Tõestus sellele, et inimesi on kerge ära petta näidates neile seda, mida nad näha tahavad. Ma olin endale peas juba valmis mõelnud, et kohe-kohe sulab kogu lumi ära, päike tuleb välja ja rohi läheb roheliseks ja siis see artikkel. Nagu külma vett oleks krae vahele valatud. Aga ma otsustasin, et ma ei usu seda. Nii nagu lamemaalased, paduusklikud või minu jaoks ebameeldivate inimeste austajad blokivad ära kogu info, mis räägib vastu nende veendumustele. "Ei usu Taimi Paljakut!" Kõik on usu küsimus.
Õudseid ülestunnistusi veel. L. küsis mu käest eelmisel nädalal, et ei tea, kas on päriselt ka selliseid inimesi, kes tähistavad Vabariigi aastapäeva mingite temaatiliste küünalde, kiluvõileibade ja sini-must-valge tordiga? Tal ei ole somekontosid, ta ei tea. Ta ei loe ka seda meediat, kus inimesed räägivad, kuidas nad Vabariigi aastapäeva õhtul telekast kontserti vaatasid ja mis seal kõik valesti oli. Vanasti ma ka vaatasin pingviinide paraadi ja võib-olla olen ka presidendi kõnet korra või paar kuulnud, aga L.-ga koos elades olen hakanud aru saama, et tegelikult ei pea inertsist tegema kõiki neid asju, mida "kõik teevad, sest kombeks on". Mulle tundub, et ma varem justkui inertsist tegin. Hea öelda muidugi, et "varem", kui see varem oli oma 15 aastat tagasi ja kes see ikka mäletab.
Vabariigi aastapäeval käisime Lätis. Sadama hakkas seal pool hiljem kui meil siin, üks metsatiir jäi vihma tõttu tegemata, aga muu sai kõik käidud. Oli pigem ilus. Trööstitu igivihm, pasapruunid põllud ja porine lumi algas enamjaolt kodumaal. Sai igasugu kodumaa kauni looduse teemalise õelaid nalju tehtud.
Enne sula oli selline uudne kogemus, et käisime Tondisaarel, mis asub keset Võrtsjärve, umbes 2,5 kilomeetri kaugusel kaldast. Üle jää. Polnud varem niimoodi jää peal käinudki, natuke kõhe tunne oli, kui vahepeal jää jala all pragises, aga see oli kõigest pealmine mõnesentimeetrine kiht, mille all oli veel julgelt 35 cm jääd toona. Lõpus nägime jääl sõitva auto ka ära, ju siis polnud midagi ohtlikku. Ega järv pole Emajõgi, kuhu me ka peale tahtsime minna. Vaatasime,et ühes kohas oli täitsa jää peal, aga sõites veidi edasi, selgus et seal oli vesi juba/veel täiesti lahti.
Oleks riided seljast kiskunud, oleks võinud teeselda, et kusagil kõrbes.
Selline lumine ja külm on ok, aga vot peale seda võiks kohe kevadeks minna, ei taha mingit kaht kuud löga. Mida sa teed või kuhu lähed sellise lögaga? Ahjaa, normaalsed inimesed lähevad Eestist minema. Ma juba kirjutasin, kuidas me lihavõtteaegse reisiga hiljaks jäime, kusjuures vahepeal tulid normaalsed lennupiletid uuesti müüki, aga siis avastasin, et normaalsed hotellid on otsas. Olid ainult sellised, mille hinnanguks Bookingus "poor" ja "disappointing" - kes neisse läheks? Naljakas oli see, et mida kallim hind, seda kehvem hinnang. Ju inimesed odava hinna juures ei saa nii suure pettumuse osaliseks ja pigem rõõmustavad, kui päris sügelisi ei saa ja prussakaid ei näe. Igatahes ma avastasin ühe riigipüha veel ja ilmselt tuleb seda puhkuseks ära kasutada. Paraku on selleni veel kaks kuud kevadet, mis laseb ennast tänavu oodata, nagu Taimi Paljak ähvardab. MA EI TAHAAAAAA!
Mu vällamaa ilmaäpp näitab, et ylehomsest läheb selgemaks ja meile näidatakse isegi päikest. Kuna ilm jääb põmst sama soojaks, siis hakkab muru kasvama rutem kui muidu ja see tähendab, et väljaheite toon maastikel asendub võluvate smaragdivarjunditega.
VastaKustutaVabariigi aastapäeva kohustuslikust 30 elemendist oli meil ainult 1, st kiluvõileib. Kõnesid ei lugenud, pealkiri oli juba ise piisavalt sisutihe. Aga paduvõõraste inimeste pidustusi televiisorist vaadata on mulle nii arusaamatu kontseptsioon, et.