See aeg aastast

Lihavõttereis jääb ilmselt sel aastal ära, sest lennupileteid broneerima asudes ilmnes see väike probleem, et L.-l ei ole passi. Mul üllatuslikult oli ja leidsin selle isegi üles, üldse ei mäletanud ausalt öeldes, aga tõesti, aastal 2020 sai ju enne koroonat Venemaal käidud. Johhaidii! Olid alles ajad kunagi, vaevalt, et need enam tagasi tulevad (need on Winny Puhhi laulusõnad tegelikult!). Ootasime ja ootasime seda L.-i passi siis, kuu ajaga lubati, lõpuks hakkas juba tunduma, et lähebki kuu ära kuni L. avastas oma postkastist mingi ennenägematu alajaotuse "listi kirjad", kus lisaks kahe nädala vanusele passilaua teatele oli muudki huvitavat. Uus pass on muuseas üliilus - erinevate loomade värviliste piltidega sees ja reljeefse metsamustriga tagakaanel. Pilt passiomanikust on endiselt õõvastav. 

Igatahes selle pika ootamisega olid normaalse hinnaga lennupiletid otsa saanud. Üks valik oli, aga see eeldas tagasisõitu kell 7 hommikul. Mis tähendab Londonis ju hiljemalt neljast ärkamist ja oma puhkuse ajal ei kavatse ma seesugust asja harrastada. Kell 7 lennuk on muidugi veel täitsa hiline aeg Tallinnasuguste kolkalendude jaoks. Tartu lennuühendus maailmaga tähendab ju ka hommikul viiest startimist ja seetõttu ma isegi ei mõtle kunagi selle variandi peale. Mugav olen. 

Mis viib mu jutu selleni, et ma katkestasin suures solvumises oma Müürilehe tellimuse, kuna viimane number rääkis unest ja seda siis eesmärgiga inimesi rohkem magama utsitada (sest meil kõigil on ju koguaeg nii kiire-kiire!) ning arvestada rohkem öökulli-tüüpi magajate unevajadusega. Mis viib omakorda Rentsi hiljutise postituseni, kus suur hulk kommenteerijaid leiab samuti probleemiks selle olevat, et nad ei mõista magama minna. Ja jälle olen mina see ei-lind-ega-loom nahkhiir, kes tahaks hoopis teada, kuidas vähemalt kümneni ärkvel püsida. Ma ei ole mingi lõoke, ma ärkan kell 8, mis on ju pigem hiline aeg, paljudes töökohtades algab tööpäev varem, mina sellised töökohad kohe välistaks. Ma käisin ülikoolis ainult ühes valikaine loengus ("Inimese areng"), mis algas kaheksast, võimalusel vältisin sellist kellaaega, samas mäletan ka, et "Sissejuhatus politoloogiasse", mis oli Keemia ringis sügissemestril õhtul 18-20, oli samuti talumatu piin, sest pimedus õues, soe tuba, mahe elektrivalgus, lektori uinutav bariton - see kõik pani magama. 

Kirjeldan teile oma tavalist päeva: voodist välja ronin kaheksast, üleval olen tegelikult varem, sest 7.20 aktiviseerub kass ja siis tuleb une vahele teda natuke taltsutada. Poole üheksast astun majast välja, ca 20 minutine jalutuskäik tööle. Üheksast laua taha, hiljemalt neljast minema. Vahel käin keset päeva raamatukogus või poes ka, aga nõmeda ilma hooajal alati ei viitsi. Seejärel taas 20 minutit koju. Söömine, ja hiljemalt kuueks olen voodis tagasi. Voodis ma loen nii kella poole kümneni kuni lapsed magama lähevad (jaa, neil on sama häda küljes, mis mul, Mikro ärkab poole kaheksast ka puhkepäeviti, Mini magaks ka hommikul kaua, kui saaks), seejärel vaatan arvutis ringi, aga enamasti olen selleks ajaks juba nii unine, et üle poole tunni ei jaksa. Lisaks on mul silmad väsinud. Ma ei tea, enamik inimesi ju töötab kuvariga, kuidas mind see nii väga väsitab just, eriti kui ma telefonis ei skrolli nagu normaalsed inimesed. Selline uimane elu. Valgemal ajal käin õhtuti ikka jalutamas ka, aga selle pimeduse ja ilge ilmaga ei kisu mind miski välja. D-vitamiini söön ja proovid on näidanud, et selle tase on mul normis. 

Lihtsalt elada ongi igav, magada on hoopis huvitavam.