps, siis ma ilmselt usuks siiani enda kehva suhtlemisoskuse põhjuseks olevat mingi vea minu varajases sotsialiseerimises. No et oleks ikka pidanud mu varem kollektiivi viima vms. 

Mini nimelt on selles osas ideaalne inimene. Ma võiksin endale vastu rindu taguda, et näe, mina tegin ja vaat kui õigesti! Ta mul ükspäev suisa sõnas, et on vist klassis kõige populaarsem - mitte mingis kisakooritüdruku mõttes siis, vaid lihtsalt selles osas, et ta on inimene, kes suhtleb vabalt kõigiga, kui enamik siiski omab mingit kindlat suhtlusvõrgustikku ega kipu väga väljastpoolt seda sõbrustama. Noh, ta oli ka laps, kes iial ei läinud enne liivakasti, kui seal kedagi ees ei olnud. Mu ekstravertse sõbranna lapsed näiteks vastupidi eeldasid, et ema ajaks teised lapsed eest ära, enne kui nemad julgevad liivakasti minna. Lasteaias nenditi ka, et ta on ainuke (!) tüdruk, kes mängib kõigiga, olenemata soost. Mulle tundub, et tal on mingi eriline omadus olla siiralt ja kritiseerimata huvitatud teisest inimesest. Kunagi küsisin, kas ta kunagi kellegagi tülitsenud ka on, sest ta on mulle tunnistanud (lihtsalt fakti konstateerimise mõttes, mitte kriitiliselt), et paaril ta sõbrannal on päris lühike süütenöör, ta mõtles ja vastas, et pigem ei, ta lihtsalt ootab kui teise tujutus üle läheb ja eemaldub kui vaja. Jeerum, mulle meenuvad lapsepõlve sõprused vaid ühe pideva draamade jadana....

Rääkides draamadest, siis jõuame Mikro juurde...See laps on minu lapsepõlve risti ja viletsuse kordus, täielikult. Ja ma olen teda sotsialiseerinud. Pigem on mul tunne, et see teeb pigem halba kui head. Praeguseks ei oska ma muud lohutust leida, kui et, kasvad suuremaks, leiad maailmast üles ka need vähesed, kellega sinusugune sobib. Neljandas klassis ei ole see ilmselt eriliseks lohutuseks. Või on see ikka õnne küsimus ka, et missugusesse kollektiivi sa satud? Mini klass on üle kooli tugev ja kui nad terve kambaga tal sünnipäeval käisid, siis ma hoidsin jõuga pisaraid tagasi, sest mis mõttes on ühed teismelised nii lahedad, vabad, arukad, ühtehoidvad? Mismoodi meie toona teesklesime, üritasime kõik ühesugused olla, põlata igasugust eristumist jne. Ma ei tea, on see mingi ajastu vaim? Ja ometi, ma olen kuulnud, et ei ole mitte kõik tänapäeva klassid sellised. Kas nad olid algusest peale sellised?

Mikrol on muide sama klassijuhataja, kes Minil, aga mulle tundub, et klassi vaim, kui seda üldse on, on teistsugune. Just selline, nagu mul omal ajal. Ole meie moodi või me ei võta sind mängu! Katsu sa aga meist eristuda või kuskiltotsast parem paista - küll me juba karistame! Selline arg lambakari, mitte grupp vabasid indiviide. No nad on nooremad ka. Aga ma ei mäleta, et Mini klassil kunagi nende ühtekuuluvustunne puudunud oleks. 

Muidugi on Mikrol õpetaja meelest "suhtlemisprobleemid", mida sama õpetaja Minil iial ei täheldanud, aga kas suhtlemisprobleemid ei ole siiski osaliselt tingitud keskkonnast? No et sa ei saa olla sõbralik nendega, kes sinuga sõbralikud ei ole? Et sa üldse oled sunnitud laskuma mingitesse draamadesse? Pole draamasid, pole ka suhtlemisprobleeme? 

Mikro raudselt ei ole nii hea suhtleja kui Mini, aga nagu ma olen veendunud, siis see ei ole väga õpitav ka. Sa ei tohi iseennast alla suruda, et teistele meeldida. Kui sa ei meeldi neile sellisena, nagu sa oled, polegi vist väga miskit parata? 

Kõige napakam on asja juures see, et ma ei tea, kui tõsise probleemiga tegelikult tegemist on. "Õrna hingega laps" nagu ütles vanaema mu kohta. Mind ei kiusatud ju, lihtsalt ma ei olnud nagu väga populaarne ega kellegi esimene valik. Mulle tundub, et Mikroga on üsna sama. Tal mingid sõbrad ju on, ta ei ole otseselt äratõugatu, kohati tundub, et ta ise hoiab eemale ja leiab, et teised peaks teda paluma, mingites olukordades suheldakse normaalselt, aga võrreldes Mini draamavaba eluga on see ikkagi...koormav.