Järgmiseks siis kohad 20-11.
20. Rae Sremmurd - Sremm 4 Life
Ega siin ühtki nii suurt hitti nagu Black Beatles peal ei ole, aga täitsa kuulatav peoplaat ikkagi. Selline armsalt lõbus 90ndate vaib, meenutab natuke Neptunesi. Ei pea tõsiselt võtma ega pahaseks saama, las lapsed eputavad.
19. LEAP - Dark Habits EP
"Indie rock sad boys" nagu nad ise enda kohta tutvustuseks ütlevad. Kellele siis tänapäeval sad boys ei meeldiks? Nende eelmine EP ilmus eelmisel aastal, kuulasin seda samuti rohkem sel aastal, seega kahe EP kohta sai ühe täis plaadi materjali kokku ja see materjal on ikka väga tugev. Erakordselt kaasahaarav muusika. Võib-olla ma leidsin nad "Smells like grunge" listist. Üks äärmiselt oluline uus bänd, millel silma peal hoida.
18. 3Teeth - EndEx
3Teeth on see õnnetu industriaalbänd, kelle tuntuim lugu on kaver "Pumped Up Kicksist". Nende omalooming on natuke üheülbaline, kuid siiski mitte üldse halb. Viimasel plaadil on juba üsna mitu hitipotentsiaaliga lugu.
Üks rahulikumaid ja põnevamaid lugusid sellelt plaadilt:
17. The Baboon Show - God Bless You All
Ei ole paraku gospel nagu plaadinime järgi võiks arvata, vaid hoopis naisvokaaliga Rootsi punk. Väga vahva ja kaasahaarav sealjuures. Pigem peomuss kui poliitiline äng. Mulle tundub, et see on muusika, mis meeldiks inimestele, kes mulle meeldiks :) Või noh, missugustele inimestele see ometi ei meeldiks?
16. Lil Wayne - Tha Fix Before The VI
Lil Wayne´iga on küll see häda, et tema väga inimestele meeldima vist ei kipu. Peale enda pole kedagi teda fännamas kuulnud ja ega internetis sõimatakse teda ka. Olevat räpi ära rikkunud oma autotune'ga ja puha. Ah, mulle tundus vahepeal pigem, et Weezy Baby on liiga leebeks läinud, üritab ajaga kaasas käia ja teha mingit edgyt mõminat. Selle plaadiga on ta raudselt vanal rajal tagasi ja teeb seda, mida ta kõige paremini teeb ehk siis ülbet peomussi. On ta ju ikkagi kõige laiema naeratusega mees oma tööstusharus :)
Kui see ei ole megahea flowga täiuslik vanakooli banger, siis ma ei tea, mis on:
15. Nuovo Testamento - Love Lines
Taaskord pole tegemist gospeliga nagu bändinimi viidata võiks vaid hoopis post-punk-darkwave-goth bändiga, mille osa liikmeid Itaaliast, osa USA-st. Kui ma seda plaati esimest korda kuulsin, ei oleks ma küll arvanud, et see uus on. Pigem kuskilt 80ndaist. Meenuvad Sandra, C.C. Catch ja noor Madonna, aga veidi süngemates toonides. No selline vanainimeste tantsuõhtu muss, aga selliste stiilsete vanurite, kes kuulavad pigem Mahavokki kui Anne Veskit.
Niiii ilus video ka:
14. Sleaford Mods - Uk Grim + More UK Grim EP
Korralik inglise aktsent (ma isegi ei tea, mis aktsent täpselt) toimib alati. Isegi, kui sul aimu pole, millest tüübid laulavad/räägivad ja tundub, et see peaks ilmselt oluline olema. Guugelda ja sulle antakse: "They are known for their abrasive, minimalist musical style and embittered explorations of austerity-era Britain, culture, and working class life, delivered in Williamson's East Midlands accent." Lahe on ka see, kuidas need tüübid näevad välja nagu inimesed, keda sa kohtad kohalikus poes või baaris, aga mitte rokkstaarid.
13. Immortal - War Against All
Norra black metalit ikka ka. Immortal on bänd, mille laulja oli varem Abbath, keda ma eelmisel aastal kiitsin. Nüüd pidin lausa guugeldama, et ei, Abbath pole Immortalis tagasi, lihtsalt kõlab täpselt sama moodi. Mina ei tea, on see kompliment või solvang neile. Mulle meeldib, et sõnadest saab aru ja on tempokas ning energiline. Ei laulda saadanast, vaid sõbralikust põhjamaisest loodusest...Tahaks ka kähiseva häälega sisistada: "And there rises no sun!" Kaaaaamos!
12. PVCKER UP - Scars EP
Väga hea uus punkrockbänd, mille ma eelmisel aastal avastasin. Sel aastal ilmus neilt viie looga EP. Tundub selline ehe ja päris bänd, kes teeb oma asja tõelise kirega. Mulle on siiani meeldinud kõik, mida nad teinud on ja see on haruldane. Pigem sellise Nirvanaliku süngema kõlaga ja lauljal on (nagu Cobainilgi) äärmiselt sügav pilk (otsige nende video Waiting üles, sealt on hästi näha). EP neljast loost on kokku pandud ühine lühifilm:
11. Post Malone - AUSTIN
Juba see plaadi kaanepilt basseiniäärel istuva pohmas ja kannatava Postyga on nunnu. Ma juba vahepeal mõtlesin, et Posty uus kraam mulle väga peale ei lähe, liiga lääge teine, aga näed, AUSTIN on täitsa hea. Kuidagi helgelt eneseirooniline. Võib öelda, et selline guilty pleasure kuulamine, kuigi ma ei oska end selle pärast küll süüdi tunda, et näe, nüüd kuulab siin sellist poppi artisti. Videot valisin päris pikalt, toredad videod on tal selle viimase plaadi lugudest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar