Charlotte Weitze. Rosaarium

 

Kõik kirjutavad sellest raamatust maru krüptiliselt ma tagantjärele vaatan. No et sügav ja mõtlemapanev, eks mainitakse, et häiriv ju ka. "Väga veider" arvab keegi. Kaanekirjeldused on sarnased. "Häiriv, düstoopiline ja loomalik nagu Lars von Trieri film." Mulle tundub see vist kõige tabavam. Ühtegi Lars von Trieri filmi ma muidugi näinud ei ole, aga kõik ju teavad nägematagi, mis neis erilist, eks? Mul lihtsalt on häirivate asjade vaatamisega veel palju halvemad lood kui häirivatest asjadest lugemisega. Mulle on mu uni armsam kui igasugu vürtsikad elamused. 

Igatahes maandusin ma Charlotte Weitze "Rosaariumiga" voodisse ja kui L. magamistoa uksest nii umbes veerand tunni pärast möödus ning pilgu sisse viskas, jäi ta paugu pealt seisma ja küsis, miks mul ometi selline nägu ees on. Ohkasin, et pagan, olen jälle raamatukogust ühe intsestist rääkiva raamatu kaasa haaranud. L. pööritas silmi ja Mikro piiksatas oma toast, et emme, mis see intsest on? "Sugulaspaaritumine!" vastasin napisõnaliselt, konkreetsus on enamasti hea relv. (ÕS-is on muide sõnaseletuseks "verepilastus" - no palun, mida see selgitama peaks? Üks salapärane sõna teist asendamas.)

Lisades sugulaspaaritumisele veel ka maagilise realismi, ei saa just meeliülendavat kompotti, vähemalt minu jaoks. Kaanel ju hoiatati ka, et "liiga lihtne on välja tuua sarnasust "Rosaariumi" ja Gabriel García Márqueze maagilise realismi kanoonilise teose "Sada aastat üksildust" vahel." No see pühakiri ei olnud ka üldse minu teetassike, ei-ei. Kui veel kaanetekste tagantjärele analüüsida, siis on ju selge, et ka "naiselik lähikontakt, tütarlapselikult soe, niiske ja aldis elule" viitab ju üsna ühemõtteliselt sinna jalgade vahele ning üldjoontes see temaatika mind kirjanduses ei paelu. Mulle piisab Rammsteini laulutekstidest, tänan. Kusjuures, Zwitteri "Wenn die anderen Mädchen suchten Könnt ich mich schon selbst befruchten" tuli mulle lugedes mitu korda meelde.

Aga! Aga küll see raamat mulle meeldis! Jättes kõik selle eelnevalt pajatatu tagaplaanile, on tegemist siiski fantastilise mõttelennuga mulle äärmiselt imponeerival teemal ehk siis bioloogia. Boonuseks korralik postapokalüptiline stsenaarium, mis ka stsenaarium on. Ilma "väikese veidruseta" ei oleks ilmselt saanud midagi seesugust kirja panna. 

Haa-haa! Keegi arvustab, et algus (no see intsestivärk, noh) oli küll tema maitse järgi imelik, aga edasi järgnes liialt aimekirjandusse kalduv targutamine - palju infot ja vähe emotsionaalset seost. No vot siis. Mu meelest just need kokkupuutepunktid reaalsusega ja päris looduse uurimist puudutav oligi see, mis raamatu väärtuslikuks tegi. Intsestilugusid võib mujalt ka lugeda ja neile emotsionaalselt kaasa elada. /Õelal irvel/

Ehk siis väga kahetine lugemiselamus, mille puhul ma tunnistan, et teatud võtted, mida ma enamasti ei talu, kannavad siin efekti välja ja kokkuvõttes on tegemist väga hea raamatuga. Soovitada küll ei julgeks, aga samas huviga loeks, mida teised arvavad.