Lapsepõlves näidati telekas sageli üht vene multikat, kus keegi töökas loom (liik ei meenu enam kahjuks) endale maja ehitab ja seejärel kõik muud laisad talle kostile manguvad, lõpuks üritab karu ennast ka veel sisse mahutada ja ongi armastusega ehitatud eluase pilbasteks. Mu vanaema alati imestas, et see võõrasse majja murdev mõmmik on ju absoluutselt venelase enda metafoor, kuidas ometi seda multikat ära pole keelatud? Lisades juurde, et vene keeles sõna "kodu" ju polegi, sõna "dom" tähistab ühtlasi nii maja kui ka kodu ehk siis pole vahet, milline maja, koduks käib kõik.
Hakkasin siis eile mõtlema, et kuidagi olen mina nii viltu kasvanud, suisa sellele hirmsale vene poolele üle läinud vist. Igatahes mainiti eile mulle, kuidas keegi olevat oma koju viiekohalise numbri maksnud vaiba soetanud ja mina siiralt imestasin, et kui inimesel on nii palju raha, siis milleks talle üldse kodu? Enne seda lugesin Katarina postitust, mille kommentaarides räägitakse erinevatest vaadetest kodule - ühtede meelest tagab mugavuse puhas ja korras kodu, teiste arvates just see, et kodus võid olla nagu tahad. Mina mõtlesin, et mul on vist küll mugav mõlemat moodi, ma kahtlustan, et mul oleks sinu kodus sama mugav kui mu enda kodus võttes arvesse mingit keskmist elustandardit, mil ilmselt on nii neil arvajatel, kes elavad tolmukübemeta aknalaual, kui ka neil, kel sokid põrandal. Jah, mingis muldpõranda ja läbitilkuva katusega räpases onnis ma end hästi ei tunneks, aga muidu, no pole väga vahet. Ma mäletan, kui suva mul oli oma kodu disainimisest - ok, on vaja kuskil magada, kuskil süüa, kuhugi asju panna, aga äkki need asjad kuidagi imeväel tekivad sinna tubadesse, et neid ise valima minna - milleks? Esimese kodu ostsin koos seesoleva mööbliga ja ma ei muutnud seal mitte midagi. Miks ma peaks, kui asjad toimivad? Et mulle meeldib teistsugune tapeet või asjade paigutus - ei tulnud selle pealegi.
Kui mina oleks nii rikas, et lõdva randmega viskaks viiekohalise mingi vaiba peale, siis ma elaks hotellides. Ma sööks restoranides. Ma ei püsiks kaua ühe koha peal. Mu jaoks on kodu paratamatus, mitte turvapaik ja lõppjaam. Mul on vaja kodu, sest mul ei ole lõputult pappi, et ainult ringi rännata. Mul pole mitte mingit probleemi võõras kohas magamisega ja ma ei igatse oma kätega valmistatud kodust toitu. Kõik need muinasjutud, kus rännatakse mööda ilma ringi ainult selleks, et avastada - kodus on ikka kõige parem - ma ei usu neid. Need mõeldi välja massimmigratsiooni tõkestamiseks! Nali noh, ma saan aru, et on olemas hoopis teistsuguseid inimesi, ilmselt on neid oluliselt rohkemgi kui minusuguseid, ma lihtsalt imestan, et see oma kodu ihalus on nii universaalne käibetõde. Võiks ju püüelda selle poole hoopis, et oleks nii palju raha, et elada hotellis, kus ise midagi tegema ei pea ja rännata ringi. Mina panustan küll lotovõidu peale, mis sest, et ma isegi piletit ei osta. Seda, et rändamisest isu täis saaks, ma väga ei usu, maailm on selleks liiga suur. Ma ei muretse iialgi selle pärast, et mu kodu ei ole ideaalne, ma kurvastan selle pärast, et nii palju on kohti, mis mul nägemata jäävad.
Õnneks on mul mees täpselt samasugune sattunud, ei tea, mis imega. Tema vaatab Youtubest mingeid nomaadiperesid, kes seilavad kuskil ookeanidel ja müttavad metsades ning teenivadki raha sellega, et meiesugused nendesuguste tegemisi jälgivad. Samas oleme arutanud, et selline privaatsuse kadu on siiski liiga kõrge hind, mida reisimise eest maksta.
