Lastelood

Mikro harjutas terve eelmise nädala omaette etluskonkursiks mingit proosapala. Täna mainin, et homme siis konkurss, jah? Aa, ei, õpetajale ei meeldinud minu lugu, ma ei lähe.

Kuna sama õpetajaga oli see roppuseskandaal, siis mõtlesin muidugi esimesena, et raudselt kättemaks. Küsisin siis Mikrolt tema teksti näha ja kui ma natuke olin seda kõva häälega lugenud, hõikas L. taganttoast, et "sa oleksid ikka pidanud mõne lasteraamatu võtma!" Tegelikult oligi tegemist lasteraamatu looga, ainult et mina sain kohe aru, miks õpetajale see lugu sugugi ei meeldinud. 

Taustaks siis see, et Mikro klassijuhataja on selline...kuidas ma ütlen...puhta põllega tubli tüdruku musternäidis. Suhkrust, jahust ja maasikavahust peavad olema tehtud pisikesed tüdrukud, aga mitte tiigrist, konnast ja kutsikahännast nagu minu oma. (Ääremärkusena - ma vihkasin seda laulu kirglikult juba lapsepõlves!) 

Mikro valitud loos pöördub üks laps teise poole sõnaga "lollpea!", seejärel nimetab kellegi väikevenda pärdikuks ning tagatipuks otsivad lapsed kapist viina (ausalt, mul vajus ka siinkohal suu veidi ammuli): "Vaatame külmkappi ka, sõbra issi hoidis seal!", "Fuih, see haiseb, kuidas suured inimesed viina küll juua saavad!". Siinkohal oli õpetaja käskinud Mikrol lugemine lõpetada. Oleks edasi loetud, oleks teada saadud, et lapsed ei kavatsenud kokteilipidu korraldada, vaid viina oli vaja surnud hiire prepareerimiseks.

Olgem ausad, mina ei oleks seda lugu kindlasti etluskonkursile valinud. Lapse meelest oli see aga üks ääretult naljakas lugu. Ma siis ääriveeri selgitasin, et tuleb natuke oma auditooriumi tunda, kõik parimad püstijalakoomikud valivad oma naljad publiku reaktsiooni järgi otsustades ja sina ju ometi teadsid, mislaadi tekstid võiks meeldida õpetajale.

Praegu meenus, kuidas noor Courtney püüdis Mickey Mouse Clubi (miski Ameerika lastesaade) saada Sylvia Plathi luuletust esitades - arvake, kas sai.

Teismeline mina kirjutas samuti kord kirjandi noorest neiust, kes süüdistatakse nõidumises ja kes vangitornis ootab koidikul toimuvat poomist. Või oli see põletamine. Toona oli õpetajal nii palju taktitunnet, et ta mainis ära "kole teema!", aga pani hindeks ikkagi viie. 

Mis see loo moraal on? Ma mõtlen, et mingi põlvkondade konflikt on sellistesse konkurssidesse sisse kirjutatud, kui eeldatakse, et noored loevad lilledest, liblikatest ja helgest tulevikust. Kui sellist tulemust tahta, tuleb ilmselt tekstid ette anda. Iseasi, mida selline konkurss siis noorte enda loomingulisuse kohta näitab.