See on ka veel tähelepanuväärne, et tänapäeval ostavad suured staarid endale mingi majamonstrumi kuskile Hollywoodi mäe otsa, aga vanasti elati Chelsea hotellis.
Vanasti oleksin täiega mõistnud. Nüüd olen jäigaks jäänud ja mulle on harjumus tähtis.
VastaKustutaOk, samas, kui ma tõesti oleks nii rikas, et kõige baasilisem "ma ei jää iial mõnusa öömajata"-turvatunne on olemas, vbla ma valiks ka sellise eluviisi, et elan võõral pinnal kogu aeg. Aga ma kiirustada küll ei tahaks. Poolteist kuud ühes B&B-s, siis järgmises, nii võiks küll.
Sellest, et "ma olen 13 ja olen elus 10 korda kolinud" traagiline oleks, ma ikka aru ei saa =) Ja väga steriilset ümbrust a la odav hotell ei hinda - mõneks ajaks kõlbaks, aga kui oleks palju raha, kellegi kodus vabas toas magada, riided kappi panna, kööki kasutada, neile naeratada ja "tere!" öelda oleks palju toredam.
Sest ma ju maksan, mul pole sotsiaalset kohustust pikemalt rääkida =D
Ja see "kodus võib vaba olla ja läbustada nagu juhtub"-tunne on veel tugevam, kui see on kellegi teise kodu. (Või hotell =) ) Ehk lihtsalt "kodu" ses tähenduses on "see koht, kus ma omaette või enda valitud inimeste seltsis olen". Avalikes kohtades on igast muidu inimesi ka, seal ma olen teistsugune.
KustutaEhk kui keegi teine koristab ja mitte seepärast, et ta on mu sõber, vaid seepärast, et ma maksan talle, on mu mure lauale jäetavate kruusipõhjarantide, mahaloksunud kohvi või poriste jalajälgede osas olematu.
KustutaJah, ja on kummaline, et enamus rikkaid elavad siiski enam-vähem samasugust elu kui vaesed. Ihaldavad samu asju, ainult et kallemaid. Kui raha annab vabaduse, siis seda nagu ei kasutata üldse ära.
KustutaLeidsin sõnastuse: kodu ei ole koht, kodu on inimesed. Täpsemalt nende puudumine. Elementaarsed mugavused + natuke paremini (minu jaoks nt soe vesi ei ole "elementaarne"), turvatunne (ei pea kohe lahkuma, jään, kuni tahan) ja enda poolt valimata inimeste puudumine = kodu.
KustutaSelle ilma täpsustuseta osaga ilmselt nõustuks enamik. Aga mu meelest on ka see täpsustus oluline, sest ega ma ülearu külalislahke ei ole. Tore on, kui ära minnakse. Palju toredam on kuskil mujal inimestega kohtuda, kui enda kodus. Nende kodus näiteks. Jube silmakirjalik inimene olen :)
KustutaJee! Täpselt!
KustutaAga kohtumiskoht võib olla kus iganes, ei pea olema kellegi kodus. Teater, kontsert, reis - kõik sobib, kodu on pesa.
mulle võõrustamine sobib, sest kohe langevad ära kaks väga kurnavat asja: vaja kuhugi minna ja siis sealt tagasi tulla.
KustutaTulge minu juurde, ma olen sellest vaevast pääsemiseks helgelt valmis võõrustama =D
(kusjuures tuli kogemata välja nagu kutse, aga phmt kui kumbki teist tõesti tahab, kutse kehtib =) )
Kusjuures, ma olen elus vist ainult korra Keilas sees käinud ega tunne sealtkandist kedagi, aga tol ühel korral me olime teel Keila-Joalt pulmast koju ja tegime väikese peatuse Keilas, vist raekoja platsis ning mu laps osutas, et "näe, nii suur koer!" ning koer tundus kuidagi tuttavlik ja muidugi keerasid siis sina ka kohe nurga tagant välja :) Ma tavaliselt inimestele niimoodi juurde ei astu ka, et "kuule ma tean sind internerist!", aga lihtsalt hämming oli, et selline kokkusattumus. See oli neli aastat tagasi siis.
KustutaMulle jälle püsipaik oluline, selline lõõgastumise koht. Kodu on üks ja kuna mul mitu kohta, kus meeleldi ka pikemalt viibin ja mõnusalt tunnen, sobib nende kirjeldamiseks pigem püsipaik. Seda ühte ja ainukest kodu nagu polegi, sest ei oska püsipaikade hulgast valida, igaühel omad head ja vead. Reisimine meeldib kuid eluviisina seda ette ei kujuta, peaks täiesti teistsugune inimene olema. Asjade paigutus, tapeedi värv, vaibad, ... pole nii oluline, et viitsiks omal algatusel sättimisega tegeleda (kui kaasa soovib, eks siis peab tegema), kui siis ainult sel eesmärgil, et endal mugavam oleks.
VastaKustutaMa olen jube nõus su mõttekäiguga - raha annab vabaduse, aga seda nagu ei kasutata eriti.
VastaKustutaKüll on aga tekkinud üksjagu neid, kel on kolm kodu - Kapa-Kohilas, Noblessneris ja Marbellas.
Väga huvitav teemapüstitus. Ei ole sellele kunagi nii mõelnudki.
VastaKustutaMinu jaoks on Oma Paik oluline. Pidevalt ringi rännata ma vist ei suudaks. Aga miks? Kas on asi selles, et küllalt suur osa elust on olnud turvatunde puudus ja ma püüan seda kompenseerida oma kodu päriselt oma pesaks kujundades? Või on see mitte niivõrd kogemuste baasil tekkinud vajadus, vaid kaasasündinud eelistus? Et ma vajan oma rahutu vaimu (kaasasündinud neuroeripära) tasakaalustamiseks stabiilset ja tuttavat keskkonda, mida ma saan usaldada. Kohta, kus asjad võivad olla aastaid täpselt samas sahtlis, nii et ma leian nad üles, kui on vaja, st kodupaika, mis toetab minusugust udupäist ja järjest hävineva mäluga inimest? Ma olen ennast inimeste hulgas ikka alati rohkem või vähem ebamugavalt ja tulnukana tundnud, ehk on koduvajadus tingitud vajadusest kusagilgi ennast sobituvana ja õiges paigas tunda? Lai maailm tundub mu jaoks valdavalt ohtlik ja ebasõbralik paik. Lisaks kaasneb sagedase kolimisega pidevalt palju uusi muljeid, ma lihtsalt väsiks sellest väga ära. Ma olen tundlik ka liiga pimedate ja ka liiga valgete ruumide suhtes, teatud värvitoonid ja mustrid tekitavad õõva, müratundlikkus ja taktiilne tundlikkus lisavad veel vunki juurde. Tundub, et vähemalt mulle on Oma Kodu vajadus eelkõige turvatunde ja lisaks ka sensoorselt sobiva keskkonna teema.
Edasi mõeldes - huvitav, kas rännukihk ja/või koduhoidmisvajadus on inimestega alati, ka aastatuhandeid tagasi olnud? Nii nagu lihtsustatud ja üldistavad teooriad räägivad, et mehed on rändajad ja vallutajad ja maadeavastajad ja naised koduhoidjad ja see seletab ka mõndagi meie rahvakillu geneetilises profiilis?
See viimane ilmselt küll, iseasi, kuivõrd soovid ja tegelikkus kokku lähevad. No on ju inimesi, kes tegelikult ära ei soovigi, aga on olude sunnil rändama pidanud ja siis teisi, kes sooviks, aga ei saa.
KustutaMul on vist ka nagu Lendaval. Kuna lapsepõlves mul oma tuba pole kunagi olnud, alati olid teiste reeglid, kujundus, maitse, kismad, inforuum. Siis veel linnast maale jalust ära saadetud asjad "et las need seal trööpavad", siis mul on kuidagi pikalt olnud see päris oma kodu tekitamise soov. Mäletan, et kui ma lugesin lapsena Bullerby´d, siis see oli nagu ulme!
VastaKustutaJa ma pole nagu ka asjade ori, pigem viskan ja jagan pidevalt neid, mis sugulastelt on minuni jõudnud või erinevate kolimiste tulemusena üle jäänud. Pigem vähe, aga sellised "omad ja hingega". Alles nüüd ma hakkan tundma, et kodu on juba pisut minu moodi. Peegeldab minu olemust, pakub privaatsust. Ja ma pole üldse viiekohalise vaiba või tolmupaanik tüüpi :D Vahel ei korista nädalaid ja siis jälle kraamin nagu maniakk. Omal peab hea olema. Vaikne, turvaline ja minu moodi. Koht, kuhu alati tagasi tulla kui väljas siiber saab :)